Režissööride Heilika Pikkovi ja Liina Särkineniga saame kokku Heilika kodus Nõmme mändide all. Tegelikult on nad kõik nõmmekad ja elavad lähestikku. Kõik, see tähendab uue dokumentaalfilmi „Minu pere ja muud klounid“ lavastajate Heilika Pikkovi ja Liina Särkineni ning filmi peategelaste Haide Männamäe ja Toomas Trossi pered.

Film jälgib viie aasta vältel, kuidas kulgeb avalikkuse ees särava klounipaari Piibu ja Tuudu elu kodus kolme lapsega, kellest igaühel on oma unistused ja välja­kutsed. Vanem tütar Emma kõnnib vanemate jälgedes teatrimaailmas, poeg Siim vajab autismi tõttu palju tuge ning noorim laps Anni igatseb lihtsalt „tavalist elu“, kus vanemad ei oleks nii palju kodust ära. Samal ajal seisavad Haide ja Toomas silmitsi katsumustega: rahalistes raskustes teatrimaja ülalpidamine, sagedased välisreisid ja üha süvenev hirm läbipõlemise ees.

Seitse aastat filmitegemist ja kui see valmis saab, siis mis tunne on?

Heilika Pikkov: Põnev igatahes! Praegu on esilinastuse ja levi ettevalmistusega tihedalt tööd. Kui sa oled juba nii palju aega ühele filmile pühendanud, siis ei tohi lõpuspurdis ära väsida. Meil on väike tootmisfirma, paratamatult teeme väga palju ise, aga meil on ka häid abilisi.

Kuidas peaosalised filmiga rahule jäid?

Pikkov: Eks see oli nii meile kui ka filmi peategelastele emotsionaalne ja närvesööv hetk, kui koos filmi läbi vaatasime. Meie kui filmi autorite jaoks üleüldse kõige tähtsam hetk. Aga ma arvan, et läks hästi, sest et oli palju emotsioone – mida see film ju peabki tekitama.

Liina Särkinen: Hästi tore oli vaadata, et ka perepoeg Siim elas loole tõsiselt kaasa ning pidas pärast kinosaali ees väikese spontaanse kõne. Ta tagasisidestas seda filmi omal moel ja ütles, et tal on nii hea meel, et pere on lõpuks koos. Me kuidagi tõime nad kokku selle filmi vaatamisega, see oli päris võimas.

Kuidas film üldse alguse sai?

Pikkov: Õppisime Liinaga koos Tallinna ülikoolis telerežiid, teame Haidet ja Toomast sellest ajast, kui nad olid meie õppejõud. Just värskelt Taani komöödia­koolist tulnud, tohutult energilised, hästi ägedad õpetajad. Tegid meile suure­pärase lavakursuse ja me saime nendega lähemalt tuttavaks. Olime siis nii kahekümnesed, täielikud nublud, alles otsisime oma teed.

Särkinen: Mõned aastad hiljem, kui meil endal olid lapsed sündinud, hakkasime käima Piibu ja Tuudu etendustel ning kohtusime taas oma kunagiste õppejõududega. Ka Haide ja Toomase perre oli vahepeal sündinud kolm last.

Pikkov: Üks äratundmise hetk oli minu jaoks see, kui ma nägin telelugu sellest, et nende peres kasvab autistist laps. Sealt hakkas filmimõte liikuma.

Särkinen: Mina elasin siis Inglismaal, aga kodus käies juhtusin Haide ja Toomasega peale ühte Piibu ja Tuudu etendust pikemalt rääkima. Ja siis Heilikaga vesteldes käisime mõlemad selle filmiidee ühel ajal välja. Tunnetasime seda peagi sündima hakkavat filmilugu ka omaenda loona, olles ise samamoodi lapsevanemad ning püüdes pidevalt žongleerida töö ja pereasjade vahel.

Pikkov: Haide ja Toomas olid filmimisega nõus ja hakkasime hästi vaikselt pihta. 2018. aasta suvel läksime neile esimest korda Hiiumaa suvekodusse külla, et filmida intervjuu ja nende pereellu natuke sisse sulada. Läksime Liinaga kahekesi, võtsime ainult kaamera kaasa. Tavaliselt ongi see esimene intervjuu lõpuks filmis see kõige kangem lugu.

Mis koht see filmis on?

Pikkov: See, kus nad istuvad oma rannarätikute ja ujumisriiete keskel, suvepäikesest põlenud, ja on nii vabad kõiges. Tookord sõnastasid nad mõned kõige olulisemad asjad, mida me hiljem hakkasime nägema ja kogema. Aga seda ütlesime neile kohe, et see film ei tule Piibust ja Tuudust, vaid meid huvitab nende pere.

