Kaspar Viilup

Riho Västrik: „Kui turul on vähem tööd, siis ei saa me BFMis teha sellest järeldust, et ei võta nüüd üliõpilasi vastu ja ootame, kuni midagi muutub.“

„Üheskoos“ on parimas mõttes autorifilmi ja žanrifilmi segu. Ehk võiks sellise lahenduse kohta öelda „õudusdraama“?

Iga Eesti kinolevisse jõudnud põhjanaabrite film teeb rõõmu, küll aga võib küsida, kas siia tuuakse nende filminduse koorekiht või saab näha vaid peotäit juhuslikke noppeid.

Järva-Jaani kinomuuseum on lõputu filmisaladuste varasalv, mis lubab unistada, et alati on veel midagi sellist, millest sa kuulnud ei ole ning mis alles ootab avastamist.

„Foiniiklaste skeem“ on kui retsepti järgi kokku pandud Wes Andersoni film, aga ka näpuga komponentidel järge pidades on maitse lõpuks ikkagi paigast ära. Põhjusi selleks on mitu.

Aislinn Clarke: „Ma ei mäleta tegelikult lapsepõlvest ühtegi lugu, mis poleks olnud hirmus. Kasvasin üles koos õuduslugudega.“

Miguel Llansó tõestab „Igavese suvega“, et rämpsfilm võib olla uhkelt halb, kuid see ei pea tingimata tähendama vähest ambitsiooni, hoopis vastupidi.

Tõnis Pill: „Ma leian, et Eesti on nii väike, armas ja pisike riik, filmindus veel väiksem, kus kõik tunnevad kõiki, seega siin ei ole seda ruumi, et olla kolleegide suhtes ebainimlik.“