Igal reisil on põhitoon, mille kõrgus või madalus selgub tegevuse käigus. Kasulik on see võimalikult kiiresti ära tunda, et vältida mingite üht laadi ebameeldivuste kuhjumist. Aga, noh, enamasti läheb, nagu läheb, ja kõik tehakse klaariks alles tagantjärele.

Newarki lennuväljalt soovitati mul sõita kõigepealt rongiga Trentonisse ja alles sealt võtta kurss Philadelphiale, nii tulevat viis-kuus korda odavam kui ekspressiga. Pikema otsa jaoks kuni Trentonini saingi erakordselt soodsa pileti, aga Trentonis tuli välja, et järgmist odavat rongi tuleks oodata oma neli tundi. Oli esimene oktoober, kuuma pühapäeva hiline pärastlõuna, mul oli raske kohver ja ma olin pikast lennusõidust tüdinud. Otsustasin minna esimese ettejuhtuva, see tähendab – kalli rongiga. Odava rongi jaoks olid kassas tumedad daamid, kallima rongi pileteid müüs kõrvalkontoris valge mees. Ameerikas maksab särav naeratus. Ütlesin, et olen pensioni­ealine, pühapäevaõhtune nukker ametnik vaatas mulle silma ja dokumenti ei küsinud. Sain hinnas veidi alla, kuid ostsin lühema sõiduotsa jaoks pikemast otsast ikka viis korda kallima pileti.

Philadelphiasse jõudes hakkas nagu kahju liigselt kulutatud rahast, pealegi olin juba Tallinnas kindlaks teinud, et Marriott Old City hotelli saab üsna hästi metrooga. Niisiis ma taksot ei võtnud ja hakkasin oma kohvrit üle vaksaliesise väljaku vedama. Pühapäeva õhtul oli kant suht inimtühi. Tornide tasemel taevalik, puhas, pompoosne valge linn. Selle all aga mustad metroo­käigud. Ameerikas ei ole metroo see, mis muiste Moskvas või Leningradis. Keegi ei pea seda rahvuslikuks imeks. Metroojaama peasissepääs oli remondi tõttu kinni löödud ja maa alla pääsesin alles mitmendal katsel kõrval­tänavast. Perroonile viis kitsas trepp ja selle alumisil astmeil istus mees, keda vanasti hüüti neegriks, niisiis musta­nahaline. Mul oli kahe­kümnekahekilone kohver pikkupidi käes, rattad allapoole, lisaks turjal kümnekilone seljakott, mustast mehest vaevaliselt möödudes tõstsin kohvri nii kõrgele, kui jaksasin, aga tema sirutas just sel silmapilgul kaela ning ma sõitsin tal kohvri­ratastega üle pealae.

Mees kargas püsti, võttis poksi­asendi ja pistis karjuma: „Say – excuse me!“ Nõnda mitu korda. Vähene rahvahulk perroonil tõmbus tagasi. Ma ei tea, mida nad kartsid. Venemaal hakatakse sellises olukorras tavaliselt kaklema. „Of course, I say – excuse me,“ ütlesin nüüd mina, igati siiralt. „No problem, of course – excuse me!“ Mees rahunes kiiresti, küsisin temalt isegi teed. Mine üles tagasi ja jaluta teisele perroonile, see siin on vastassuund.

Esimene õppetund oli saadud. Tuleb igas olukorras igaks juhuks vabandada, võimalikult kohe, isegi kui hambad on parasjagu ristis. Ei maksa jääda mõtlema, mis on põhjus ja mis tagajärg, kes peaks ja kes võiks. Tuleb lihtsalt võimalikult kiiresti pillata „excuse me“ või „sorry“, kui õnnestub, siis juba enne tegevuse algust, juba kaugelt. Need tegevusi ennetavad sorrid ja eksküüsid, vormilt küll vabandused, on sisult sageli teadagi sõim, umbes nagu „käi eest“ või „mis sa tolgendad mul jalus“, kuid isegi sellisena väldivad nad läänemaailmas enamasti kehalist konflikti.

