$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Kui Bertolt Brecht kirjutas oma hirmu ja viletsuse episoodid Taanis paguluses, siis Timofei Kuljabin lavastas need Vene emigrandina Eesti teatris, resideerides ise Saksamaal.

Veiko Porkaneni poeet on ootamatult asjalik, temas on nooruslikku õhinat, tegutsemislusti, vähem romantilist hõllandust.
Leedu lavastaja Rimas Tuminas: „Praegune aeg Venemaal on kultuurile, teatrile solvav – kõrvale heidetakse kogu saavutatu.“

Vihjelisust on Vanemuise uue „Mägede iluduskuninganna“ mängus vähem kui kahekümne aasta taguses lavastuses.

Ago Andersoni mängitav Ratas pole naisküsimuses valiv mees ja esindab magava kassi tüüpi, kellele hiired ise suhu jooksevad.

Seltskond on värvikas, igal oma patt hingel: salasuhe minevikus, armuke ootamas, lahutus ukse ees, narkolaks meeltes, intsest käeulatuses, pedofiiliaoht pea kohal.

Timofei Kuljabin: „Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse. Palju lavastajaid ja näitlejaid on läinud, kes Riiga, kes Berliini, Jerevani, Thbilisisse.“

Lavastajadebüüdi teinud Argo Aadli väärib kiitust selle eest, et „Polkovniku lesega“ on ta andnud Anne Reemannile oivalise rolli ja toonud teatrisse Juhan Smuuli.

„Stalkeri“ lavastaja Kalju-Karl Kivi on olnud väga autoritruu. Ta loeb stsenaariumi täht-tähelt nagu näidendit, Tarkovski tegelased oleks nagu filmist meie juurde astunud.

Boriss Pavlovitši lavastuses „Aviaator“ ei ole peategelast, vaid tema lugu, mida jutustavad näitlejad, kes loevad päevikut, mängivad pilli, laulavad.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.