Austria neutraliteeti esindavale Viinile omaselt oli „Viennale“ eesmärk pakkuda võimalust mugavates kinosaalides keeruliste ja ebamugavate küsimuste üle pingevabalt arutleda. Saalid olid valdavalt täis ning ka esmaspäeva õhtul kihasid kinod huvilistest: pärast filmi jäädi rahulikult kuni tiitrite lõpuni istuma ja kui tuled uuesti süüdati, siis ei joostud kiiruga minema, vaid jäädi kinobaari klaasikese taha nähtu üle arutlema. Enamikul linastustest olid filmitegijad ise kohal, samuti korraldati publikule eraldi vestlusõhtuid. Julgematele hommikuinimestele võimaldati ka varajasi seansse, mis algasid hommikul kell pool seitse.

Festivali peamise eesmärgi võtab hästi kokku „Viennale“ üks korraldajatest Eva Sangiorgi: „Minu jaoks on kino vastumürk mitte vägivallale, õudusele või julmusele, vaid maailma lihtsustamisele. [—] Sama kehtib ka tänavuse „Viennale“ programmi kohta: kindlalt ankurdatud siinsesse hetke; pidevas dialoogis minevikuga; seotud paljude geograafiliste ja sotsiaalsete tegelikkustega.“ Komplekssed teemapüstitused ja häälte paljusus iseloomustasidki seekordset festivali, olles värskendavaks kontrastiks polariseeruvale maailmale, kus võib vahel kergesti jääda mulje, et maailm on mustvalge ning mündil ongi ainult kaks poolt.

Filmivalik ilmestas, kuidas probleemid, näiteks kolonialism ja keskkonnakriis, on omavahel tihedalt seotud. Muu hulgas näitas seda oskuslikult Kongo päritolu fotograafi Sammy Baloji „Autentsuse puu“¹, kus Kongo riigi lugu esitatakse Belgia koloniaalajaloo ja selle põhjustatud keskkonnakriisi kaudu. Dokumentaalfilmide hulgas paistis läbiva stiilina silma liikumatute videopiltide kasutamine. Meditatiivne kulgemine, mis ei pakkunud vastuseid kandikul ja kohe, vaid need ilmnesid pikapeale aeglaselt vahetuvate stseenide jadas.

Eraldi esile tõstetud maad sel korral ei olnud ning filme oli tulnud kõigist maailmajagudest. Küll aga oli suur tähelepanu Gazal, millele oli pühendatud viis mitmetahulist filmi, kus näidatakse nii araabia, Iisraeli kui ka USA vaatenurka samale probleemile. 7. oktoobri sündmused on Austria ajakirjaniku Bert Rebhandli sõnul mõjutanud paljusid toetama ainult üht poolt. „Kõik Palestiinale või kõik Iisraelile ja mitte midagi (või siis ainult viha) vastaspoolele. Filmifestival ei saa ega tohi seda tragöödiat toetada. See pakub võimalusi eristumiseks. See on ka filmi kui meediumi olemuses: kinos vaadatakse alati „teisele poolele“,“ kirjutab Rebhandl ajalehes Viennale Standard. Näiteks kajastab juudi pantvangide saatust „Vangistatud Liat“², kus näidatakse vasakpoolset Iisraeli-USA perekonda, kelle tütar Liat oli H¸ amāsi pantvang, kuid kes siiski on Netanyahu valitsuse suhtes äärmiselt kriitiline. Lõuna-Liibanoni filmitegija Abbas Fahdeli „Haavatud maa lugudes“³ naaseb dokumentalist aga koos naise Nouri ja tütre Cameliaga aasta möödudes vaherahu ajal Liibanoni kodukohta, mis on Iisraeli õhurünnakutes täielikult hävitatud. Nourist ja pisikesest Cameliast saavad justkui giidid kõikehõlmavas hävingus, kus jälgi möödunust võib aimata vaid kohalik.