Vantsisin oma truu kodulooma ehk kohvriga raudtee alt tunnelist läbi teisele perroonile. Seal oli vastas mustanahaline tädi, kes juhatas mu vineeride ja võrede vahelt kohale. Remont. Siis küsis piletit, millele ma polnud jõudnud mõeldagi. Oli juhtunu pärast nagunii veidi müre olla. Ei, küsis hoopis pangakaarti. Enne kui jõudsin öelda, et kaardil puute­funktsiooni pole, oli ta selle juba asetanud mingi oma kaelas rippuva riista vastu, öeldes seejärel, et asi on korras. Pilet, küsisin. „No problem,“ ütles tema julgustavalt. Juba teist korda veerand tunni jooksul polnud probleemi – nüüd siis neil. Ma pole siiamaani aru saanud, mis toimus. Puutefunktsiooni mu kaardil pole ja mingit raha pole mu kontolt maha kantud, olen selles tagantjärele võinud veenduda. Rohkem ma oma nina metroosse ei pistnud.

Marriott Old City oli kontrastide­rikas hotell võimsa Delaware’i jõe kaldal. Esinduslikud fuajeed ja lugematu arv konverentsisaale ning muid ühistegevuseks vajalikke ruume, aga numbrituba jättis kehva mulje. Suht pesemata klaasidega aknad lahti ei käinud ja värske õhu tootmiseks pidi kasutama nurgas vineeri taga kolisevat kliimaseadet. Toas viibides seda sisse lülitada ei saanud, segas. Philadelphiasse oli just jõudnud kuumalaine, tuli ja läks koos minuga, nagu hiljem selgus. Rääkisin vastuvõtus ventilaatorimürast. Järgmine päev tuli korrusevanem, mustanahaline tähtsam daam, ja sõnas, et probleemi ei ole. Mul on kaks võimalust: kas ta annab mulle uue toa või ootan ära tehniku. Tehnik ei pruugi enne tööpäeva lõppu jõuda, ehk nii poole­teise tunni pärast. Ootame tehniku ära, ütlesin soostuvalt, pole ju mõtet minu pärast uut tuba sisse seada. Kuidas soovite, vastas emand. Tehnik ei ilmunud ei pooleteise tunni ega nädala pärast ja nii see vist oligi kombeks. Kui sulle Ameerikas midagi pakutakse, siis võta see vastu. Nii ka pesu. Lähevad mööda käru lükkavad toateenijad ja küsivad, kas on vaja uut käterätikut. Minul pole seda vaja, sestap olen rätiku – nagu juhend vannitoa uksel ette näeb – riputanud nagisse, mitte visanud põrandale. Toekas must naine tatsab ometi sisse, võtab varnast vana rätiku ja paneb uue rullikeeratud puhta valamuäärele. Pole mõtet komplitseerida, ütleb seletuseks.

Philadelphias on kaks keskset pähkli­tänavat, Walnut Street ja Chestnut Street, Kreeka pähkel ja kastanimuna, aga nendega võidu kihutab Delaware’i jõest läände ka Market Street. Just viimati nimetatud tänaval oli pühapäeva­õhtuses hämaras lahti baar nimega Philly’s Gourmet Steak, kust ostsin pudeli Abraham Lincolni näopildiga punast veini (The Federalist. Honest red blend), viie viinamarja segu, mis jäigi vist parimaks tookord proovituist. Baari ees tänaval istus kastil lõbus must mees, kes avas ülevoolava lahkusega sisenejaile ja väljujaile ukse. Raha ei paistnud ta selle eest tahtvat, lihtsalt väike vaheldus rutiinis. Oh, pole vaja, saan hakkama, ütlesin talle lähenedes sõbralikult – enda meelest sõbralikult. Minu väljudes oli ta taas varmalt platsis, nägin teda läbi ukseklaasi. „Thanks,“ laususin üle õla. Aga ta tuli järele. „Say always thanks,“ ütles muidu lõbus mees väga tõsiselt, „always“. Ütle alati aitäh. See jäi meelde. See didaktika hakkas närvidele käima, aga jäi meelde.

