-
Kolm noort filmiinimest 1983. aasta 26. mail Leningradis: Ago Ruus, Tiina Lokk ja Juris Podnieks. Taustaks üleliiduline filmifestival. Ago on siia toonud Peeter Urbla mängufilmi „Šlaager”, mille operaator ta on ja mis on saanud küll maksimaalse koopiate arvu üleliidulises levis, kuid ideoloogiliselt tiinel festivalil tähelepanu ei ärata. Juris Podnieks on tõusev läti täht, saab oma dokfilmiga „Küti tähtkuju” siin suure preemia. Üpris mitmetähenduslik lugu läti punastest küttidest! Noor toimetaja Tiina…
-
Siinne pilt filmiplatsilt on omamoodi ju haruldane, päriselt sama paari me Arvo Iho „Vaatlejas” (1987) ei näe. Jah, laua taga, puss peos, istub tõepoolest Erik Ruus (Peeter), kuid partneriks (Aleksandra) pole mitte Svetlana Tormahhova, nagu filmi lõppversioonis, vaid Nina Ruslanova. Tegu pole näitlejaprooviga, vaid oleme esimesel tõsisel (ja kallil!) filmiekspeditsioonil Koola poolsaare kõhu all Kandalakša lahe ääres. Arvo Ihole on see film lavastajadebüüdiks ja saatus on talle armuline, et Ruslanova…
-
1970. aastate kultuuriministeerium tellis aeg-ajalt portreefilme kunstnikest. Nüüd oli päevakorral kunstnikuhärra Peeter Linzbach. Sestap olemegi Olav Neulandiga roninud Ott Kangilaski hüperboheemlikku ateljeesse Tallinna Kunstihoones, et siin Peeter Linzbachiga kokku leppida, millal ja kus saaksime teda filmida. Budafok, Ungari konjakilaadne vedelik, kulub kiiresti, Peeter on kõnehoos ja tõukab vahetevahel minu mikrofoni eemale. Tema ainulaadne eesti-saksa-vene aktsendiga jutt on kui elus folkloor – tulek Pariisi, seiklused tööotsinguil, tutvumine René Clairiga. . . . Mingis seletamatus…
-
Üks soojemaid mälestuspilte maikuust 1974. Dokfilmi võttepäev Rõuge kandi orelimeistritest vennaste Kriisade Meelaku talus on õhtule saamas. Režissöör Olav Neuland surub lahkumisel kätt Jenny Siimonil, professor Hugo Lepnurm kõrval muhelemas, oma igivana portfelliga on ligi astunud ka Rolf Uusväli.
-
Mõrkjas meenutus augustist 1991: Vene tanketid televisioonimasti all. Kaameraga mees on Arvo Vilu, minu parasjagu teoksil dokfilmi „Isand ja ori” operaator. Õieti pidime hommikul filmima viljakoristust esimestes taassündinud taludes, nüüd aga sebime siin. Linnas oleme jõudnud ronida tuletõrjemaja torni ja filmida vägevaid betoonplokkidest barrikaade Lomonossovi ehk Gonsiori tänaval. Oleme esimesed ja ainsad, kes taipavad sinna üles ronida. Päris tipus oleks raskekuulipilduja kergelt võinud sihtmärgiks seada Eesti Raadio ja televisioonimaja! Siin…
-
Augusti lõpp 1982, varahommikune udu lisab filmivõtetele müstilisust. Operaator Mihkel Ratas ja režissöör Jüri Müür on Tallinna külje all uskumatult pikkade kiviaedadega Rebalas. Arheoloog Vello Lõugas ei mahu sellele pildile, küll aga räägib varsti kaamera ees siinsetest muinaspõldudest ja kivikalmetest. Teeme „Künnimehe väsimust”, pikka probleemfilmi, mis toob tegijatele üleliidulisi loorbereid ja peatse ekraanikeelu. Mõni aeg tagasi leidsin arhiivist EKP Keskkomitee salajasest materjalist ka otsesõnalisi süüdistusi autoritele: „. . . . puudub aktiivne kodanikupositsioon,…
-
Mida kaugemale jääb 1971. aasta kuum suvi Jaltas, kui sai „Metskaptenit” tehtud, seda värvilisemaks muutuvad mälestused. Aeg on oma töö teinud, kurjade kriitikute maha materdatud film hiilib ise üha romantilisemalt silme ette ja siin-seal on tunne, nagu oleksidki olnud üks metskapteni madrustest. Näe, Mann (Luule Paljasmaa) lohutab laevajänest Lõõtspilli (Heino Mandri). Samal õhtul arreteerib Jalta miilits Heino Mandri ja Rein Areni, kes Fortuunalt öömaja poole astuvad, räbaldunud kostüümides ja paarinädalane…
-
Külm 1974. aasta suvi Hiiumaal kusagil Kõpu kandi mererannas. Arvo Pärt ja Jaan Tooming teevad „Värvilisi unenägusid”. Kaasrežissöör Virve Aruoja on vinge tuule eest kadakates peidus. On üllatav jälgida, kuidas nii erineva temperamendiga mehed – peaaegu et tuli ja vesi – siin rahumeeli koos töötavad. Mõne päeva eest olime lindistanud Luidja rannas Jaani laulmist („Oh saaksin käia. . . .”), kus teiste rütmitagujate seas ka Arvo Pärt suure puumalakaga õõnsale pajutüükale tümpsu lõi.…
-
Higisel seljal heinapebred ja parmud – selle foto aja ja koha saan üsna täpselt paika panna. Oleme „Koduküla” võtetel Saaremaal Taaliku heinamaadel, päev on 21. juuli 1969. Eelmisel päeval on Apollo 11 maandunud Kuul. Olime öösel Peep Puksiga, parasjagu käsil dokfilmi režissööriga, täiskuu (!) särades kõndinud Taaliku välja peal, lehmakellad tinisesid, talude koerad pidasid sideseanssi ja ameerika poisid tantsisid Kuul kaerajaani. Toominga Peetri kaamera saab siin kätte tõelised heinatalgud, ega…
-
Peeter Simm on tulvil omaenda mõtete murelikku segadust. Võtteplats on Lillekülas raudtee ääres, aasta on 1993. Erastuudio teeb „Ameerika mägesid”, sest Tallinnfilm on verest tühjaks jooksmas. Kõik on nüüdsest vabakutselised. Soomest laenatud kaamera juures toimetab Antti Härkänen, niiskes sügistuules lõdisevad Ago Ruus ja Kaljo Kiisk. See on Peeter Simmi esimene koostööfilm, sedakorda prantslastega. Algselt farsina mõeldud ja üles võetud filmist saab prantslasest montažööri käe all kesine psühhodraama.
