$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Kuidas üldse rääkida ajalooteadlikust esituspraktikast, kui näiteks Bachi muusikat pole ju ometigi tema kaasajal salvestatud?

„unda“ moodi üritusi on vaja veel. Mitte ainult peo ja muusika pärast, sest üllaim eesmärk ja missioon seisneb milleski muus – kogukonnatunde ja teadlikkuse kasvatamises.
Žanride vahele jäiga piiri tõmbamine on üha ebavajalikum ning sageli suisa meelevaldne.
Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.

Kas ürghelist saab kõik või saab kõigest hoopiski heli? Kogu olemasolev muutubki ju ometi pidevalt: miski muutub millekski, mida veel ei ole, ning seega saab ühest kõik ja kõigest üks.
Muusikaga saab vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas.
Tõik, et muusikaline kontegelikkus – muusikakultuur üleüldse – võrsub nii muusikalisest kui ka mittemuusikalisest, võib esiti paista iseenesestmõistetav.

Festivalil kõlanud muusika on nüüdseks justkui kõikjal ja eikusagil: mitme helilooja püüd väljuda lineaarsest ajast ja painutada aegruumi väljendus nii metapoeetilisel kui ka vahetult kogetaval tasandil.

Filosoofile on ju ometigi kahjulik end ühe isiku külge siduda: nii nagu Nietzsche ütles ühel hetkel lahti Schopenhauerist, ütles ta lahti ka Wagnerist.

Vanemuise interpretatsioonis paneb „Turandot“ publiku õhkama ja omaenda olemisviisi üle järele mõtlema, otsides vastust küsimusele, kuidas üldse arutleda olemise kui sellise üle.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.