Paar päeva hiljem oli mul hotelli vastu­võtus jälle midagi sekeldamist, võib-olla küsisin sellesama oodatava tehniku kohta. Must tüdruk rääkis midagi lahkelt, aga kummalise hääldusega, nii et ma ei saanud aru. Palusin korrata ning ikka ei mõistnud. Siis järsku taipasin ja puhkesin naerma. Kordasin väljendit selle nõndanimetatud Oxfordi hääldusega, mida meile Eestis on õpetatud. Tüdruk pöördus ja läks sirmi taha. Ma ei seostanud seda endaga. Mõne hetke pärast ta naasis ja ma puhusin oma juttu edasi. Ma ei olnud ikka veel ära tabanud selle reisi põhitooni. Tüdruk oli justkui kurt ja tumm, klõbistas arvutiklahve, vaatas minust läbi. Ei öelnud head ega halba, aga mina olin talle äkki nagu õhk. Jäin vait. Oli müre tunne, sest pikkamisi tuli teadmine, et see on ilmselt protest. Ma olin naernud mustanahalise inimese üle. Valge mees naeris musta­nahalist naist, vaat mis. Ehkki ma ei olnud kindla peale naernud mitte teda või tema üle, vaid lihtsalt äratundmisrõõmust: et sain aru tema öeldud sõnast. Et sain aru neegri­aktsendiga hääldatud lausest. Ainult et tegevus ei toimunud mitte Pärnus, vaid Philadelphias. Ning Phila­delphias ei ole see naerukoht.

Võimas Delaware’i jõgi ja mustanahaline tsensuur valge mehe üle olid need kaks asja, mis mulle Philadelphiast enim meelde sööbisid. See, mis meil Eestis paigutub eeskätt sugudevahelisse sfääri, mängitakse on the streets of Philadelphia, nagu laulab Bruce Springsteen, lahti pigem nahavärvide konfliktina.

Delavaari indiaanlastest sain esmalt aimu Cooperi „Nahksuka jutte“ lugedes, nende omanimi oli hoopistükkis lenni lenape, ’tõelised inimesed’. Nemad olidki tõepoolest siinse kandi esimesed asukad, enne kui saabusid rootslased ja rajasid siia Uue Rootsi, mille võim kestis vaid paarkümmend aastat, sest XVII sajandi keskpaiku hakkasid siin juba domineerima hollandlased. Aga needki mitte kaua, sest aastal 1682 jõudis Inglismaalt koos oma kveekeritega pärale William Penn, kellest sai Philadelphia ehk „vennaarmastuse“ linna asutaja. Tema üheteistkümnemeetrine kuju valvab linna üle siiamaani Ühendriikide kauneima raekoja tipus, nii nagu Tallinnas meie Vana Toomas – ainult et Penn hõljub Toomast kaks ja pool korda kõrgemates kihtides. Kohe Penni seltskonna kannul maabusid siia 1683. aastal ka saksa kveekerid ja rajasid Germantowni ehk esimese saksa asula uuel mandril, nüüdse Philadelphia linnaosa. Nemad olid esimesed, kes tõstsid juba aastal 1688 Ameerikas häält inimorjuse vastu, kuid sellest polnud suurt tulu, sest kogu igapäevaelu põhines, isegi kveekerite seas, orjamajandusel. XVIII sajandi lõpuks oli sakslasi Ameerikas juba nii palju, et päevakorda kerkis saksa keele kui ametliku suhtluskeele küsimus. Aga ajaloolise võidu saavutasid uuel mandril ometi inglased ja selle kiiluvees elab maailm tänaseni. Philadelphia kui kveekerite keskuse ja Bostoni kui puritaanide pesapaiga pingeväljas kujunes välja moodne põhjaameerika kultuur.

