Uus Paavo Matsini raamat, juba ta teine luuleoopus Karl Ernst von Baeri radadel, on teadagi pöörane nagu Matsini raamatud ikka. Matsin ei muutu ja see on ehk nii puudus kui ka eelis. Keegi teine ei saa, ei suuda kokku kuhjata niisugust arhailiste reaaliate, leksika pillerkaari. Ometi on raske vältida kordamist. Sellest hoidumiseks varieerib Matsin keskkondi, teemasid. Küll tantsib Riia buršidega, siis Praha alkeemikute, Londoni vabamüürlaste ja Toweri kaarnatega, küll toob Gogoli koos õukonnaga Viljandisse, kuhu ehitab ajaviiteks metroo, Võrusse Kreutzwaldi koju aga lõbumaja, kuhu saabuvad eshatoloogilised mustad kured ja lauluisa ise peab põgenema Tamula järve roostikku Koidulaga amüseerima.
Matsin on filoloog, eesti kirjanduse õpetaja, teoloog, erilise alkeemiahuviga – valdab teemasid. Kirjutamiseks läheb tihti kuriteopaika kohale: Londoni, Võrru, Prahasse, kas Kongosse, ei tea, aga Barcelonasse ilmselt küll.
Sellest hoolimata on kogu kirjutatu üks Matsini epopöa.
Kaks Baeri poeemi löövad eelnenust ivake lahku. Kui Matsini tihedat, üleküllastatud barokset (autor ise ütleb „brelokset“) proosat on tihti pisut väsitav lugeda, siis värssi murtud tekst jookseb pigem ludinal.
Kuna Matsini tegelased on märgilised, läbiv lugu on olemas, aga tihti kaootiline, ei tundu primaarne, kohad on dekoratsioonid, teksti viib edasi meeletu elaan ja valitseb baroklik vaim, erinevad tema tekstid traditsioonilisest romaanist üksjagu. Pigem meenutavad need mulle heliteoseid. On arhailiste fraaside kaskaad, teemade vaheldumised, kordused, sõnu kasutatakse nootide, lauseid muusikaliste fraasidena. On teemad, variatsioonid ja need korduvad, arenevad, saavad taas ja taas läbi mängitud. Ka Baeri-raamat võiks olla oratooriumi tekst või ooperi libreto. Realismusest on asi kaugel. Kui mõni varasem teos on barokne trall, siis viimane pigem sürrealistlik, pannes mõtlema, milline on ikkagi Matsini suhe Baeriga.
Vana aja professorid joovad, laaberdavad ja on pidevalt deliiriumilaadses somnambuulses seisundis. Maadlevad drooniga, kes meenutab golemit, kratti või homunkulust, Võrtsjärvest püütud Liivimaa krokodilli ehk roopodolliga, lahkavad hermafrodiite, oksendavad hiigelhõõtsikusse, õgivad Peterburis parun Kelchi valges hiigelkaminas istudes kõvaks keedetud Fabergé mune jne. Iga teine rida on kummaline, täis võõrsõnu, erikeelseid termineid ja kunagiste professorite-aadlimeeste elust välja rebitud fakte, mis segatud fantaasia-mädamunadest kogelmogeliga.
Tartu Postimehest lugesin Raimu Hansoni artiklit (14. X) raamatuesitluspidustustest Baeri monumendi juures ja et Paavo suhtub Baeri siiski lugupidavalt, Baer on Matsini alter ego ja Baeri joomalood on Matsinil hoopis autobiograafilised, kuigi kujundlikult, metafoorselt. Et asjas sotti saada, küsisin Paavolt, kelle ta monumendi juures mattis – kas lugeja, kirjanduse või kellegi kolmanda? Ja Paavo vastas. Vastus on artikli lõpus.