Probleemide põimingut jälgib ka „Asitõend“⁴. Filmist ilmneb, kuidas USA demokraatia põhineb osati illusoorsusel. Lee Anne Schmitt pani tabavalt kokku pusletükid filmidest ja raamatutest, institutsioonidest ning ülikooli­programmidest, mis on USA ideoloogia ja avaliku arvamuse kujundamisel omanud enneolematut rolli, kuid mille rahastajad on olnud suurkorporatsioonid, kes kasutavad neid oma pikaajalise agenda läbisurumiseks. Filmitegija isa oli nimelt Olini suurkorporatsiooni üks omanikest, muu hulgas rahastanud sadu ülikooliprogramme ning traditsioonilist perekonnamudelit propageerivaid konverentse. Kõik praegugi paremkonservatiivide leeris populaarsed teemapüstitused alates keskkonnakriisi eiramisest kuni feminismi saatanlikuks tembeldamiseni ei ole juhuslikult tekkinud, vaid aastakümnete jooksul teadlikult kujundatud agenda. Näiteks on suurkorporatsioonil vägagi kasulik avada ülikooliprogramm, kus vaadeldakse keskkonna­probleeme alternatiivse „majandusliku“ nurga alt, et niimoodi põhjendada keskkonna­regulatsioonide eiramist. Schmitt ajabki detektiivina neid jälgi taga, näidates, kuidas korporatsioonid on ideid kultiveerinud. Lõppeks näidatakse, et Trump ei ole vaakumis tekkinud nähtus, vaid tema tulekuks valmistasid USA suurfirmad viljakat pinnast ette mitukümmend aastat.

Lisaks põhjusi otsivatele linateostele võis festivalil näha ka filme, mille eesmärk oli võtta valgusvihku pikaaegne probleem, näiteks ksenofoobia, ning näidata, kuidas see siin ja praegu väljendub. „Elanikud“⁵ on lühifilm roma kogukonnast Pariisi lähedal asuvas väikelinnas. Neid ei võeta omaks, neil ei lasta tööle minna ning neid sunnitakse ümber kolima. Film ilmestab ühe väikelinna näitel paremäärmusluse tõusu Prantsusmaal, kus romadesse suhtutakse nii, nagu varem ette ei kujutatudki. Näiteks ähvardatakse süüdata romade karavanid ning räägitakse, et nad ei tohiks lapsi saada. Ja seda kõike 2025. aasta Prantsusmaal! Lisaks annab linateos kõneka pildi linna mikrokosmosest: kuigi elanikkond on väike, eksisteerib seal tuntav immigrantide hierarhia: suur osa vanemast elanikkonnast on heal järjel teise põlvkonna Portugali ja Itaalia päritolu talupidajad, neile järgnevad puudulike töötajaõigustega Bangladeshist pärit hooajalised põllutöölised. Ja siis kõige all on romad, keda ei lasta isegi tööle. Kokkuvõttes on tegu ilmeka reaalsuskontrolliga, mis meelsus valitseb Lääne-Euroopa riikides metropolidest vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal.

Samuti olid festivalil tuntud režissööride, näiteks prantsuse klassiku Jean Epsteini retrospektiivid. Muu hulgas tehti ka austusavaldus Itaalia dokumentalistide duole Massimo D’Anolfile ja Martina Parentile ning 1980. aastate Ungari režissöörile János Xantusele. Eriline rõhk oli ka Euroopa väärtfilmi esindavatel filmirežissööridel, nagu Werner Herzog („Vaimelevandid“⁶), Radu Jude („Dracula“, „Kontinentaal 25“⁷) ning Austria tuntumal dokumentalistil Nikolaus Geyrhalteril („Sulamine“⁸). Eelmainitud suurmeistrite filmidele oli tihtipeale raske kohta kinni panna. Kohe müüdi välja piletid ka uutele nimekatele mängufilmidele, näiteks Joachim Trieri „Sentimentaalne väärtus“⁹ ja „Heli ajalugu“¹⁰, kus peaosas tegi kaasa Paul Mescal.

Neil päevil võis Viinis kohata ka Willem Dafoed, kes kehastab filmis „Suflöör“¹¹ Luciust – pühendunud hotelli­juhti, kelle pikaaegne töökoht on kadumas, kuna Hotel InterContinental Wieni (mis on muu hulgas ka „Viennale“ ajalooline peakorter) plaanitakse lammutada. Lucius üritab säilitada midagi, mis on aeglaselt kadumas. Film on seega omamoodi ood minevikule ja paratamatule allakäigule, teadvustades ühtlasi ka tuleviku haprust.

Kuigi maailma minevik, olevik ja tulevik näivad küllaltki sünged, annavad „Viennale“-sugused festivalid lootust, et ikkagi tahetakse üksteisega kogemusi jagada ja teha seda näost näkku. Ei tea, milline on maailm järgmise „Viennale“ ajal, aga lootust on, et festival pakub kohtumisvõimalust ka edaspidi. Vähemalt sel aastal üritati seda üllast eesmärki eeskujulikult täita ning pidada diskussiooni maailmas, kus kaks leeri aina enam lõhestuvad.