Särkinen: Lapsed olid siis ju väikesed – Anni 10, Siim 12 ja Emma 15. Nüüd on nad kõik täisealised. Nad usaldasid meid kohe alguses, sellepärast et nende vanemad usaldasid meid. Me ei pidanud sildu ehitama ega midagi erilist välja mõtlema, et kontakti saada.

Emma on imetlusväärselt empaatiline ja avali, nagu ka tema vanemad ütlevad, et ta tahab ennastunustavalt, et kõikidel oleks hea. Viie aasta jooksul toimub ju palju, kuidas seda kõike jagada?

Pikkov: Emma elus olid need aastad kõige pöördelisemad. Ta on ka ise tagantjärele öelnud, et just siis, kui meie kaameraga nende ellu tulime, hakkasid tema elus juhtuma suured muutused. Nii head kui halvad.

Särkinen:Me ikkagi vaatame seda peret eelkõige läbi vanemate silmade, aga lapsed on peegliks. Meid käivitas lapse­vanemaks olemise teema, kus ühest küljest on suur vastutus oma pere ees, aga samal ajal tuleb ka minna oma unistuste järele ja elada. See kõik on topeltpöörane, kui vanemad juhtuvad olema klounid.

Heilika, sinul on kolm last ja Liinal kaks. Mis teie lapsed sellest filmist arvavad?

Pikkov: Minu vanem tütar Miina tegi avastuse, et emme, sa oled ju pool minu elu teinud seda filmi. Ta on sellega nagu üles kasvanud, et ma lähen jälle Hiiumaale või siis kuskile välismaale filmima. See klounide film on pool tema elust käinud meie perega kaasas. Ja sellel ajal sündis meil ka kolmas laps. Mõningad võtted said tehtud nii, et ma olin suur nagu maakera.

Särkinen: Nojah, ja minu lapsed pärast Inglismaalt tagasi Eestisse kolimist ei teagi muud, kui et ma jälle lähen selle dokfilmi võttele.

Kas see, et ühte filmi tehakse seitse aastat, on normaalne asjade käik või miks läheb nii, et kellegi pool elu kulub ühele dokfilmile?

Pikkov: Me võtsime kohe algusest peale eesmärgiks filmida viis aastat. Selle­pärast, et me tahtsime jõuda sinna, kus Haide ja Toomase vanem tütar Emma lõpetab gümnaasiumi ja tekib moment, kus üks lastest lendab pesast välja. See kindlasti muudab pere dünaamikat. Pärast võtete lõppu kulus veel kaks aastat, et film valmis saada, sest meil oli filmitegemise kõrval ka täiskohaga töö. Mina töötasin välisministeeriumis ja Liina on siiani õpetaja.

Särkinen: Muidugi on unelm istuda lihtsalt montaaži maha ja mitte enne lahkuda, kui film valmis. Aga kui olla juba nii pikalt filminud ja selleks toetust saanud, siis montaaži jõudes enam neid vahendeid ei ole, millele toetuda.

Pikkov: Montaaž võtabki kaua aega. Ja pole parata, isegi kui saaks ainult sellele keskenduda, siis vahepeal on vaja lahti lasta, võib-olla paar kuud üldse mitte seda vaadata, et siis jälle edasi minna. Täispika dokfilmi essents laagerdub ikka väga aeglaselt välja.

Särkinen: Ja just siis, kui meie juba arvasime, et oleme materjalist ülevaate saanud, tulid Haidelt ja Toomaselt ka nende enda filmitud perearhiivi kassetid sellest ajast, kui lapsed olid päris väikesed. Seda oli tunde ja tunde. Selle materjali läbitöötamine oli tõesti suur ettevõtmine, aga andis meie filmiloole laia ajalise mõõtme.

Kas teadsite algusest peale, mida te tahate filmida?

Pikkov: Alguses katsetasime rohkem. Jälgisime neid, käisime igal pool kaasas ja muudkui filmisime. Millalgi teisel aastal hakkas fookus paika loksuma ja siis läks järjest lihtsamaks valik, mida ja kui palju filmida.

Särkinen: Sellesse aega jäi ka COVID. Järsku olukord täiesti muutus. Me viisime Haide ja Toomase ukse taha oma väikese käsikaamera ja ütlesime, et nüüd olete ise filmitegijad, sest meie ei saa kohale tulla. Et teil on vabadus filmimisega vähemalt mõnda aega ise jätkata.

Ja kas nad siis filmisid?

Särkinen: Jaa! Käisime Heilikaga aeg-ajalt ja vahetasime neil mälukaardi ära, nii et saime jooksvalt materjali. Ja tõesti, seal oli väga ehedaid intiimseid perehetki, mida me poleks ise kaameraga kohal olles kindlasti saanud.

