Kui aasta tagasi algas esimene Sõltumatu tantsu festival, õhus murenoot tantsu (finantseerimise) tuleviku pärast, siis nüüd saabus Sõltumatu Tantsu Ühenduse XX hooaja avapauk väga särtsakalt ja muretult maailmalõpu serval tantsides. Sellist värskust ja põnevust pole Sõltumatu Tantsu Laval ammu kohanud. Majalised hüüdsid mitu korda, et üldse publiku tähelepanu saada, saali soovijaid vooris kohale igast nurgast, baar töötas täistuuridel ja kõik justkui ootasid midagi … enneolematut. Oodati koostöid, oodati koreograafiat laiendatud väljal, mitteväsitavaid lühivorme, seninägematut kokkusobivust, uut sõnavara, toimivat loogikat ning kõike, mis jääb võimaluste ja võimatuse vahele.
Hübriidvormid tekitavad taas ahhaa-efekti, rõhutades seejuures, et kõik osalised peavad saama teenitud tähelepanu. (Mitte et see varem nii poleks olnud, aga mis tollest ikka.) Hiljuti lõppenud etenduskunstifestival „SAAL biennaal“ on meisterlikult omandanud kollektiivsete otsuste tegemise ning seda paremini saab nüüdisaegse tantsu- ja etenduskunsti ringkonnas koostegemist edasi katsetada. Seda vägagi õigustatult, sest ehkki koostegemises, -olemises, -hängimises, -loomises ei ole midagi uut, pole põhjus, miks koos töötada, varem kunstist nii kaugel uidanud. Seda vähemalt turunduse poolest. Liialdades võibki öelda: pole oluline, millistesse küsimustesse kaevutakse, vaid kes on (koos)tegijad. Elagu autorite persona’d, võetagu mult see aeg!
Paabeli torni võimalikkus. Lühilavastuste õhtu „Koreograafia+“ oli läbikomponeeritud täistabamus mitmel rindel. Lähene millise nurga alt tahes, ikka vaatab sealt vastu kõiges kõigile kõike. Liikumist, eri (subkultuuride) stiile, maitsekust, naeruvääristamist, rolliloomist, lihtsust ning vormistatust. Rütmistatud plokkidena kulgevat kirjeldust võikski ritta laduma jääda (ning kiitma peaks üldiselt kõike), kuid kas uudishimu ei ihka küsida millegi sügavama järele …
Ei saa küsimata jätta: mille poolest on „Koreograafia+“ enneolematult uuenduslik? Kas ka muidu ei vali koreograaf (või autor) endale idee tähenduslikumaks väljakandmiseks seda ainuõiget kaaslast? Kui autor soovis dirigeerimisest paremini aru saada ja tantsuga seoseid leida, siis seda ka laval näidati. Samuti poeetiliste kujunditega mängimist ja ehitustööle omase maskuliinsuse pilamist.
Kas lühilavastustes osalenud partnerid said lavamaailmast midagi uut teada või kuidas nägid nad oma ametit kõrvuti koreograafiaga? Geneetilist rikkust on kahtlemata vaja ning mida näiliselt kaugemad äärealad omavahel kohtuvad, seda värskendavamad ühendused sünnivad. Seejuures olen juba kaua uskunud, mida kaugemale viiakse (mis iganes) amet laval oma loomulikust keskkonnast, seda reljeefsemalt, isegi karikatuursemalt peab ta olema äratuntav. Kas loomulikust keskkonnast kaugel olemine ja enda kohta millegi eksistentsiaalselt uue teada saamine võivad korraga eksisteerida või on see eos lootusetu plaan?
Mulle sümpatiseerisid Juulius Vaiksoo öeldud sõnad „Go big or go home!“ („Kõik või mitte midagi!“), ja nii peakski igal erialal pealelennu sirgeselgsus eesriideid mõrandama. „All matters, no escape!“ („Kõik loeb, taganeda pole kuhugi!“).
Triloogia struktuur ja toimimine. Tuleb näha ränka vaeva vältimaks koreograafiliste lühivormide õhtu analüüsimisel taustsüsteemide otsimist. Fantaasia õhkaks kohe looma seoseid nagu usk-lootus-armastus, vee kolm olekut; sünd, surm ja vahepealsus; rare – medium – well done jne. Millise sünergia autoripaarid aga omavahel moodustavad?
