Pimedate Ööde filmifestival läheb 30. sünnipäevale vastu suuremate muudatustega: aastaid Justfilmi vedanud Mikk Granström keskendub edaspidi rohkem põhifestivalile ning laste- ja noortefilmide festivali võtab enda kanda 21aastane, varem festivali programmitiimi kuulunud Jan Joonas Pevkur. Veel märgilisem on aga see, et kui PÖFFi asutaja Tiina Lokk tegeles varem festivali direktori rolli kõrvalt ka kunstilise juhi tööga, siis nüüd on ta selle teatepulga edasi andnud oma tütrele Triin Trambergile.

Tramberg ei ole PÖFFi juures uus tegija, vaid juba ülikooli kõrvalt alustas ta festivali juures tööd programmi koordinaatori assistendina ning on enam kui 15 aastaga jõudnud tegutseda nii festivali filmitööstuse poolel kui ka võistlusprogrammide koordineerimisel. Kui veel mõni aeg tagasi oli Triin Trambergil (35) küsimus, kas ta soovib ema kõrval töötada ning töö- ja peresuhted segi ajada, siis praeguseks on ta sellest dilemmast üle saanud.

Mida värske muudatus, et sinust saab PÖFFi kunstiline juht, ülepea tähendab? Kas see on juriidiline muudatus paberil või saab sellest PÖFFile 30. sünnipäeva eel pöördepunkt?

Mõlemat. Sellest, mis täpselt tulemus on, võime rääkida aasta pärast, aga ma arvan, et tulen kindlasti mõnesuguse uue energiaga. Siin ei ole küsimus niivõrd PÖFFi 30. sünnipäevas, vaid selles, millised tulevad järgmised 5–10 aastat.

Eks näis, ma ju ei tea, kuidas minu tööga rahule jäädakse või kas ma võtan selle nüüd elu lõpuni enda rolliks. Arvan, et ma suuri muudatusi ei hakka tegema. Et tuleks uus võistlusprogramm või midagi sellist. Eks ma vaatan ikka, mis maailmas toimub, aga Tiina on põhitöö ära teinud, ma tulen nüüd arendama seda, mida ta on teinud. Vundament on hästi tugev.

Ütlesid, et ei tea, kas oled elu lõpuni selles rollis, aga suure osa oma tööealise ajast oled seotud olnud PÖFFiga. Kas neid hetki ka on, kui mõtled, et peaks äkki mingit muud tööd tegema?

Mul on olnud mitu korda pärast PÖFFi lõppu kindel teadmine, et sellega enam ei tegele … Aga lõks on selles, et kui tuleb kõige suurem pimeduseaeg, väljas on pime ja külm, siis meil on alati kollektiivpuhkus ning väga hea on end välja puhata nii, et mitte keegi ei sega. Esimene poolaasta on ka rahulikum: saan ise oma elu dikteerida, ei pea iga päev kontoris olema üheksast viieni, on küll koosolekud ja kohtumised, aga saan seda teha oma aja rütmis. Näita veel mulle sellist töökohta! Ma olen mugav inimene.

Terve teadliku elu olen tõesti ühes kohas töötanud, aga ei ole teinud sama tööd, vaid olen kogu aeg saanud proovida erinevaid asju ja festivali sees areneda. See on olnud väga põnev ning mind kõvasti õpetanud.

Kuidas see pakkumine sinuni jõudis? Kas teil oli konkurss või tegi ema sulle otsepakkumise?

Otsepakkumise tegi, aga tegelikult pole ühelgi festivalil sellist konkurssi. See on nii nüansirikas töö, kus tuleb aru saada, kuidas toimib selle riigi publik ja mis teemad teda huvitavad. Meil on olnud programmimeeskonnas palju hetki, kui Londonis elav inimene on toonud sisse teema, mille kohta mina ütlen, et eestlasi see absoluutselt ei huvita. Oleme siis filmi ikkagi sisse võtnud, sest peame kogu aeg hoidma tasakaalu rahvusvahelise ja kodupubliku vahel. Teisel kohal on rahvusvaheline tuntus, kontaktibaas ja arusaamine, kuidas rahvusvaheline filmitööstus terviklikult toimib.

