Auri Jürna
-
Tõnu Õnnepalu kirjutatud tekst on jagatud noorema (Germo Toonikus) ja vanema (Rasmus Kaljujärv) minategelase vahel, kuid näitlejate olek, liikumine ja kõne on lihvitud niivõrd sarnaseks, et kordagi ei teki kahtlust: tegemist on ühe ja sama mehega.Mari RostfeldtMuster liival
Tõnu Õnnepalu tekst, nii laval kui ka paberil, on nagu liivale joonistatud muster: mõtisklev, ühtaegu oluline ja tähtsusetu, kohaloleku kontroll.
5 minutit -
Vaatamata sellele, et noored hindavad helilooja Olav Ehala kohalolu Papa Carlona kõrgelt ega koonerda kiidusõnadega, on Viimsi „Buratino“ siiski teater lastelt lastele. See on selles ajas ja kohas ka ainuõige. Fotol ka Buratino (Alfons Väljamäe).Mihkel Maripuu / Postimees / ScanpixBuratino tegutseb Viimsis
Ehala „Buratino“ on oluline teos, mis räägib universaalsetest ja inimlikest teemadest ning on eriti südamelähedane nooremale teatrirahvale. Ometi on alati põnev mängida ka midagi uut.
4 minutit -
Rauno Kaibiainen ja Andres Roosileht on filigraanse mänguoskusega paindlikult reageerivad näitlejad, kes toetuvad oma mängus võrdselt tekstile ja partnerile.Siim VahurTõehõnguline „Vale“
Lugu kirest, vägivallast ja manipuleerimisest on väga inimlik ja universaalne ning sobib igasse riiki, ajastusse ja poliitilisse režiimi.
4 minutit -
Indrek Ojari jõuetult kurb, naiivsetest lootustest sentimentaalsesse enesehaletsusse vajunud isa Welsh on vendade jõhkra vägivaldsuse kõrval värske ja tasakaalustav.Poolteist peotäit lootusetust
Kuigi Märt Avandi ja Ott Sepa vendade duo on lavastuse peamine müüginumber ning Saadjärvele sõitu igati väärt vaatamine, jäi tegelikult nende kõrval kõige rohkem silma Indrek Ojari isa Welshina.
4 minutit -
„Annapurna“ lavastus on isegi liiga turvaline ja sõbralik, eriti kui arvestada, et teemaks on surma lähedus, koduvägivald, sõltuvus ja hüljatus. Ulysses – Andres Raag, Emma – Piret Kalda.Siim VahurMehe patud leiges kastmes
Küsimus pole selles, kas „Annapurna“ puudutab ja kas nende tegelastega saab samastuda, vaid selles, miks on kõigist sellesarnastest tekstidest lavale jõudnud just see.
4 minutit -
Nimiosa kehastavas noores näitlejas Rasmus Vendelis on veel alles midagi ausat ja esmakordset, mis kogemuse ja tehnilise vilumusega kaotsi läheb.Siim VahurRohkem lilli, vähem sõda
Noore näitleja Rasmus Vendeli (EMTA lavakunstikooli XXXI lend) valik nimiossa lisab lavastusse hulga siirust ja uudishimu, tõelist avastamisrõõmu ja väikest vimkat.
4 minutit -
Maarja Tammemägi ja Silva Pijon on võimekad, tundliku füüsisega näitlejad, kes puhtalt keha ja ilmega suudavad sisemist põlemist edasi anda.Gabriela UrmArmidega armastus
Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.
4 minutit -
Igal poodiumil on üks näitleja, kel küll lõpuks kujuneb välja oma tegelaskuju (Ester Kuntu Mašana, Anumai Raska Irinana ja Maria Paiste Olgana), kuid enamasti lausuvad nad etenduse vältel nii enda, üksteise kui ka muude tegelaste repliike, lisaks remarke, kus vaja.Herkko LabiÕdede pooltühi klaas
Laval on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov.
5 minutit -
Kolm tegelast (Simo Andre Kadastu, Maris Nõlvak ja Jan Ehrenberg) toimetavad tühjal, aga huvitavalt sugestiivse kujundusega laval.Siim VahurDisko pole oluline, punk on põhiline
„Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud lavakunstikooli kursusekaaslastest trupp.
4 minutit
