Äli-Ann Klooren

Kuulates järjestikku Triinu Piirsalu ja Hans Christian Aaviku mängu, võib öelda, et tehniliselt on mõlemad väga tugevad.

Kuigi Una Cordale sobilike teoste otsimine tähendab parasjagu lisatööd, annab see ühtlasi võimaluse teha lõputult avastusi ning tulla välja millegi uudse ja üllatavaga.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor tegi Kreegi lauludega imet: täiuslik vormikujundus, kaunis vokaal ja veatult esitatud ebamugavad käigud.

Eestis on praegu kaks dirigenti – Tõnu Kaljuste ja Olari Elts –, kelle kontserdikavad tõusevad leidlikkuse ja läbimõelduse poolest eriliselt esile.

Kädy Plaas ja Imbi Tarum olid siinses kontserdielus harva esitatavatest teostest koostanud põneva kava, kuid kindlasti vajab paremat läbimõtlemist veebikontserdi formaat.

Kontserdikavad on järjest mitmekesisemad ja ette kantakse ka vähem tuntud teoseid. Sellist meeldivat tendentsi võis täheldada ka veebruarikuus.

Võib-olla peitub varajase muusika igavus tänapäeva inimese meelest selles, et see muusika on sissepoole pööratud, aga selle ajastu muusikas on ka elurõõmu ning siirast ja lihtsat ilu.

Olavi Kasemaa: „On nii teraseid poisse ja tüdrukuid, kes oskavad üllatada oma küsimusega. See aeg on olnud kasvamine koos tudengitega.“

Maailmas valitseva olukorra taustal tundus siin toimunu – arvukad kontserdid, festivalid ja konkursid – nii müstiline kui ka ilus, sekka mõni valusamgi hetk.

Giorgio Bongiovanni „Don Pasquale“ lavastuse tugevus on peategelaste karakterite mitmekülgne kujutamine ja see panebki neile nii inimlikult kaasa elama.