Kaur Riismaa

Lavastuses „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“ eristuvad naiste rollid ja sel on lisaks näitlejate andekusele ka dramaturgiline põhjus.

Isa näägutab saja-aastast poega, et tollega perekond lõpeb, pojale meenub, et tal võib-olla ikkagi on poeg, ning koos minnakse suguvõsa viimast liiget otsima.

Nii lavastuse keskkond kui ka narratiivi katkendlikkus, episoodilisus võimaldab tõmmata paralleeli sellega, kuidas me mäletame, millised protsessid toimuvad ajupähklis meelde tuletamise ajal.

Priit Strandbergi lavastuse teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ning mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see tõeliselt ürgne, inimlik ja ajatu.

Elmo Nüganeni dramatiseering ja lavastus eeldab, et vaataja on romaani lugenud ning oma vaimusilmas pidevalt tegevuse ja tegelastega kaasas käib, juurde mõtleb ja – mis peamine – juurde tajub.

Laura Jaanholdi „Nukumajas“ käsitletakse vägivaldse suhte teemat, Hendrik Toompere seeniori teemaks võiks olla laiemalt tänapäeva muutuv väärtussüsteem.

Tartu Uue teatri kobarfestival „Hungerburg 2024“ näitas meile me piire, meie mänge, maske ja rolle selles maailmas, mida iga päev endale ehitame.

Eisenstein hüüab etenduse lõpus „Kunst elab üle türannid“ ning see on valus iroonia, sest türannid omakorda elavad üle väikesed Savelid ja Zojad.

„Madisoni maakonna sillad“ on teatrile tänuväärt materjal: seal on armastust, üle aegade ulatuv perekonnalugu, dramaatilised otsused ja saatused. Näidendina on see aga nõrk.