-
Valitsus on märtsi jooksul tõmmanud üles õige mitu valget lippu, aga kapituleerumine mitmel rindel pole kurbade sündmuste esiplaanil olemise tõttu pälvinud erilist tähelepanu. Olulisim neist erakordse saamatuse juhtumitest on eurorahale ülemineku lükkamine teadmata tulevikku. Valitsus oleks justkui kõrvaltvaataja riigis, mida ta põhiseaduse ja valijate tahte järgi juhtima peaks. Pea- ja rahandusminister lihtsalt nendivad, et ega eurot ei saa kasutusele võtta, kuna Eesti ei täida nn inflatsioonikriteeriumi. Juhul kui inflatsiooni püütaks…
-
Kui korraga käib teatripäev, teatrikuu, eesti teatri aasta ja teatrisajandi tähistamine, ei tohikski muule kui teatrile siin elus suurt ruumi jääda. Need, kes on veendunud, et kogu elu ongi teater, peavad tänama alumiiniumilaev Runner-4 kangelaslikku meeskonda, kes valmistasid vähemasti “Naftat!” etendavale NO99-le ette hiiglasliku vabaõhuetenduste lava, mis ulatub Kakumäest ja Naissaarelt arvatavasti kuskile Käsmu kanti välja. Kõik rand naftat täis ja täiesti tasuta. Mängi, kus tahad, ainult piletiraha on raske…
-
“Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimuseks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib leida endale uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma. . . .”
-
Parema teema puudusel hakkasid erakonnad äkki hoogsalt ideaalpresidendi kuju looma. Millegagi ju riigikogu tegelema peab, aga see, et valitsus sugugi tööd ehk seaduseelnõusid ei anna, on juba väga pika habemega lugu. Igatahes võtab kuju päris hästi piirjooni, paraku selliseid, mille sisse ei mahu ükski luust ja lihast inimene, kes ühtlasi oleks Eesti kodanik ja vähemasti 40aastane. Kiire infotehnoloogilise arengu üle juba aastaid varjamatult uhke Eesti riik võiks innovatsiooni korras sügiseks…
-
-
Ma loodan väga, et juba sel sügisel jõuavad Eesti koolidesse uued aabitsad, kus a-tähte õpetatakse lausega “Andrus Ansip – Aatomi Alistaja”. Minimaalselt seda on Ansipi allkiri Leedusse uue tuumaelektrijaama rajamise kavatsuste protokollil küll väärt.
-
-
Öelge veel, et kunst ei ole kõikvõimas! On küll, sest praegu riputatakse kunsti kaela kogu vastutus Kolmanda maailmasõja puhkemise eest. Kunst on suutnud seda, millega pole hakkama saanud XXI sajandi ainus impeerium (või superriik) USA ega ka globaalsed korporatsioonid, mille vägevust on kombeks hinnata riikide omast suuremakski.
Mis kunst? Karikatuur on vägagi kunst, mille sünnihetke tavatseme teatmeteostes paigutada Vana-Egiptuse või vähemasti Vana-Kreeka õitseaega. Taassündinud Euroopas tunnustatakse karikatuuri iseseisva kunstiliigina Leonardost saadik…
-
-
Läinud detsembris saavutatud eelarvekompromiss võttis jaanuaris liidu eesistujamaaks saanud Austrialt Euroopa poliitilises debatis hea teema ära. Tähelepanu puudumise pärast Austria küll muretsema ei pea, sest neil on Mozarti juubel, külmas sõjas taassündinud riigi 50. sünnipäev ja palju muud. Siiski kinkis Euroopa parlament neile oma möödunud nädala resolutsiooniga tagasi võimaluse olla suur, see tähendab kompromissimeister, ka ELi järgmiste aastate finantsperspektiivi küsimuses.
