Auri Jürna

Lugu kirest, vägivallast ja manipuleerimisest on väga inimlik ja universaalne ning sobib igasse riiki, ajastusse ja poliitilisse režiimi.

Kuigi Märt Avandi ja Ott Sepa vendade duo on lavastuse peamine müüginumber ning Saadjärvele sõitu igati väärt vaatamine, jäi tegelikult nende kõrval kõige rohkem silma Indrek Ojari isa Welshina.

Küsimus pole selles, kas „Annapurna“ puudutab ja kas nende tegelastega saab samastuda, vaid selles, miks on kõigist sellesarnastest tekstidest lavale jõudnud just see.

Noore näitleja Rasmus Vendeli (EMTA lavakunstikooli XXXI lend) valik nimiossa lisab lavastusse hulga siirust ja uudishimu, tõelist avastamisrõõmu ja väikest vimkat.

Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.

Laval on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov.

„Metazoa“ on tunni ja veerandi pikkune kena väike mõtte- ja kujundiharjutus, mille on improvisatsiooniliste mängude põhjal kokku pannud lavakunstikooli kursusekaaslastest trupp.

Tanel Saarel on tähtis roll VAT-teatri näo kujundamisel ja sihi suunamisel. Teeb rõõmu, et lavastaja saab oma koduteatris end piisavalt välja elada ega pea minema mujale vabadust otsima.

Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab.

Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.