September on läbi aastate olnud kontserdielu poolest muljetavaldav: algab ju siis paljudel muusikakollektiividel uus hooaeg, kuu algul on Arvo Pärdi sünni­päev, Pärdi päevad jpm. Sel aastal jäi septembrikuust siiski mõru maik ja seda hoolimata arvukatest suurepärastest kontsertidest, mida varsti ei pruugigi enam nii arvukalt ega samal tasemel olla – põhjuseks muusikute palk. Juba kevadel pööras sellele tähelepanu Jaan-Eik Tulve, kes oli küll tänulik riigi­eelarvest saadava toetuse eest, kuid „praeguses kriisis on see nii kahanev, et mitmed suurepärased lauljad on olnud sunnitud ansamblist lahkuma ja teisele erialale spetsialiseeruma“.¹ Kultuuritöötajate miinimumpalga kohta avaldas arvamust Risto Joost Postimehele antud intervjuus² ning kõige jõulisemalt juhtis probleemile tähelepanu Olari Elts ERSO hooaja avakontserdil.³ Kuu sügavaimad muusikaelamused pärinevad aga just nende meeste juhatatud ansamblitelt-orkestritelt.

Pärt

Kuna Pärdi päevadest on pikemalt juba kirjutatud,⁴ siis toon siin välja vaid kõige eredama mulje – ja seda kogu septembrikuu kontsertide hulgast –, nimelt Jaan-Eik Tulve juhatatud Vox Clamantise Niguliste kirikus antud kontserdi „And I Heard a Voice“, mis oli ühtlasi ansambli uue, ECMi firma alt välja antud plaadi esitluskontsert. Olen alati olnud suur Vox Clamantise austaja, kuid sel korral oli nende esinemine lausa erakordne. Milline lummav kõlakultuur: ühtne, puhas, särav, kuid erinevalt paljudest teistest tehniliselt üliheadest vokaalkoosseisudest on seal ka soojust ja pehmust. Esituse sisulist sügavust ja läbitunnetatust on nende puhul vist lausa üleliigne mainida … Sel korral jäi märkamata ka Niguliste pikk järelkaja ning kõik kostis minu kõrvu kristallselgelt. Imeilusa alguse lõi kontserdile siiani arhiiviriiulitel lebanud tervitusteos „Prayer to the Holy Trinity“ ning lõpetuseks kõlas ülimalt lihtne, kuid äärmiselt hingeminev „Ja ma kuulsin hääle …“. Nende vahele jäid aga sellised pärlid, nagu „Sieben Magnificat-Anti­phonen“, „Silouan’s Song“ vokaalversioonis, „Which Was the Son of …“.

Mahler

Nii Vanemuise sümfooniaorkester kui ka ERSO avas oma hooaja Gustav Mahleri sümfooniaga, vastavalt kolmanda ja neljandaga. Kuigi mõttetu on hakata omavahel esitusi võrdlema – iga muusikaline kogemus on omaette elamus, pealegi oli tegemist eri teostega –, siis mingi võrdlusmoment ometigi tekkis. Tulemus – fotofiniš andis võidu Vanemuisele. Mahleri kolmas sümfoonia oli Risto Joosti juhatusel filigraanselt välja töötatud, kõik oli paigas: tempod, fraseerimine, muusikalised karakterid. Dirigendi positiivsus ja täpsus peegeldusid vastu orkestri kõrgetasemelises mängus, ainult kolmandas osas oli märgata hetkelist hajevilolekut. Muidu aga lihtsalt suurepärane esitus orkestrilt, mille koosseisus märkasin isegi gümnaasiumiõpilasi. Sümfoonia neljandas ja viiendas osas soleeris Kai Rüütel-Pajula, kelle esitus oli ootuspäraselt imekaunis ja sügav. Meeldiva üllatuse valmistas aga koor, mis oli kokku pandud Vanemuise ooperikoori naislauljatest, TÜ Akadeemilisest Naiskoorist, Tartu Poistekoorist ja Tartu Karlova kooli lastekoorist. Niivõrd erisugustest häälematerjalidest oli loodud ühtlase ja kauni kõlaga kooslus ning esialgne hirm, et ooperikoori professionaalsed lauljad matavad oma võimsamate häältega teised koorid enda alla, kadus esimeste taktidega.