„Minu maja“. On kombinatsioone, mis sobivad kokku igast tahust. Kärt Hammeri ja Mark Monaki koostöö on üks neist. Maitsekas ja poeetiline tervik. Lihtsad, ent jõulised kujundid loovad liikumisele turvalise sfääri. Turvalisus ei tähenda tingimata probleemi. Turvaline võib olla ka kandev, ja seda sai siin teoses südamerahuga tunnistada. Tume-plahvatuslik energia, kindlate trumpide peale mäng. Pani mõtlema, milliseid ameteid on võimatu visualiseerida. Kunstniku oma on kindlasti üks julgeim ja piirituim, kujutatav vägagi ambivalentselt.
Monak on Koreokohviku intervjuus öelnud, et nad on Hammeriga juba varasemast tuttavad. See loob kindlasti soodsa pinnase, et flirditasandist kaugemale ja teineteise mõtete sügavusse jõuda. Uhkelt vormistatud täistabamus!
„Kehatäis tööd“. Milline uhke algus täis ootamatusi. Uksed pauguvad, materjali saabub üha juurde ja juurde. Ei pidanud kaua ootama, et lavategevuse vahelt hakkaks immitsema hüperiroonilist poeesiat töömehe kuvandi teemal. Kas mänguliselt pilav suhtumine jääb seni, kuni säilib sugudevaheline palgalõhe?
Mõlema dialoogipartneri (Rebecca Green ja Maret Lüllman) aktiivne tegevus mõjus tähenduslikult. Tullakse oma spetsiifiliste töövahenditega, lõpetatakse veeudus. Lühivorm oli küll sisult mitmekihiline, käsitledes ehitaja kuvandit eri perspektiividest, kuid säilitas tänu ameti lihtsusele ka lavastusliku lihtsuse.
Flirtiv iroonia pole ammu mõjunud nii kaasakutsuvalt. Millal poeetiline naeruvääristamine end devalveerib? Kas siis, kui märke saab üksteise otsa laotud liiga palju? Oli küllusega kuidas oli, viimane õhkav hingetõmme jättis meeldiva balansi öeldu ja ütlemata jäänu vahele. Näen ehituse virvarri edaspidi märksa lavastuslikumana.
„Laulu- ja tantsupidu“. Lava on helendavalt tühi, diagonaalne vastasseis kruvib pingeid. Mõlemad on nemad ise. Kolme lühivormi võrdluses on Juulius Vaiksoo ja Hirvo Surva vahel tunda kõige enam aukartust, segunenuna millegi murrangulise jälil olemisega. Jõudemonstratsioon, kui vähesega saab olukorda kontrollida. Metsikult mässuline keha, saamas üha selgemalt teise toimimisest aru.
Lihtsana näiv pealisülesanne leidis loogilise, ent seejuures mängulise tee. Liikumine oli nii jõuliselt kohal ja see energia kandis sama võimsalt kui ühendkooride mesipuulisus. Sellist tantsu- ja laulupidu vaataks lõputult. Väesolev välgatus!
Epiloog. Kord ütles üks sõbrast kokk, et vaarikas ja šokolaad on keemiliselt kokku laulatatud. See lihtsalt on nii – pole tarvis loomingulisi variatsioone. Õnneks eksisteerib aga valdkondi, kus midagi jääb alati püüdmatuks – nüüdisaegne etenduskunst on sellise kättesaamatuse lipulaev.
Kuivõrd saaks koreograafia kohtumine mõne muu valdkonnaga jõuda toimivast, aga lihtsakoelisest väljendusest sügavamale? Esimest „Koreograafia+“ vaadates ei unistanud ma, et loodud sümbioosides tekiks veel midagi kolmandat. Oma liistud löödi säravalt läikima. Jääb unistus, et mida aeg edasi, seda kakofoonilisemalt kõlavad kokku „Koreograafia+“ dialoogid, kuniks saab osta pileti lühivormide õhtule, mis ei esietendugi kunagi.
Fännina soovin formaadile palju edu. Nii tugeva esmanumbri kõrval läheb järgmise üllitamisega raskeks. Õhtu staaridele soovin jätkuvat uudishimu, eneseüllatamist ja olemasoleva seksikamaks mängimist.
