Andrei Ivanovi loomingut lugedes laskutakse eksistentsiaalsesse valusse, mis on aga aeg-ajalt möödapääsmatu, et oma elu ja olemist sügavamalt mõtestada. Kirjanik teeb seda irooniliselt, mänguliselt, ohtrasõnaliselt, samas justkui möödaminnes ja vaatamata pessimismile ikkagi empaatiliselt.
Ivanovi uues raamatus „Päevad“ kohtub lugeja juba tema eelmistest teostest tuttavaks saanud tegelastega: kirjanikust minajutustaja, ema, Lenake, Põnn, Griša, Paška, min Danske onkel jt. Ka paigad on tuttavad: Põhja-Tallinn, kesklinn, Kadriorg, Lasnamäe, Taani. Ivanov kirjeldab minajutustaja päevi aastatel 2021 ja 2022, teose epiloog on kirjutatud 2023. aastal. Neil aastatel kestis ja lõppes pandeemia, algas Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas ning suri minajutustaja ema. Taas kirjutab Ivanov psühhedeelsel viisil, pikkides argiste olmekirjelduste vahele torkivaid mõtisklusi, mis ei lase raamatut käest panna. Lugeja võib keset ema korteri kraamimise või bussis haigla poole loksumise kirjeldust äkitsi komistada mõnele inimeseks olemise tuumküsimusele, mistõttu ei saa ühessegi lõiku pinnapealselt suhtuda. Minajutustaja kaduvikumõtted on kriipivad, näiteks näeb ta Lasnamäele rajatava suurhaigla ehitusplatsilt mööda jalutades end kunagi seal viimaseid päevi veetmas. Või on lauluväljakul enese oksatõmbamiseks sobiva koha välja vaadanud.
„Päevad“ on ennekõike valus ja õrn hüvastijätt emaga. Minajutustaja kirjeldab väga tundlikult seda kibedat vastuolu, mida küllap paljud on tundnud mõne pereliikme või sugulase puhul: kange (vana)inimene, kellega on pea võimatu koostööd teha, ta ärritab sind, ajab hulluks, aga siiski tunned talle kaasa, ning kui ta on kord kadunud, jääd teda igatsema. „Nüüd hakkan ma sind sageli nägema. Sest nüüd oled sa kõikjal, nüüd oled sa kõiges, ka selles roosas loojangus ja selles muusikas ja sammudes ukse taga, ja kui keegi pillab võtmed maha, siis see oled sina“ („Päevad“, lk 167).
„Päevades“ songitakse põhjalikult minevikus, oma sugulastes, sõprades – ja muidugi iseendas. Lapsepõlvekodu müümine on igale tundlikule inimesele katsumus. Ühtpidi tahaks endasse nii palju (valu) imanud mälestustesamblast juba lahti saada, teisalt jäädakse sellega igaveseks ilma lapsepõlve füüsilisest kujust. Lapsepõlvekodust ollakse täiskasvanueaks küll välja kasvanud ja vanematest võõrdunud, neid ehk isegi põlatakse, ent samal ajal nenditakse, et neist ei saa mitte kunagi lahti – need on ju osa meist, meeldib või ei.
Ukrainas puhkenud sõja kirjeldus ja sündmuste vastukaja vene intellektuaalide ning ka jutustaja niisama sugulaste-tuttavate seas on romaanis terav, täis masendust, viha ja häbi. Väga liigutav on romaani epiloogis ema meelemuutus sõja suhtes, et poja tähelepanu pälvida.
Kui „Päevad“ näib kaduvikutraktaadina, siis „Hella tähe all“ on mahukas romaan tohutu tegelaste galeriiga, kes paisatakse proloogis lugeja ette, jättes ta veidi nõutult ja abitult kriipsujukude seas ringi vahtima. Kes nad kõik on? Mis toimub? Kui alguse segadusest üle saada, avanevad järgneva neljasaja lehekülje jooksul kõik tegelased põhjalikult, värvikalt, äratades muiet, õudust ja kaastunnet. Sageli libiseb kirjanik ka kõrvaltegelasi kujutades minavormi ning hiilib siis salamisi temavormi tagasi. Tegemist on ühe boheemliku klubi liikmeid tutvustava elukarusselliga. See on mitmerahvuseline kamp, kes elab Tallinna mereäärses eeslinnas Sireli tänaval. Kui antagonist kapten Sturm (assotsieeruvad muidugi torm ja surm) nõuab naabritelt sirelite mahavõtmist, meenub tahes-tahtmata Tšehhovi „Kirsiaia“ Lopahhin, kes laseb maha raiuda mõisa kirsipuud. Kui Tšehhovi näidendis sümboliseerib kirsiaia hävitamine ühiskonnaseisuste vahetust ja pragmaatilise ajastu algust, siis siinses loos lisandub neile ka inimlikkuse kadu.