XVIII sajandi viimasel veerandil toimusid Ühendriikide esimeseks pea­linnaks saanud Philadelphias kontinendi tähtsaimad sündmused. Siin kirjutati aastal 1776 alla nii uue riigi iseseisvusdeklaratsioon, millega öeldi lahti Briti päritavast kuningavõimust, kui ka 1787. aastal põhiseadus. Need said ühtlasi eeskujuks hilisematele demokraatlikele ümberkorraldustele Euroopas – ikka ja jälle unub meelest, et demokraatia esmane teostumispaik pole mitte Euroopa, vaid Ameerika. Praeguse Phila­delphia raamatupoodides on erilett kahele teosele: Benjamin Franklini „Autobiograafiale“ (kirjutatud 1771–1789, ilmus postuumselt kõigepealt prantsuse keeles 1791) ja Thomas Paine’i „Tervele mõistusele“ („Common sense“, 1776). Kumbagi neist pole muidu nii nobedad tõlkijad suutnud eesti keelde panna. Franklin oli praktiline imemees, piksevarda leiutaja, kes ainsana kirjutas alla kõigile Ühendriikide alusdokumentidele. Paine oli sünnipäralt inglane, kes Franklini vaimsel mõjul ja materiaalsel toel kujunes Ameerika Ühendriikide alustrajavaks poliitiliseks publitsistiks, andes uuele riigile nii nime kui ka põhitõed.

Just seetõttu, et Philadelphia on esimese demokraatliku riigi ja rahvuse häll ning orjapidamisvastase mõtte idanemispaik, hakkas ta pärast indiaanlasi, rootslasi, hollandlasi, inglasi ja sakslasi ligi meelitama mustanahalisi mehi. Mitte üheski Ühendriikide 25 suuremast linnast pole rahvastiku osakaalus nii palju musti kui Philadelphias – üle 40 protsendi, rohkem kui valgeid. Tänava­elust rääkimata, selles on lõviosa kahva­nägudest liiati turistid. Must mees nõuab Philadelphias endale samu privileege, mis tema ajaloolise mälu järgi on kuulunud teistele. Ta nõuab erikohtlemist, mille reegleid ma ei jõudnud ära õppida. Kui ameeriklased on sageli liigu­tavalt abivalmid (üks noormees jooksis pool kilomeetrit edasi-tagasi, et anda mulle teada, kus on mu õige perroon), siis musta mehe poole pöördun ainult hädas ja ebalevalt – äkki läheb midagi viltu. Äkki olen üleüldse liiga valge, et tema ees suud lahti teha?

Valge mehe pedagoogika on palju lihtsam. Lahkudes võtsin raudteejaama minekuks takso. Valgenahalisele, ehkki minust poole pruunimale takso­juhile tegin ma millegipärast nalja. Kust härras­mees ka tuleb, küsis ta naerulsui. Eks ikka Eestist, Baltimaadelt, Soome lähedalt, lisasin kohe, et vältida järgmist küsimust. Soome, see on Helsingi, ütles tema elutargalt, olen seal olnud. Soomlased on ungarlaste sugulased. Nii ka meie, noogutasin mina. Ungarist tulevad parimad pornostaarid, kuulsin ma nüüd. Tšehhist vist samuti, teadsin mina. Tekkis tähendusrikas paus. Ära vaidle minuga selles asjas, mees, ütles taksojuht. Nad tulevad Ungarist. Märkasin, et oleme taas samal ringteel, kus viie minuti eest. Panin jutuhoos mööda, ütles taksojuht. Ära pabista, see läheb minu arvele. Kohale jõudes näitas taksomeeter kahtekümmend üheksat dollarit. Anna viisteist, ütles taksojuht. „No problem.“ Aga tead, ütles ta kohvrit tõstes ja silma pilgutades, Budapestis tuleks vist ikka ära käia, ah?