Just selle kombinatsiooni osas tean, et olen õige inimene. Eestlasele olen võib-olla tõesti pigem Tiina tütar, aga rahvusvaheliselt olin jõudnud sellesse kohta, et ei saanud teatud kaliibriga kohtumisi kokku leppida. Et kes ma siis ikkagi olen? Ma võisin ette lugeda, et mul on kõik need rollid, aga mul ei olnud õigust, et nõuda Mubi juhiga kohtumist, sest paberil vaadati ametinimetust.

Kas nüüd on Mubi juhiga kohtumine juba kokku lepitud?

Ei, veel mitte.

Mis jääb PÖFFi juures sinu kanda ja mille Tiina Lokk enda ülesandeks jätab? Kust te selle piiri täpselt tõmbate?

Kõik, mis on seotud programmiga, ei ole enam Tiina hallata. Tema jätkab finantside leidmist, strateegia arengut, organisatsiooni juhtimist. Aga mul on väga raske öelda, mis need muudatused täpselt on, mida ma teen: see on inimese elutöö, mis tähistab sel aastal 30. sünnipäeva. Me hakkame kindlasti rääkima, milline on sünnipäeva raames festivali fookus ja milliseid eriseansse tuleks teha. Teeme palju koostööd, aga eks meil on vaja uutes rollides ka kohaneda.

Kuivõrd oled valmis oma emaga piike ristama?

Vägagi olen valmis. Ma olen 16 aastat temaga koos töötanud ja selle aja jooksul on kõike olnud. Esmalt on ta minu ema ning see jääb alati nii, kuid ma austan teda väga ka kui PÖFFi asutajat Tiina Lokki. See on inspiratsioon.

Teisalt olen väga uhke ka selle üle, et olen paljugi ise saavutanud. Kui eelmisel aastal olid kaks ScriptPooli projekti Cannes’is¹, siis see ei olnud tema töö, vaid minu saavutus. Saan ka öelda, et minagi olen kuskile välja jõudnud.

Nüüd meil on väga äge suhe, kus on kaks professionaali … Jah, see on väga nagu „Pärijad“.² (Naerab.)

Meil oli just nädalavahetusel olukord, kus mõtlesime, et peaks minema mingeid filme vaatama. Meil olid samad valikud, aga siis otsustasime, et äkki ikkagi koos ei lähe, kogu aeg peame niigi suhtlema, teeme midagi vahel eraldi ka.

Hakkate tõmbama selget piiri era- ja tööelu vahele?

Need piirid on juba enne ära tõmmatud. Minu enesetõestamise vajadused jäävad kahekümnendatesse eluaastatesse, need ajad on möödas. Praegu ikkagi austame teineteist, muidugi on erimeelsusi ning asju, mida näeme erinevalt, aga oleme ikkagi piisavalt normaalsed inimesed, et selles osas läbi rääkida.

Kas teil on põhimõttelisi eriarvamusi, kuidas PÖFFi tegema peaks?

Ei, PÖFFi osas mitte. See on olnud 30 aastat tema visiooni ja mõtteid, ma ei hakka midagi lammutama ja ütlema, et tühistan kõik ära.

Pigem hakkan vaatama, et kuidas kõik see, mida ta on teinud, toimib praeguses maailmas. Ilmselt nii sel kui ka järgmisel aastal suuri muudatusi tegema ei hakka, sest nagu ma juba rõhutasin: festivali vundament on nii tugev.

Üks küsimus, mis mind huvitab, on kuulsused ja kuidas nendega ringi käia. Näiteks eelmisel aastal tuli James McAvoy puhtalt tänu mulle ja minu tutvustele. Aga nüüd on küsimus rahas ning selleks ongi Tiina, tal on nüüd aega, et seda raha otsida. Kui meil tulebki suur staar, siis nüüd saab ta rahulikult tegeleda, kes ja kuidas sellist asja toetaks.

