-
Mul ei ole millestki kirjutada ja ma kirjutan sellest.*
Cage tahtis inimesed vabastada puuridest –, cage’idest – etteantud raamidest ja ettekujutustest, sellest, mis justkui peaks olema õige muusika, kunst, mõtlemine – ja laiemas mõttes ka elu. Tegelikult tahtis ta inimesed ju vabastada ka iseendast. Ta tahtis ka iseenda vabastada iseendast, Cage’i vabastada cage’ist. Aga kas see tal ka õnnestus?
Mul ei ole millestki kirjutada ja üha rohkem ja rohkem tekib mul tunne,…
-
XX Viljandi pärimusmuusika festival „Mehe laul” 26. – 29. VII
Tänavune pidupäevahõnguline Viljandi pärimusmuusika festival kulges üsna harjumuspäraseid radu, esitledes ühelt poolt vana ja tuttavat ning teiselt poolt kaardistades ka tundmatumaid alasid. Nagu ikka oli kava väga tihe ning asju, mida oleks kuulata tahtnud, natuke liiga palju. Festival, nagu oodata oligi, oli sisukas ja elamusterohke.
Festivali teemaks oli seekord meestelaul ja peab ütlema, et nii teemapüstitus ise kui ka selle avamine festivali…
-
Tänavuse PÖFFi filmimuusika elamused olid ülimalt erinevat laadi. Ühelt poolt oli esindatud täielik taandatus, isegi muusika täieliku puudumisega, teiselt poolt muusika pidev ja rõhutatud kohalolu.
Viimati mainitud esteetika suurejoonelisemaid näiteid oli PÖFFi lõpufilmina linastunud Terrence Malicki „Elupuu”. Filmi esimene pool oli teatud mõttes justkui Kubricku „Kosmoseodüsseia” lõpuosa pikendatud variant: Malicki eeposes oli looduse, kosmose ning geoloogiliste ajastute mastaapseid kaadreid, mida saatsid erinevad nopped lääne süvamuusika klassikast. Seda laadi lõike ja esteetikat…
-
On selge, et peagi kahekümnendat toimumisaastat tähistav Viljandi pärimusmuusika festival on saanud eesti kultuurimaastiku lahutamatuks osaks. Paljudele – muuhulgas ka allakirjutanule – on see sündmus, milleta oleks suve raske ette kujutada. Festivalist on saanud midagi, mille kohta kehtib juba väljend „oma tuntud headuses”. Seetõttu olingi meeldivalt üllatunud, et tänavune festival suutis ikkagi mind üllatada, ja seda väga positiivses mõttes. Selle aasta festivalil lummas mind kava väga kõrge tase, suur mitmekülgsus, korraldajate…
-
Nagu ikka, oli juuli lõpp Viljandis pärimusmuusika päralt ja sel aastal oli festivali teemaks tants.
Pean kõigepealt ütlema, et põhiliselt tantsule pühendatud üritustest on mul muusikuna natuke raske kirjutada. Seepärast keskenduksin rohkem festivali muusikalisele poolele ja sellele, mis mulle sealt kõige eredamalt meelde jäi.
-
PNP 2010. aasta konverentsi „Skolastika” ettekanded: Tiina Koivisto „Brian Ferneyhough’ muusikast ja esteetikast”, Märt-Matis Lille „Muusika positsioonist keskaegses mõttemaailmas”, Meelis Friedenthali „Skolastika kui lugemise kunst” ja Marek Tamme „Skolastiline mõtteviis (1220–1290)”.
Tänavuste Pärnu nüüdismuusika päevade (PNP) keskmes oli skolastika teema ja Brian Ferneyhough’ esteetika. Kogu festival tervikuna oli sel aastal teoreetilisemat laadi, mis tulenes osaliselt teemavalikust, osaliselt paraku ka festivali majanduslikest võimalustest. Keerulisemat laadi nüüdismuusika esitamine on midagi, mille korraldamine Eesti…
-
Tänavune Viljandi pärimusmuusika festival käis paljuski juba sissetallatud radu. Lõviosa kavast sisustasid juba teada-tuntud eesti tegijad ning nende kõrval väga eri laadi kultuure esindavad välisesinejad. Seega koduselt tuttav ja mõnusalt eklektiline valik, mille hulgast oli võimalik leida nii lahedat äraolemise muusikat kui ka tõeliselt raputavaid elamusi. Et festivali mahub sedavõrd palju kontserte, et nende käsitlus ületaks kaugelt ühe ajaleheartikli mahu, siis peatun alljärgnevalt neil, mis mind kõige rohkem liigutasid või…
-
Eesti muusika päevad ehk EMP, nagu seda kolleegide hulgas suupärasemalt kutsutakse, on kindlasti olnud minu generatsiooni heliloojate kujunemisel üks kesksemaid mootoreid. Muidugi on need olulised olnud ka vanemale põlvkonnale, aga sellest on mul raskem rääkida, sest paratamatult kipud endaga lähedalt seotud asju nägema eelkõige oma perspektiivist. Minu esimesed mälestused EMPist langevad üsna kokku selle ajaga, kui ma ka ise esimest korda teatud sorti heliloominguga seotud kindlustundeni jõudsin. Selle kindlustunde tekkimisel…
-
On juba vääramatu traditsioon, et juuli lõpus raputatakse Viljandi linn pärimusmuusika austajate poolt neljaks päevaks üles eneseküllasest väikelinlikust letargiast ning muudetakse andunud musitseerimise ja mõnusa äraolemise keskuseks. Traditsiooniliselt kätkeb nende päevade muusikaline pool kirjut valikut sellest, mida pärimusmuusika koondnimetuse alla üldse mahutada annab. Oodatult kirju oli ka tänavune festival, pakkudes nii ülimat professionaalsust, nakatavat entusiasmi kui kõike seda, mis sinna vahele jääb.
