Kuna just keele kaudu ollakse ühenduses maailmaga, on keel kohtumispaik ning inimene ka emakeele ja helikeele kohtumispaik.
Muusika ja keele seoste üle on läbi ajaloo arutletud üpris palju, näiteks semiootikud, filosoofid ning keele- ja muusikateadlased on praeguseni eri seisukohtadel. Seetõttu ei hakka ma siinses mõtiskluses väitma midagi uut (või vana) selle igikestva arutelu raames, vaid teen väikese ekskursi aega, kui muusika ja keel olid iseäranis rõhutatult teineteisega seotud. Seda enam…
Kuidas üldse rääkida ajalooteadlikust esituspraktikast, kui näiteks Bachi muusikat pole ju ometigi tema kaasajal salvestatud?
Kuigi Pierre Bayard küsis juba mõnda aega tagasi, kuidas rääkida raamatutest, mida pole lugenud1, on seda laadi pärimine kohane ka muusikakultuuri puhul, sest peale muu on järjest enam kõne all eri stiili muusikat täpsustavad või täiendavad mõisted nagu „uus“ ja „vana“ või „varajane“ ja „hiline“. Neid eritleti põhjalikult mullu sügisel peetud konverentsil „Varajane…
„unda“ moodi üritusi on vaja veel. Mitte ainult peo ja muusika pärast, sest üllaim eesmärk ja missioon seisneb milleski muus – kogukonnatunde ja teadlikkuse kasvatamises.
Žanride vahele jäiga piiri tõmbamine on üha ebavajalikum ning sageli suisa meelevaldne.
Tõtt-öelda alati ei ütle ikka küll. Aga kui hoopiski küsida, et ütle, millist muusikat sa ei kuula, ja ütlen, kes sa ei ole? Et kui sa ei kuula näiteks metal’it, siis sa pole metalhead, või kui sa ei kuula punki, siis sa pole punkar. Või kui sa ei kuula klassikalist muusikat, siis sa pole snoob? Või…
Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.
Viimasel ajal on nii meitel kui ka võõrsil üha enam kõne all kaanonid. Ehkki senimaani on küll rohkem tähelepanu pööratud kirjanduskaanonile, on arutellu hakatud aktiivsemalt haarama ka muusikat. Seda enam, et päevast päeva muusikast ümbritsetutena oleme sageli endalegi märkamatult nii kaanoni tarbijad kui ka taasloojad.
Kuigi muusikas seostub kaanoni mõiste esmalt (isegi muusikaüliõpilaste…
Kas ürghelist saab kõik või saab kõigest hoopiski heli? Kogu olemasolev muutubki ju ometi pidevalt: miski muutub millekski, mida veel ei ole, ning seega saab ühest kõik ja kõigest üks.
Muusikaga saab vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas.
Muu hulgas kirjandusteadlase, filosoofi, esseisti ja kriitiku tiitliga pärjatud prantsuse-ameerika erudiit George Steiner (1929–2020) kasutab filosoof Martin Heideggerist rääkivas raamatus1 tabavat metafoori kirjeldamaks, mida too peab silmas olemise unustuse ning üleüldse olemise kui sellise käsitlemise keerukuse all. Nimelt toob ta illustreeriva näitena esile muusika, sest just muusika on sarnaselt olemisega küll kõigile mõistetav, ent…
Tõik, et muusikaline kontegelikkus – muusikakultuur üleüldse – võrsub nii muusikalisest kui ka mittemuusikalisest, võib esiti paista iseenesestmõistetav.
Olgu kohe alustuseks öeldud, et siinset mõtisklust raamiv mõistepaar „muusikaline kontegelikkus“ on pärit kadunud kasvatusfilosoofi Airi Liimetsa koostatud ja toimetatud artiklikogumikust „Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga“1. Ehkki kõnealune mõiste pole siinses kultuuriruumis kuigivõrd – kui üldse – levinud, iseloomustab see tabavalt muusikakultuuri mitmekesisust. Niisiis proovin seda Liimetsa käsitlusele…
Festivalil kõlanud muusika on nüüdseks justkui kõikjal ja eikusagil: mitme helilooja püüd väljuda lineaarsest ajast ja painutada aegruumi väljendus nii metapoeetilisel kui ka vahetult kogetaval tasandil.
Filosoofile on ju ometigi kahjulik end ühe isiku külge siduda: nii nagu Nietzsche ütles ühel hetkel lahti Schopenhauerist, ütles ta lahti ka Wagnerist.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Festivali visuaaliat rikastas muu hulgas esteetiline ning parajalt psühhedeelne Aivar Tõnso loodud ebakõlarite installatsioon „Lummafooria“.Alana Proosa
Iris Oja kujutatud Emajõgi oli võrdlemisi staatiline, hillitsetud ja vaoshoitud. Jõgi oli personifitseeritud, aga ka tugevalt intellektualiseeritud ning säilitas seejuures oma tüpaažis ja lavaolekus teatava stoilisuse.Kristi Kuuse
Kontsertrännaku printsiibil üles ehitatud „Volbriöö omailm“ oli lõppenud Balti & Eesti muusika päevade kõige kaasahaaravam ja meeldejäävam performance-kontsert-installatsioon-tramburai. Siiralt sürreaalne, huumorist ja groteskist nõretav omailma deformeerimine soojendas muusika ja sürrealismi suhet.Rene Jakobson
Nietzschele jäi hambu Wagneri „Parsifal“, sest seal esinev kristlus oma alandlikkuse ja moraaliga ei passinud „Antikristuse“ autorile. Pildil „Parsifali“ esiettekanne Bayreuthi festivalil 1882. aastal.CC0/ Wikimedia Commons