Pikkov: Tore oli ka see, et kaamera käis tegelikult käest kätte. Haide oli kõige tublim, tal oli kohusetunnet, et tuleb filmida, aga ka Emma ja Anni jäädvustasid nii mõnedki hetked, mida filmis näeme.

COVIDi-aeg oli ka Haidele ja Toomasele raske, sest nende teatrimaja sattus raskustesse. Kuidas sellega toime tuldi?

Pikkov: Õnneks oli sõpru ja häid inimesi, kes välja aitasid. Ega nad jäänud ju käed rüpes koju istuma, vaid töötasid paari nädalaga välja veebiprojekti, mida hakkasid lavastama oma teatrimajas. Neil oli abiks paar inimest, kes vahepeal võtsid ka meie dokfilmi jaoks materjali üles. Nii et meil oli käepikendusi isegi siis, kui me ise võtteplatsil olla ei saanud.

Kuidas nüüd, kas teatrimaja ikka püsib kindlalt?

Pikkov: Tegevustoetust saavad nad nüüd riigilt küll rohkem kui filmimist alustades. See summa oli siis lihtsalt naeruväärne, tegelikult ka ebaaus. Kui palju meil siis on neid teatreid, kes annavad kogu perele etendusi? Kummalisel kombel võimaldas koroonaaeg probleemil veidi leeveneda, sest siis toetati kultuurivaldkonda üsna korralikult. Praegu nad ikkagi otsivad pidevalt lahendusi, kuidas oma teatrimaja ära majandada.

Särkinen: Nad annavad küll palju etendusi, aga teatrisaal on väike. Laieneda ei saa, seejuures on saali väiksusel ka oma roll, kui sinna tulevad pered lastega, kellele see on esimene teatripäev elus üldse. Siis see väike õdus keskkond toetab, et nad tahaksid ka edaspidi teatris käia. Piip ja Tuut tulevad alati pärast etendust lavalt maha laste juurde ja lapsed saavad nendega suhelda, klouni käega katsuda ja pilti teha.

Kuidas teil kahekesi filmitegemine käis, kas vaidlesite ka?

Särkinen: Ega ei saa ju olla nii, et ma tahan seda, sest ma tahan, vaid me pigem arutame, kas mõnele asjale on filmis koht või ei ole. Selle filmi võtete ajal oli enamasti hädavajalik, et oleksime kahekesi. Mõne aja pärast liitus meiega operaator Taavi Arus.

Pikkov: Meie filmis on väga palju ka Taavit, tema visuaalset tunnetust. Mina olen varem teinud ühe täispika doki* ja seal oli peategelaseks üks nunn. Sellist filmi sai üksinda teha. Nüüd oli meil viis tegelast, keda tuli jälgida ja kelle eludega kursis olla.

Aga loomingulised vaidlused?

Särkinen: Kui meil üldse vaidlusi oli, siis montaažis. Filmimise ajal pole vaidlusteks aega, siis tuleb kõigeks valmis olla. Elu mängib alati midagi huvitavat ette, ja kui pole valmis, siis jääd ilma. Kõige seiklusrikkam oli kindlasti Hiina-reis koos Piibu ja Tuuduga, just enne COVIDi pandeemiat. Monteerisime aga kahes üksuses – mina koos Madli Läänega Tallinnas ja Heilika Rhode Islandil, kus ta vahepeal perega aasta aega elas. Meil oli seitse tundi ajavahe: kui meie siin hilisõhtul olime montaaži lõpetanud, siis Heilika ärkas ja tegi edasi.

Te arendasite oma filmiprojekti rahvusvahelistes dokumentaalfilmi töötubades ja programmides. Kui palju sealt tõuget või inspiratsiooni saite?

Pikkov: Kindlasti saime. Näiteks osalesime projektiarendusprogrammis „Ice and Fire Docs“ ja sealt saadud tagasiside tõi meid tagasi oma filmiloo põhituuma juurde. Olime vahepeal läinud eksirännakutele ja unustanud, mis meid kunagi üldse pani seda filmi tegema. Seda võib juhtuda, kui oled pikalt teel, ja siis on kolleegide kõrvalpilgust kasu.

Üks pereliige on Siim, autistlik laps, ja see teema on keeruline nii elus kui filmis. Kuidas leidsite tasakaalu, et lugu ei kalduks liigselt detailidesse, aga jääks realistlikuks ja usutavaks?

Särkinen: Arutasime omavahel palju, aga lõpuks tuli see üsna naturaalselt.

Pikkov: Siimuga on tegelikult lihtne, sest ta annab ise kohe oma piiridest märku. Ütleb otse, et nüüd aitab, mine ära. Püüdsime alguses veidi kombata, kui palju me saame temaga aega veeta ja kui palju ta meid välja kannatab. Me ei tahtnud teda survestada ja üritasime iga kord natuke kaugemale minna, talle lähemale jõuda.