Raamatu tagakaanel on kirjas, et see on Andrei Ivanovi „kõige vabam ja helgem“ teos. Lugedes ühe keskse tegelase, korduvalt vägivalla ohvriks langenud Johannese pöörast elukäiku, on raske selles helgust näha. Ent loo lõpp toob tõepoolest hellemad noodid. Romaani alguses kirjeldab kirjanikust protagonist oma sügavat pettumust, kui tema naine palub tal nende BDSM-leludest lahti saada (soovimatuse tõttu neid enam kasutada ja kartuses, et sirguv poeg need kunagi leiab), mida kibestunud mees ka teeb. Hiljem selgub, miks ta need just maha matab, mitte prügikasti ei viska: nende lelude kadumisega kaob ka midagi ta noorusest, naudingutest, uljusest, jääb vaid väikekodanlik, igav ja masendav elu. Romaani lõpus leiavad need lelud endale taas otstarbe, ärkavad justkui ellu. Pääsemaks normaalsusse pressitud piiravast pereelust, puhkabki kirjanik kommuunis, kus värvikad karakterid pakuvad talle kirjutamisainet.
„Hella tähe all“ näitab, kui tähtis on mõttekaaslaste ring, olgugi selle liikmed konfliktsed (sageli oma vanematega pahuksis), kohati nõmedad, opakad, virilad, koomilised, julged, kaunid, ekstravagantsed – kõigele vaatamata jagab peategelane nendega samu väärtusi ja loomingulist rock’n’roll-elustiili. Nendega on võimalik elada vaba elu, mis ei võngu kaasa peavoolu normatiivsete ja pragmaatiliste nõudmistega. Siiski ei ilusta autor seda muretus mullis mõnulevat kogukonda, vaid juhib tähelepanu, et neist vaid mõne meetri kaugusel võivad aset leida inimsusevastased kuriteod. Ja ohvriks võib langeda ükskõik kes.
Mõlemas romaanis kirjutab Ivanov pandeemiast, mis noil aastail inimesi tohutult raputas. Praeguseks näib see massipsühhoositaoline seik unenäona ja kipub juba ununema, kuid oma jäljed see jättis, kellele rohkem, kelle vähem. Eks nii mõnigi kirjandusuurija võtab pandeemia kujutamise kirjanduses kunagi ette.
Ei saa jätta kiitmata Ivanovi ihutõlki Veronika Einbergi, kelle voolav, rikas ja põnevaid sõnaleide täis eesti keel pakub taas lugemisnaudingut. Toon välja oma lemmiknopped: „ulamisi“, „sõgesuur“, „pahnapeedia“, „äkkrikastuma“, „hipsterikuts“, „nülgur“, „rõõmlema“, „lobama“, „näselema“, „persekell“, „tuuletanud“.
Ivanov kritiseerib nüüdisaja lugejat: „Tänapäeval sõidab lugeja mööda romaani kiire autoga, kasutades navigaatorit, ta ei peatu ootamatu sõna ees, ei vaata sulgudesse, eirab allmärkust, ei jää mingil juhul juurdlema: kas sellel kõigel pole ehk mingisugust tagapõhja? …“ („Hella tähe all“, lk 179). Ega ta ise oma romaane nagu kiirtoitu sisse ahmida võimaldagi. Jutustuse lõpp-punkt ei osutu üldse nii oluliseks kui kogu vahepealne lugemisseisund, meisterlikult visandatud tegelaskujud, mõtteuiud, eksistentsiaalsed karjed, mis koovadki selle erilise andreiivanoviliku kanga, mida kellelgi teisel pakkuda pole.
Ivanovi kirjanikust minategelane mõtiskleb sageli selle üle, kuidas tema mõtteid pole kellelegi tarvis, naine ta teoseid ei loe ning isa kirjanikuameti tõttu ei ole pojal erilisi (majanduslikke) võimalusi, ning kuidas kirjanikurolliga kaasnevad eneseesitlused on tüütud ja ebameeldivad, kuidas tal on häbi oma loomingu pärast. Põhiline: keegi ei mõista teda. Igituttav tunne vahest kõigile? See, et Ivanov ei täida seda tühjust Jumala või mõne ismiga, teebki tema loomingu nii võluvaks. Autor laseb lugejal ise otsida päästerõngast. Just sügava ebamugava pessimismi kaudu jõuab inimene oma pimekohtade läbivalgustamiseni, olgu ta kirjanik või kes tahes muu kaduvusele määratud haavatav inimolend.