James McAvoy kõrval käis mullu tõesti PÖFFil ka näiteks Simon Pegg. Kas on realistlik, et nüüd hakkavad igal aastal sellise kaliibriga staarid siin käima? Seda on Tiina korduvalt öelnud, et eralennuki rentimiseks, mida osa filmitähti tahab, raha ikkagi ei ole.

Jah, selleks meil raha ei ole. Küll aga on üks minu suuremaid plusse see, et kõik, kellega mina rahvusvahelist koostööd alustasin, olid tol ajal müügiagendi assistendid ja on nüüd saanud müügijuhiks.

Ehk siis, kui ma nägin James McAvoy filmi,³ siis oli üks sõnum müügijuhile: kuule, mis su plaanid on, me tahaksime Jamesi siia, kas ta tuleb? Saime kinnituse, et ta on nõus ja siis arutasime kohe edasi, mis programmi ta täpselt sobib. Selle kõik ajasin ära sõnumite teel ning loodan, et selliseid momente tekib ka tulevikus. Kui selgus, et filmil on ka kohalik levitaja, läks kõik veelgi sujuvamalt.

Kas see, et filmifestivalile tulevad staarid, on oluline? Ja kui, siis kelle jaoks?

See on oluline eelkõige publikule, publik hakkab siis festivali vastu rohkem huvi tundma. Paratamatult loevad klikitavad nimed, ja just sellised nimed, mis ütlevad midagi publikule. Meil käisid ka Iraani tipptegijad, kellest Golshifteh Farahani on maailmas täielik staar, aga kelle nimi eestlasele midagi ei ütle ja sealt niimoodi klikke ei tulnud, aga tänu Peggile ja McAvoyle tuli.

Glamuur toodab klikke ja tekitab huvi just sellises vaatajas, kes muidu võib-olla PÖFFile ei läheks, aga siis ta hakkab mõtlema, et äkki on seal midagi ka minule.

Kas sinu hinnangul on PÖFFil praegu liiga palju võistlusprogramme?

Praegu teevad võistlusprogrammid oma töö ära ja igaüks peaks festivalil leidma oma filmi. Õigem oleks öelda, et igaüks peaks leidma oma programmi, aga eks ma lähiajal vaatan seda, sest viimastel aastatel oli minu tähelepanu puhtalt debüütide peal.

Kui tekib segadus, mille jaoks mingi programm on, siis … Ma hakkan vaatama ka külastatavust, mulle meeldib vaadata tõele ja arvudele otse näkku.

Kui mingi võistlusprogrammi filme ei käida vaatamas, kas siis paned selle kinni?

Võimalik, ma ei oska praegu öelda. Ma ei ütleks, et kohe kinni, aga hakkan kindlasti vaatama, kuidas sellega läheb.

Ma ei taha midagi tühistada, sest ma olen jälgija tüüpi: mõni on selline, kes läheb seltskonda ja tahab olla tähele­panu keskpunktis, mina vaatan rahulikult, mis toimub. Selle mõtteviisiga lähen ka uude rolli.

Eelmisel aastal oli PÖFFil 95 000 külastust. Kas usud, et seda arvu annab veelgi kergitada? 100 000 ei ole enam kaugel.

Ma tahan selle 100 000 vaatajat ikka kätte saada. Kui tahad head loosungit, et Triin Trambergil on üks eesmärk, siis võime panna, et see on 100 000 vaatajat. (Naerab.) Ega realistlikult võttes enam väga palju rohkem saagi.

Kodupublikule on väga tähtis ka PÖFFi „Festivalide paremiku“ programm. Kuidas sa suhtud sellesse programmi? Kas mahtu peaks veel kasvatama?