Et Matsini võtetest ja stiilist pisut pilti anda, esitan lühikese loetelu „Baeri laulude“ sõnadest ja fraasidest. Kust läheb piirjoon ajalooliste terminite ja tuletiste, omasõnade vahel, seda mina ei tea. Keegi kunagi uurib ülikoolis või mujal, kui palju on autentsust ja kattuvusi ajastut esile manavates pildikestes ja ajalooliste persoonide elulugudega. Materjali leiduks suuremat sorti uurimistööks ja ma pole kindel, kas Matsinil endal on siin üldse õiget järge, sest ta näikse ammu elavat omailmas. (Tõsi, autor harrastab küll teatraalseid etteasteid, kuid tavavestlustes on ta klaar ja kaine, igati adekvaatne. Pole ime, tegu on kooliõpetajaga.) Väike valik motiive, fraase ja sõnu läbisegi:
Leheküljel 36 asub Baer sööma karvakattega mammutit ning näeb kaemuses professor Schleidenit sõitmas limonade gazeuse puhinat tekitava rongiga Isengoffi või Sarlottengoffi;
talupojad magavad oma tolmuses Ford Mustangis;
professor Cichoriusel on seljas vaid katkine üliõpilase mantel ja jalas mitteKanonen-Stiefeln, vaid naistekingad, ja peagi saabub Oberpedell Schmidt oma komandoga teda kinni võtma;
saunasell Hundswott toob uurida isendi kaugelt saarelt, kus elavad line-tantsijad, kes sõidavad kastiratastega chacun à son goût, isendil on oranž pääsusabafrakk, kalasoomustest kravatt ja vererida taga;
kraavisõitnud tõld on imelikult silentium: occultiorumi observationes’e käigus selgub, et seal magavad läbisegi professor Styx, Parrot vanem, Deutsch, Moier, Parrot noorem, Struve ja eradotsent Köhler, kõik univormes.
Jne, jne. Ölge-mõelge ise, mida see kõik võiks tähendada. Ei muud kui Matsini pöörast elaani ja kirge niisugust kraami lõputult kuhjata ja nautida, nagu puistab varrukast riime ja ridu mõni räpp-battle’i jünger New Yorgi kabarees.
Kellega varasemast eesti kirjandusest Matsin võiks seostuda? Ei ma tea, kellega ise seostab, ehk vanade ürikutega, milliseid on ilmselt arhiivis tudeerinud. Esimese seosena meenub Andres Ehini luulekogu „Uks lagendikul“ ja sealt näiteks „hämarus lumeväljadel“ või „dr. lü-ming ja saatus“, kus on samasugusest hoost kantud irratsionaalset sõnavoogu. Siis tuleb meelde juba Ilmar Laaban. Nahaalsuselt sobiks paralleeliks Kelly Turk, julguselt ja konkreetsuselt Sveta Grigorjeva.
Lugedes Tartu Postimehest, kuidas enda julgetes vulgarismides kahtlev Matsin ajaloolastelt uuris, kuidas vana aja professorid reaalselt elasid, ja sai julgustust, et pöörasust oli piisavalt, meenus Kumu väljapanek Baeri munarakumudeli ja kunagiste teaduslike joonistustega, mis mõjusid osalt samuti fantasmagooriatena. Eks teaduses olidki läbisegi tõsiuuringud fantaasiast kantud hüpoteesidega. Nii klapib Matsini tekst Baeri teadustööde jätkuks kenasti.
Baeri-poeemidega on Matsin proovinud stiilis või tehnikas uusi radu leida ja ajanud teksti hõredamaks-sõredamaks, loetavamaks. Näis, kuhu edasi. Värskenduseks võiks teha midagi hoopis erinevat. Ehk lasteraamatu, näidendi, stsenaariumi? Kuigi, ega iga hinna eest pea.
Nagu eelmistki Baeri-raamatut kaunistavad uut teost Jüri Mildebergi illustratsioonid, mis kõik põhinevad kunagisel kahekroonisel kasutatud Baeri portreel. Mildebergi ja Matsini vaim klapib kokku: ka Mildeberg on julge, samal ajal maitsekas ja rafineeritud. Ei karda töödelda vanu autentsusi, suudab uueneda ja hoida oma stiili, jääda endaks.
Raamatu lõpetab Kaarel ja Madli Vanamöldri stiilne ajastutruu tsensori retsensioon-päevik-traktaat. Sealtki väike näide:
„[3. mai 1890. Kolmapäew]
Trükiwalitsus saatis minu kätte Grenszteini kaebtuse prof Paulus Fürchtegott von und zum Blut-Zwiebelfisch genannt Back peale, on õige pikk joru, kelles 9/10 walet ja 1/10 walet ja tõtt segamine [—] Mis sa kuulad siis niisugusi tagaselja kaebdusi, kus kaebaja isegi ei tea mis üle kaewata.“
Facebookis arvab Jaakko Hallas raamatu kohta, et Paavo Matsin võttis luua homunkuluse ja saigi vist tehtud.
Aga küsimus: kelle matsid, Paavo Matsin? Kas matsid Baeri?
Autor: „Ma võin matta küll, usuteaduse instituut on lõpetatud ja paber käes! Talaar ja käsiraamat on kodus olemas. Priskem ümbrik ikka kui hauakaevajale võiks olla.“
