Kas pole tüütu teema – vabakutseliste ravikindlustus? Kui Sirp oleks elusolend, oleks tal sellest ammu üledoos. Üheksa aasta eest nentis Ott Karulin sellest kirjutades, et teema on leierdatud, ja paar aastat hiljem tsiteeris sama teemat käsitledes iseennast – et teema leierdatud!
Ja nüüd ma jälle leierdan. Kas pole Margus Allikmaa ja Elin Kard kinnitanud, et häda on saanud leevendust kulka loometöötasu maksustamisega? Allikmaa ütleb mai lõpus ilmunud artiklis: „Eesti loovisikuid, kes sellisel moel ravikindlustuse lepingu said oli kokku 63.“* 2024. aasta kolme jaotuse keskmine loometöötasu brutosumma oli 3006 eurot. Selle eest saab ravikindlustuse vähem kui neljaks kuuks (sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse kuumäär on 820 eurot). Loomulikult, asi seegi. Aga vaid mõningane asi.
Kirjanike liit oli teatavasti kulka eralduste maksustamise vastu. Praegu ei maksa kirjanduse sihtkapital enam kindlustatud autoritele otsetoetusi, kuna see raiskaks sihtkapitali raha. Maksuvaba honorari hädapärase vastena hakatakse välja andma lühiajalist stipendiumi, aga selle summa on piiratud ja seda saab aasta jooksul taotleda vaid korra. On meiegi valdkonnas neid, kes on kulka kaudu saanud mõneks (enamasti paariks) kuuks sotsiaalsed garantiid. Helikunstis, nagu mulle ministeeriumis varmalt teatas noor ametnik, oli selliseid inimesi aasta peale kümme (ametnik kuulutas ka, et heliloojate liidul on 30 liiget, ega tahtnud mu parandust uskuda).
Ühesõnaga, tegu on ampsukeste süsteemiga, mis pole vabakutselisele jätkusuutlik – kes tahab plaanilisele arsti vastuvõtule minna, peab hoolega ette plaanima, millal ta haigeks jääda kavatseb. Või siis haiguse lähenemist tajudes kiiresti pika romaani valmis vuhtima lootuses, et kulka seda ikka toetab.
Kas vabakutselise looja elu peabki karm olema? Enne oma praegust ametit olin veendunud vabakutseline, maksin ettevõtjana makse, kasutasin hüpohondrikuna ikkagi tasulist arstiabi, ei kurtnud. Neoliberaalse loomemajanduse tubli elluviija. Aga kas peab selline olema?
Kas vabakutseline, kes end ära ei loomemajanda, võib samuti oma kutsumust järgida ja mitte mõnd bullshit job’i otsida?
Riigi raha eest lubab ilmalik Eesti Vabariik oma kutsumust järgida nunnadel-munkadel, kes elavad usulise ühenduse registrisse kantud kloostris (on sellestki Sirbis kirjutatud). Nii oli see taasiseseisvunud Eesti esimese ravikindlustusseaduse põhjal aastani 2005, kui Ansipi valitsus toetuse ära võttis, aga 2017. aastal said nunnad-mungad riigi ravikindlustuse tagasi. Nii mõneski vähem usuleiges riigis (nt Hispaanias, Saksamaal) maksavad kloostrid ise oma asukate eest makse. Aga meie riik mõistab, et nad ei tee tasustatud tööd. Teostavad usuvabadust, pakuvad kultuurilist mitmekesisust. Olen elupõlise uskmatuna igati nõus seda tunnistama. Aga – evangeeliumi parafraseerides – eks ole vabakutselised loovisikud sama palju väärt kui nemad? Juhtub ju loojategagi, et nad teevad tööd, mille eest tasu ei saa – ja selle töö vilju naudib (esialgu?) vaid väike „kloostriseltskond“. Loovisikute jumal, Eesti kultuur, on ju lausa põhiseadusesse kirjutatud.
Kas ei võiks riik neidki inimesi ravikindlustusega toetada, vähem prekaarselt kui kulka läbi, stabiilsemalt kui LLSi 6 + 6 kuutoetuse kaudu? Tõsi, nunni-munki on Eestis alla saja, aga Praxise 2021. aasta uuringu järgi oli vabakutselisi loovisikuid 10 200. Kes nad kõik on? Loomeliitudesse kuulus Praxise järgi lausa 6600 inimest, aga suur osa liitude liikmetest pole vabakutselised ega ka kindlustamata. Tsunfti, s.t loomeliitude ja ekspertide silmis väärikate kindlustamata vabakutseliste väljapeilimine kõigi nende tuhandete seast nõuaks kahtlemata lisabürokraatiat, rangeid staatusemääratlusi, muutliku registri pidamist. Ja kui tsunft tõenäoliselt ei aktsepteeriks suuremat osa neist arvukaist vabakutselistest, on selge, et kulkastki pole neil maksuampsudega tulu loota.
Nendel oleks abi ikka ainult universaalsest tervisekindlustusest. Sest ega tsunftikindlustuse juurde saakski pidama jääda, ravikindlustus kõigile peab olema eesmärk. Midagi brittide NHSi-taolist. Ravikindlustus kõigile ja kulka jälle maksuvabaks! Rahva tervise kaitseks saab kasutada sama retoorikat kui kaitsekulutuste põhjenduseks: „Kui kulutusi ei tõsta, pole meil varsti võib-olla suurt midagi kaitsta.“
* https://kulka.ee/uudised/loometootasust-2024-aastal