Sügava elamuse jättis ka Olari Eltsi ja ERSO esituses kõlanud Mahleri neljas sümfoonia. Mulle näis alguse tempo aeglasevõitu, kuid sellele järgnenud nõtked tempomuutused said just esimese osa üheks tugevuseks. Kauni etteaste tegi sümfoonia viimases osas Sandra Laagus, kelle partii jäi pisut orkestri varju, seevastu kahes lisaloos, Alma Mahleri soololauludes, sai Laaguse suure­pärast häält tõeliselt nautida, eriti teises lisaloos. Kes olid kontserdil, teavad, miks; kes ei olnud, võivad lugeda Liisi Laanemetsa artiklist.⁵

Šamaanitrumm

Septembrikuus oli populaarne pill šamaanitrumm. Esimene kokkupuude sellega oli mul Kristjan Järvi ja Nordic Pulse’i kontserdil „Elemendid“, kus enamasti kõlas Mick Pedaja looming vaheldumisi Antonio Vivaldi ja Max Richteri „Aastaaegadega“ (solist Triin Ruubel), sekka ka Pärdi, Griegi, Pološywa ja Kristjan Järvi muusikat. Selle kontserdi võiks kokku võtta ütlusega, et „algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama“. Esimesed 20 minutit pidi pilgeni täis saal kuulama salvestatud veevulinat ja kolmenoodilist motiivi, kontserdi lõpp möödus aga šamaanitrummi saatel: kutsuti üles saama ja jääma iseendaks, olema vaba ja muud sellist. Suurem osa saalist läks selle üleskutsega kaasa, mida tõestas tants ja kaasalaulmine – meeleolu oli justkui Elu Sõna kogunemisel. Mina piirdusin siiski Triin Ruubeli mängu nautimisega, muus osas tundsin end võõrkehana.

Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldasid 110 Tartu lauljat kontserdi „110 helletust“, kus esinesid E STuudio ja TÜ kammerkoor, kammerkoorid Helü ja Kolm Lindu ning vokaalkammeransambel Vox pUNT (dirigendid Karita Käesel, Kärolin Tuisk, Küllike Joosing, Külli Lokko ja Patrik Sebastian Unt, kaastegevad Pirjo Jonas ja Piia Paemurru). Võimas ettevõtmine, kontserdid ERMis ja EMTA suures saalis, huvitav kava, kuid kunstiliselt tasemelt veidi ebaühtlane. Ühes võib aga kindel olla – kontserdi tipphetk oli „Raua needmine“. Esialgu näis võõras, et noor rahvariides eesti neiu (Kärolin Tuisk) hakkab koori juhatama šamaanitrummi tagudes, kuid ta tegi seda nii veenvalt ja kaasahaaravalt, et see kajas vastu ka kooride ja solistide (Meelis Pihlap ja Siim Kornel) tugeva sisendusjõuga esituses.

Kui tartlastel oli välja panna 110 lauljat, siis Estonia kontserdisaalis toimunud Eesti Rahvusmeeskoori ja Soome meeskoori Ylioppilaskunnan Laulajat ühiskontserdil täitus lava umbes saja mehega. Kavas oli kaks põnevat teost: Veljo Tormise „„Kalevala“ XVII runo“ (dirigent Mikk Üleoja) ja Einojuhani Rautavaara kooriooper „Runo 42: „Sammon ryöstö““ ehk „Sampo röövimine“ (dirigent Pasi Hyökki). Mõlemad on loodud meeskoorile ja solistidele, esimeses on lisatud veel rahvapillid, teises aga helilint. Kuigi teoste temaatiline alge pärineb samast allikast, on heliloojate lähenemisviis olnud diametraalselt erisugune. Tormis on talle omaselt säilitanud rahvalaulu algkuju, lisades sellele erinevaid vokaal- ja instrumentaalkihte – kulminatsioonis on kasutuses lausa viis šamaanitrummi! Rautavaara seevastu on loonud tunduvalt dünaamilisema teose (valminud 1982), kus on äärmiselt tähtis osa nostalgiat tekitanud helilindilt tuleval materjalil – midagi selle­sarnast võis kuulda 1970-1980. aastatel filmidele ja telesarjadele loodud elektronmuusikas. Need kaks teost on kohati kaelamurdvalt rasked, kuid mehi see ei murdnud ja kuulajad said vaimustava elamuse osaliseks.

