-
-
Peale uue taseme imagoloogilises mudamaadluses rikastasid möödunud presidendivalimised ühiskondlikku teadvust ka edumeelse aruteluga selle üle, mis asi demokraatia üleüldse on, miks see ei tööta nagu vaja ja missugune see peaks olema. Barbi Pilvre nägi probleemi selles, et demokraatiast mõeldakse nagu masinavärgist: “Võib-olla oleks kasulik hakata Eestist enam mõtlema kui aiast, kui elavast ühiskonnast ja mitte kui masinast. Inseneride asemel võiks võim minna aednikele” (Aed ja masin. – Areen 21. IX…
-
-
Tsiteerimise teemaga on siinkirjutajal olnud tundeline suhe. Kohustus tsiteerida, mis kaasneb näiteks religioossete ja ka teadustekstidega, sisaldab endas vastuolulist alget – ühtaegu nii sõna võimu ja kui ka selle kaudu saadud osadustunnet. Tsiteerimise väega sain lähemalt tuttavaks, õppides vene ajal muusikateadust ja lugedes erinevaid humanitaartekste. Tol ajal muidugi tsiteeriti autoriteetidena vene nimedega või kohalikke erialainimesi ja “sotsialismileeri” humanitaare. “Lääne” nimesid pidi kasutama ettevaatlikumalt. Karjääriredelil liikuvatel vaimutöötajatel tuli lojaalsuse märgiks punaseid…
-
Poliitvõitluse üks töökindlamaid võtteid on veel tänagi (eestlaste püsivust arvesse võttes ehk ka poole sajandi pärast) vastase põrmustamine tema nõukogude mentaliteedile osutamisega. Mentaliteet on nähtamatu asi, katsu sa selle olemasolu eitada. Mis sellest, et seda saab mitmel viisil defineerida ja et nõukogulik mentaliteet moodustab sageli kauni kooskõla tänase müügimehe-imperatiiviga. Näiteks heategevus. Esimesena meenub sellega seoses vana hea riideabi, millest on saanud aastaringne tulus äritegevus. Odav või tasuta kaup kannab proletaarse…
-
Kõik me oleme kogenud luterliku jutluse pehmet väge. Enamasti algab see mingi kirjakoha, piiblist pärit loo või selle katkendi esitamisega, millele järgneb manitsev-hoiatav tõlgendamine. Jutluse maagiat toetab erinemine argikõnest, monotoonselt ninahäälne, hüpnootiline intoneerimine – teatrikunstiga lähedane artistlik võte. Tähelepanuväärseim on lugude võime saavutada kõikehõlmav tähendus ja totaalne mõjujõud.
-
-
Artiklikogumikus “Return to the Western World” (1997, toim Marju Lauristin, Peeter Vihalemm) on iseloomustatud Eesti poliitilise kultuuri arengut kolme faasi, mütoloogilise, ideoloogilise ning kriitilis-ratsionaalse järgnevusena. Selles liigituses peegeldub omaaegne progressiusk. Pealkirjaski virvendab taasleitud paradiisi kujund. Aastal 2005 oli pilt keerulisem: “Olen nüüdseks aru saanud ka sellest, et poliitiline kultuur ja kultuur üldse ei arene mingit sirget, lineaarset joont pidi – ei ole nii, et jätame ühe arengufaasi maha ja läheme…
-
“Rüütli kandideerimine osatab valusasti neid, kellele said nõukogude süsteemi ajal osaks repressioonid ja kannatused. Samuti tekitab see rahutust ja süümepiinu paljudes, kes peavad end mingil põhjusel kaasosalisteks tegudes, mille eest vastutab üksnes Eesti NSV omaaegne tippjuhtkond,” ütleb presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves (PM 5. IX).
-
Eelmises Eesti Ekspressis maalis Kalev Kesküla seoses uue avaliku korra seadusega maalilise pildi avalikust alkoholitarvitamisest, väites, et paar pudelit veini koos sõbraga kusagil Viini või Rooma pargis või Tallinna haljasalal on igati normaalne. Et muidu me justkui “ei taha Euroopasse”. Kesküla on kultuurne veinisõber. Tema veiniraamatut olen isegi tudeerinud, et veiniasjanduses mitte pimeduses kobada. Aga avaliku joomise küsimuses eurooplusega äiata. . . . No ma ei tea.
