Aurora Ruus

25. hooaega alustav Vanemuise kontserdimaja on jätkuvalt tänuväärne ja oluline nurgakivi Tartu muusikaelus, mis kohati võiks küll veidi vaheldusrikkama pinnamoega silma paista.

Tänavune traditsiooniline hooaja lõppkontsert pakkus kuulajaile avastamis- ja äratundmisrõõmu oma tavapärases ja väljateenitud headuses ning lasi avali kultuuriaknast sisse karged hoovused.

Lääneliku ja uusaegse paradigma suhtes eksootilisemate stiilide viljelejad täidavad justkui suuremat missiooni, sest nende muusikaga käib kaasas täiesti teistsugune maailmasolemine.

Festival „Afekt“ on võtnud vaevaks ja eesmärgiks tuua Eestisse hinnatud ja lennukaid heliloojaid, kes annavad soodsa võimaluse horisonti avardades ülejäänud maailmaga sammu pidada.

Kasemetsa muusika aegruumis triivides ning sinna märkamatult ära uppudes avanes võimalus avastada muusika olemus ja selle võime omal moel maailma selgitada.

„Kaubamaja“ on kavalehel nimetatud tragikoomiliseks ooperiks, ent see žanri­määratlus on vaieldav, sest libreto fookus ja loo moraal on koomilisusest kaugel.

„Mägede hääl“ ei loksu peavooluga kaasa, vaid kulgeb rahulikult ja orgaaniliselt Kauksi rannale uhtuvate Peipsi lainete rütmis, kuid siiski talle sobivas töötluses.

Tänavune „Residentuu:r“ tõi rohkem küsimusi kui vastuseid, sest igasuguste uute meediumide ja formaatide loomisega kaasnevad tahes-tahtmata tõrked ja dilemmad.

Vanemuise „Tristani ja Isolde“ loodud õnnis tundmus kaob teatrisaalist välja astudes nagu hingeõhk huultelt, sest tekib tunne, et midagi jäi saali maha.