$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Rolle võrreldes tundub, et lavastaja on rohkem tegelenud noortega, samuti vene trupiga ja lootnud andekate eesti näitlejate isemängimisvõimele.

Leedu lavastaja Rimas Tuminase auks korraldatakse Tallinnas festival.

Pääru Oja Kullervo on kui kammitsetud kaasmaalane, kellel rusikad vaenlase ootel püsti ja meel must. Ihusse põletatud orjamärk ei lase unustada ülekohut ja alandust.

Thornton Wilderi „Üle noatera“ tekst on äge: näitlejalt oodatakse rollist sisse-välja jalutamisi ja publikuga suhtlemist, ka rollivahetusi. Ent toimima see lõputu maailmalõpp laval ei hakka.

Tühjajooksnud elud, sumpamine kujutelmades, meeleheitlik püüd hoida sidet reaalsusega, kuigi reaalsustaju kaob – kõik need gogollikud teemad on Dmitri Krõmovi „Hullumeelsete märkmetes“ olemas.

Kodutust ja kodumaatust on raske hoomata, kui see tunne endal tundmata. Valu, mida naised sõjakeerises kogevad, on adutav aga „Üht helevalget tuvi“ vaadates küll.

Lavastaja Laura Jaanholdile on lilleturg kui märk, mille kaudu jutustada möödunud ajast, ning need prouad-tädid-tüdrukud on kui mineviku ja toonase elulaadi saadikud.

Teatriloos on tegu kõneka sündmusega: kokku on saanud kolm kursusekaaslast Priit Pedajase XVIII lennust ning maestro ise on oma 70. sünnipäevaks lavastanud nendega iiri näitemängu.

Vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. „Kurjuse“ peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees.

Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.