Veel Tormist

Viimsi Artiumi vabaõhutünnis tähistati Tormise 95. sünniaastapäeva Eva Kolditsa ja Anne Türnpu koorilavastusega „Nõelamäng“, kus eesti vanemaid laulumänge Tormise seades esitas segakoor Vox Populi Janne Fridolini juhatusel. Tuleb tunnustada dirigendi head tööd kooriga, mille tase on aastast aastasse tasapisi, kuid järjekindlalt tõusnud. Laulu­mängudega oli aga ette võetud veelgi suurem tükk: kogu repertuaar tuli ette kanda peast, kusjuures liikumine ja näitlemine lisandus kooril heale lauluoskusele elavalt ja loomulikult. Palju oli juba lapsepõlvest tuttavat muusikat ja mänge, mis tekitas äratundmisrõõmu, aga natuke häiris näitlejate kohati liiga ülevoolav tekstiosa. Eraldi tahan kiita kostüüme – kasutatud kangaste kaunite mustrite uurimine viis vahepeal mõtted lausa muusikast eemale.

Akordion

Akordioni on ikka peetud rohkem külapillimeeste instrumendiks. Aga et see nii ei ole, on tõestanud mitmed suurepärased akordionistid. Parim näide on loomulikult Kimmo Pohjonen, meil aga Henry Zibo ja Mikk Langeproon, kes andsid septembrikuus Viimsi Artiumis meeleoluka plaadiesitluskontserdi. Duo on salvestanud klassikalise muusika seadeid kahele akordionile ning need kõlasid kontserdil, nagu plaadilgi, värvikalt ja suursuguselt. Eriti tahan esile tõsta Peeter Süda oreliprelüüdi ja -fuuga esitust.

Akordioniga seoses ka väike kõrvalepõige septembrikuu Londoni kontserdiellu. Juhtusin seal kuulma suurepärast kontserti, kus võrratu saksa-inglise bariton Benjamin Appl esitas Mahleri, Weilli, Schönbergi, Gershwini, Coplandi jpt laululoomingut, saatjaks sama võrratu leedu akordionivirtuoos Martynas Levickis. Ja kui hästi kõlas Chopini valss cis-moll op. 64 nr 2 akordionil!

„Peter Grimes“

Rõõmustasin südamest, kui kuulsin, et rahvusooperis Estonia kavatsetakse esimest korda Eestis lavale tuua Benjamin Britteni ooper „Peter Grimes“. Kuna aga lavastaja José Cura vaated Ukraina sõjale meie omadega ei kattu, pidi teater temaga koostöö lõpetama ning lavastuse esietendus on praeguse seisuga lükatud 2027. aasta maikuusse. Väikese lohutusena toodi ooper nüüd publiku ette kontsertettekandena.

Saab ainult kiita teatri sellist otsust, sest „Peter Grimes“ on muusikaliselt üks XX sajandi huvitavamaid oopereid ning selle sisu puudutab väga sügavalt. Estoonlaste esitus täiendatuna briti solistidega oli aga nii kõrgel tasemel, et oleks olnud tõeliselt kahju sellest ilma jääda. Ühtlaselt tugevad olid kõik osalised: solistid, koor ja orkester. Kui kedagi eraldi esile tõsta, siis Timothy Richardsit Peter Grimesi rollis – Walesi tenoril on äärmiselt pehme hääl ja pehmust oli ka tema rollikujunduses, mis pani talle eriti kaasa elama. Seevastu Aule Urb kõrtsipidajast tädi osas oli meeldejääv just oma tulisuses ja teravuses. Ooperi orkestripartii on kohati napp, kuid alati kõnekas ja äärmiselt oluline meeleolu loomisel. Eriti kaunid on „Mere interluudiumid“ ning seda kõike sai kuulda Arvo Volmeri juhatatud Estonia orkestri meisterlikus esituses.

Lõpetuseks

Veel on mainimata üks suursündmus – maailmakuulsa Islandi ansambli Sigur Rós kontsert Alexela kontserdisaalis Tallinna Kammerorkestri osalusel. Kontserdist saadud elamus ei olnud päris see, mida ootasin, aga rõõmustan TKO pärast, sest kindlasti ei tule just liiga tihti ette võimalust teha koostööd suurte maailmanimedega. Et aga selliseid võimalusi meie orkestritele ja kooridele pakutakse, annab tunnistust nende kõrgest tasemest, ja siit jõuame tagasi esimeses lõigus tõstatatud probleemi juurde …