
Vaatajale mäng meeldis, oli äratundmisrõõmu, viiteid ajalukku, esoteerikahõngu, pisike doos moekat gei- ja doonoremateemat ning õnnelik lõpp.

Piret Simsoni Hilda on romantilisema hingelaadiga, tekstid tema suus kisuvad armastuse randa. Liina Vahtriku Helmi jälle on paras paugutaja, revolutsiooniline naisterahvas.
„Armastuse narrid“ on kokku lükitud lugudest, mida esitatakse üksi, kahe- või kolmekesi lauludega vaheldumisi.
A. H. Tammsaare romaani mahlakamad leheküljed on Rudolfi eluõpetuse kanda, seevastu Andrus Kivirähk dramatiseerijana ja Aare Toikka lavastajana tema tuules jutustavad meile Irma lugu.

Vene lavastaja Timofei Kuljabin: „Olgu vanakreeka tragöödia või paar päeva tagasi ilmunud näidend, ikka saab selle kaudu rääkida nüüdisaja inimesest.“

Sarah Bernhardt’i karakter on näitlejale kullaauk: jonniv laps, koketeeriv naine, staaritsev diiva, kes on oma etteastetesse surmani armunud, kapriisne vanamutt ja oma kaaslaste suhtes paras egomaniakk.

Kadunud on täiskasvanud inimene, kõik kuuluvad ühte hormoonide küüsis rabelevasse teismeliste punti. Vot selline haiguslugu doktor Tšehhovilt ja lavastaja Nüganenilt.
Dmitri Bertman: „Minu meelest on igal teatril kohustus tellida uusi teoseid. Olgu aeg kui keeruline tahes, peame andma uuele ooperile eluvõimaluse.“

Jevgenia Simonova: „Lavastuse „Vene romaan“ mõte on, kuidas looming imbub ellu ja elu loomingusse. Lev Tolstoi perekond, mille ta lõi, oli üks osa tema loomingust – võrdväärne romaanidega.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.