25. kuni 28. septembrini korraldatakse Rootsis Göteborgi raamatumess, mille üks fookusteema on seekord Skandinaavia ja Baltimaade näitekirjandus. Nii esitletakse raamatumessi lavadel ka Eesti näitekirjanikke ja teatri­tegijaid ning kavast leiab ligikaudu 15 eestlaste osalusel korraldatud üritust. Näitekirjanduse programmi veab eest Rootsi agentuur Colombine Teaterförlag, põhipartneritena löövad programmi koostamisel kaasa Eesti Teatri Agentuur, Soome teatriinfokeskus Tinfo ja Norra Dramatikkens hus.

Mil viisil võiks Eesti nüüdisaegset näitekirjandust välismaal tutvustada, et meie näidendeid jõuaks üha enam välislavadele? Millised on sinu kogemused?

Selleks et jõuda välislavastusteni, on esmalt vaja, et keegi loeks eesti näidendeid. Paraku loevad teatripraktikud üle kogu maailma uusi näidendeid väga harva. Eriti keeruline on kedagi lugema saada siis, kui autor ei ole tuttav ega ole pälvinud suure­joonelisi auhindu. Näidendi „Rahamaa“ tutvustamine on selgelt näidanud, et pelgalt teksti kellelegi saatmisest pole kasu. Kõige parem, kui inimesed näevad lavastust – siis on täiesti kindel, et nad on materjaliga päriselt tutvunud.

Teine võimalus on isiklik kohtumine, mille käigus tuleb tekitada piisavalt huvi ja intriigi, et inimene otsustaks teksti lugeda. Kolmas variant on n-ö diilerite kaudu: nendeks on sageli tõlkijad või agentuurid. Nemad loevad tõepoolest hea meelega ja nende soovitusi teatripraktikud usaldavad.

Göteborgi raamatumess on suurepärane koht, kus saab teha kõike seda korraga: näidata lavastuste salvestisi, lugeda ette katkendeid, kohtuda praktikutega ning tutvustada loomingut tõlkijatele ja agentuuridele. See, et saame oma loomingut tutvustada ka keskmisele rootslasest festivalikülastajale, on pigem boonus, mitte põhieesmärk.

Kas Eesti näitekirjandusel on mingi eripära või iseäralikke tahke, millega silma paista laias maailmas, aga kitsamalt Skandinaavias, Göteborgi messi saginas?

Göteborgi messil toimub seminar, kus osalevad Tiit Ojasoo, Maria Metsalu ja Paavo Piik. Selle pealkiri on „Viimane koht Euroopas, kus teater on veel elus“. Seda seminari ootan ma kõige enam. Pealkiri on teadlikult provokatiivne, kuid sisaldab ka palju tõtt.

Olen viimasel ajal käinud sageli erisugustel näitekirjandusele pühendatud ettevõtmistel välismaal ja võin kinnitada, et Eesti teatri ja näitekirjanduse tase on väga kõrge. Meie näitekirjandus on mitmepalgeline: kirjutatakse eri stiilides ja žanrides. Meie praktikud on võrreldes paljude Skandinaavia või lääne autoritega väga kogenud. Me ei pea aastaid võimalusi ootama – meil on võimalik palju kirjutada. Pigem on ohuks hoopis läbipõlemine.

Eestis on tugev dokumentaalse teatri traditsioon. Meie poliitiline teater on tõeliselt poliitiline ja ühiskonnakriitiline (läänes kipub see olema pigem poliitkorrektne). Meie suveteatri traditsioon on samuti harukordne nähtus.

Sel suvel osalesin Barcelonas workshop’il, kus mind nimetati „eksootiliseks“. See oli üllatav ja harjumatu positsioon. Ent just meie teatrikultuur, kvaliteet, suur teatrikülastuste arv ning oskus teha piiratud ressurssidega väga palju teevadki meid muu maailma silmis omamoodi „eksootilisteks teatrimetslasteks“.

Kes Eestist ja millega Göteborgi raamatu­messil üles astuvad?

Eestist sõidab Rootsi suur delegatsioon. Eesti Teatri Agentuur, kes on sel aastal messi põhiprogrammi koostamisel üks partneritest Rootsi, Norra ja Soome agentuuri kõrval, osaleb peaaegu täies koosseisus.

Mina tutvustan näidendeid „Rahamaa“ ja „Ükskord Liibanonis“ ning osalen arutelul koos rootsi ajakirjaniku Axel Gordh Humlesjöga, kes on avaldanud raamatu Swedbankis toimunud rahapesust. Lisaks saame Paavo Piigi ja Siret Campbelliga koos pidada seminari, kus tutvustame Eesti näite­kirjanduse hetkeseisu. Mitmel rahvus­vahelisel seminaril ja vestlustes osalevad veel Andra Teede, Piret Jaaks, Reeli Reinaus ja Johan Elm. Dokumentaalteatrist räägivad Laur Kaunissaare, Mari-Liis Lill ja Priit Põldma.