Minu mõte on see, et „Festivalide paremik“ on inimesele, kes tahab tulla kinno ja kindlasti näha head filmi. Võistlusprogrammid on mõeldud filmisõbrale, kes tahab uut kunstilist kogemust.

Mul on küll küsimus, kui palju peaks „Festivalide paremikus“ olema kohalike levitajate filme. Kui see film tuleb niikuinii kinno, siis publik näeb filmi hiljem ka ära, äkki peaks tooma just neid filme, mida muidu Eestis näha ei saa? Siis võib-olla hoopis kohalik levitaja näeb mõnd ja toob hiljem ka levisse. Need on asjad, millele praegu mõtlen.

Mis on sinu hinnangul põhilised väärtused, millega PÖFF festivalide hulgas silma paistab?

Julgus. Ma arvan, et julgus tuua ekraanile erinevaid lugusid. Kui jälgime, mis toimub poliitikas, siis oleme andnud hääle ka neile, kes on kodumaalt põgenenud ning kes ei toeta oma riigi režiimi. Me oleme avatud ja võtame sellises olukorras vastutuse, et meie arvates ongi vaja sellist mõtet ja häält maailma üldsuse ette tuua.

Mis seisus on sinu hinnangul praegu Eesti film? Kas püsime maailmaga konkurentsis?

Kui ma vaatan seda, mis praegu tulemas on, siis on seis väga hea. Seal on muidugi vana „hea“ rahapuudus, kuid on ka näiteid, kus raha ei ole faktoriks. Olen ja jään Eeva Mäe suureks fänniks, austan väga, kuidas ta filme teeb. Samal ajal tean, et meile on tulemas filmitegijaid, kes varsti hakkavad tegema rahvusvahelist koostööd ja kes suudavad selle laeva ilusasti sadamasse juhtida.

Ma arvan, et oleme heas kohas. Me ei saa võrrelda end Skandinaaviaga, sest oleme noor riik ja taasiseseisvunud Eestis on meie filmitegemise traditsioon nii lühike. Ootan väga, mida Veiko Õunpuu teeb „Serafimaga“, mulle raamat⁴ nii väga meeldis ja tema väga head filmid on jõudnud ka paljudele festivalidele. Muidugi Anna Hints! Ja veel palju nimesid, kelle filmid võiksid huvitada nii eestlasi kui ka välismaa filmi­vaatajat.

Kui räägime veebruari alguses PÖFFist, siis mõjub see külastajale täieliku tulevikumuusikana, aga kas sinul on juba aktiivne tööaeg? Enam ei saa puhata?

Jah, siin on juba igasuguseid asju. Meil on mulle oluline programm „PÖFF Goes to Cannes“, Berliini filmifestival on samuti täis kohtumisi, arutame koostöövõimalusi erinevate festivalide ja firmadega. Selle kõige juures muidugi ka filmid …

Kui palju sa varem debüütfilmide võistlusprogrammi koordinaatorina filme vaatasid? Kas nüüd tuleb see korrutada kahega? Kolmega?

Ma ei julge mõelda selle hulga peale. Kui mõtlema hakkan, siis tulevad judinad peale. (Naerab.)

Pärast Cannes’i filmifestivali tuleb kõige tihedam aeg.

Suvel randa ikka saad minna?

Jaa.

Läpakaga?

Eelmine suvi ma küll tegin seda. Kui tulid ekstra soojad ilmad, olin kaks tundi rannas, pärast läksin tagasi tuppa filme vaatama. Nii on.

Ma võtan alati aprillis ka sellise puhkuse, et ei vaata mitte midagi, läpaka jätan kõrvale, meile ei loe ja pühendun puhtalt tütrele. Suvel üritan ka korraks nädal aega …

… mitte filme vaadata?

Kahjuks ma filme siis ikkagi vaatan, aga niiviisi, et ärkan seitsme paiku, vaatan kaks filmi ära, siis ärkab tütar üles ja teeme midagi koos.