Särkinen: Me elame kõik samas kandis, eks. See on väga tore, kui ma lähen poodi ja keegi mu selja tagant karukaissu krahmab. siis ma alati mõtlen, et palun, ole Siim! Keeran ringi – ja see ongi Siim!

Emma ütles hästi huvitavalt: tema tunneb, et peabki tulevikus Siimuga jääma. Ja Siim ise ütleb, et õed kasvasid suureks, aga tema pole veel suureks kasvanud.

Särkinen: Jah, Siim lõpetas kooli ära, aga tal nagu ei olegi kohta ühiskonnas. Ta käib küll tugikeskuses üht-teist tegemas, ta saaks ju mingit väiksemat tööd teha, aga meie ühiskonnas ei ole selleks väga häid võimalusi. See on tõsine probleem, mis jookseb läbi ka meie filmist – Siim on ikkagi laps, kes jääb alatiseks vanematega. See tuli meile väga suure üllatusena, kui Emma ütles viimases intervjuus, mis me tema ja Anniga tegime, et ta on alati teadnud, et tulevikus hoolitseb tema Siimu eest. Nii noores eas on ta enda jaoks need asjad juba niimoodi läbi mõelnud.

Pikkov: Tahtsime filmi siiski lõpetada lootusrikkalt, positiivse noodiga. Haide ja Toomas on ju rõõmsad ja optimistlikud inimesed, nendest ei saakski teistsugust filmi teha. Igas peres tuleb ette madalseise ja keerulisi olukordi. Neil on küll olnud väga raskeid aegu, aga nad on neist üle saanud. Pere on koos ja tahame, et lootus jääks kõigi hinge, kes seda filmi vaatavad.

Kas filmi vastu on juba ka välismaal huvi tuntud?

Pikkov: Jah, Haide ja Toomas on ju välismaal palju esinenud ja on terve väliseesti kontaktide nimekiri, kes on juba huvi tundnud. Meie lihtsalt otsustasime natuke ebatraditsiooniliselt kõige­pealt alustada kodumaise leviga. Meil on nii pikk filmitegemise protsess seljataga, mõistsime, et sellele oleks tarvis mingisugune punkt panna. Loomulikult loodame filmiga jõuda ka rahvusvahelistele festivalidele.

Särkinen: Mis on veel huvitav – oleme filmi­turgudel kohanud inimesi, kes kardavad kloune, kellel on lausa klouni­foobia. Oli näiteks üks välismaa müügi­agent, kes tahtis meiega kohtuda, aga ütles esimese asjana, et ta kindlasti meie filmi müüma ei hakka, sest kardab kloune.

Kuidas film teie enda eluga kokku kõlab?

Pikkov: „Minu pere ja muud klounid“ kirjeldab kindlasti ka seda eluperioodi, mis minu elus viimastel aastatel on olnud. Kuidas kasvatada kolme last, käia täis­kohaga tööl ja teha selle kõrvalt veel filme? See film on lapsevanematele ja teismelistele lastele. Kõigile, kellel on pere!

Särkinen: Seda filmi tehes olen palju mõelnud oma valikute peale, mida ma ise teen lapsevanemana ja filmitegijana. Tõesti, see film on ka meid kasvatanud.

Missugused on teie järgmised filmiplaanid?

Särkinen: Olen kirjutanud ühe lühimängufilmi stsenaariumi. Aga vaatame, kuidas sellega läheb. Kolm aastat tagasi lõin koos kolleeg Eva Kübaraga Kinomaja filmikooli noortele vanuses 14–19 aastat. Seega elan ka oma kooli noorte filmilugudes, pean juhendama ja tagasisidestama, nii et neid lugusid on mul peas kogu aeg väga palju. Pean leidma hetke, et ka oma loominguga tegelda. Samal ajal oleme Heilikaga arutanud, et see praegune film peab n-ö meie süsteemist välja minema. Oleme ikka peast täitsa klounid praegu!

Pikkov: Mina teen vahelduseks filmi majast, Rüütelkonna hoonest. See on hoopis teistsugune lugu – ei pea kuhugi tormama ega kartma, et elu läheb omasoodu ja ma ei suuda seda piisavalt kiiresti jäädvustada. Maja seisab kenasti paigal ja tema juurde võin minna siis, kui ise tahan.

Aga praegu me väga ootame kohtumisi publikuga, ükskõik kas Eestis või välismaal, ja linastusjärgseid vestlusi.

Särkinen: Meile on tähtis, et inimesed vaataksid meie filmi ja ütleksid, mis mõtteid ja tundeid see neis tekitab. Ja kui hästi läheb, siis võib-olla see film muudab midagi kellegi jaoks.

* „Õlimäe õied“, Heilika Pikkov, 2013.