Praegu ilmub noortele palju ingliskeelseid LGBTQIA+ raamatuid. Võrdlemisi lihtsas vormis käsitletakse neis noorte teemasid, mille hulka muu hulgas kuuluvad seksuaalne identiteet, esimene armastus, suhted pere ja sõpradega ning ka võimalik vastuolu omaenese tõekspidamiste ja ühiskonna vaenuliku suhtumise vahel, millest saavad alguse paljud mured ja hirmud. Nende raamatute diapasoon on väga lai alates melodramaatilistest unistustest, mille eesmärk on lihtsalt pakkuda võimalust põgeneda reaalsusest, kuni teravate tänapäevamurede käsitluseni. Hoogsalt arenev eesti noortekirjandus on selles teemavaldkonnas olnud üpris tagasihoidlik. Laura Evisalu „Õiged mehed“ püüab seda puudujääki kõrvaldada.
Enamik seksuaalset identiteeti puudutavaid raamatuid on mõeldud konkreetse noore lugeja toetamiseks: ta saab samastuda peategelastega, kes on avastanud, et ei sobi heteronormatiivsesse ühiskonnapilti. Need teosed pakuvad lugejale äratundmisrõõmu, käsitledes talle tuttavaid probleeme ja olukordi, aga ka tuge ja eeskuju – näiteks kuidas peaks lugeja mingis olukorras käituma, kes võiksid teda aidata, mida teha, kui vanemad või sõbrad on homofoobsed jne. Tugi seisneb ka avastamises, et lugeja ei ole mingi üksik „haige juhtum“, nagu teda võidakse määratleda ühiskondlikus diskursuses, vaid ta väärib isiklikku õnne, tähelepanu ja armastust.
Evisalu raamatu omapära väljendub siinkohal asjaolus, et tähelepanu keskpunktis ei ole mitte oma homoseksuaalsuse avastanud Hendrik, vaid hoopis tema parim sõber Riks, kes peab valima: kas loobuda põlgusega kunagisest sõbrast või arendada oma sallivust ja tunnistada Hendrikut niisugusena, nagu ta on? „Õiged mehed“ on seega eelkõige pühendatud homoseksuaalsuse käsitlemisele väljastpoolt. Niisugusena võib seda käsitleda kui mitteametlikku sallivuse õpikut, mis näitlikustab lihtsas ja selges vormis Riksi sisemise arengu ning toob esile kahjulike stereotüüpide mõju noore mõtlemisele ja käitumisele. Mõningane tüüpilisus on teose puhul teadlik valik, sest selle kaudu on võimalik käsitleda kõige sagedasemaid olukordi ja halvustavatest kuvanditest tulenevaid hoiakuid ning pakkuda võimalikke adekvaatseid vastuseid. Autor näitab, et hingelt pigem hea ja kaastundlik inimene peab selleks, et loobuda teistelt laenatud negatiivsetest mõttemallidest ja julgeda hoolida neist, keda tõeliselt väärtustab, ka ise mingil määral „kapist välja tulema“. Selleks et tunnistada teisi, on esmalt vaja leida omaenda tõeline mina.
Riksi arenguteed mõjutab tema ümbruskond, eelkõige tema vanemad ja klassikaaslastest semud. Evisalu toob koolis ja kodus kooseluseaduse ümber käiva arutelu kaudu välja Riksi ümbruse homofoobia, mis väljendub nii sõnavaras kui ka naljadena, mida Riks mõtlematult kopeerib. Kui poisi ema on hooliv, mõistlik ja armastav, siis isa puhul rõhutatakse tema ideelisust ja mustvalgeid arusaamu, mille eeskujul vaatleb poisski maailma paljuski lihtsustatult ning stereotüüpselt. Klassisemudele vastanduvad loos Hendriku sõprade punt ja eelkõige Riksi uus kiindumus Gerda, kes ärgitab teda iseseisvalt mõtlema ning võlub teda oma julgusega olla tema ise ja rääkida ka keerulistel teemadel. Arutledes Gerdaga iseendagi üllatuseks abstraktsete värviliste kastide üle, kuuleb Riks, et „elu jooksul paneme end ise erinevatesse rollidesse ja seame endale ise need raamid, igaüks erineb“ (lk 54).
Kogu edasine Riksi lugu on rida katseid nendest kastidest välja pääseda. Algul peategelane kardab tutvuda Hendriku kunstilembeste sõpradega, sest arvab, et need on mingid „kunstipeded“, kuid peagi selgub meeldiv tõsiasi, et need noored huvituvad samamoodi kui ta ise ka spordist ning on palju mitmetahulisemad, kui ta oli osanud arvata. Lesbist klassiõde, keda ta on pidevalt narrinud, üllatab aga peategelast sellega, et pakub talle tema nõrkushetkel abi.
Iga eluvaliku puhul saab Riks kas liikuda lihtsa etteantud trajektoori järgi või siis teha sisemise pingutuse, et olla tema ise. Peategelane mõistab, et mõned semud on tal olnud vaid mugavusest, „sest sa pidid ju klassis kellegi leidma ja ära taluma“ (lk 135). „Riksile tundus korraga, et viimaks ongi ta liiga kaua leppinud selle talumise mõtteviisiga. Talunud nii, et kõik need ideed, mis tulid teistega kaasa, said ühel hetkel ka tema enda omaks. Ta kohanes selle keskkonnaga, kus justkui oli oluline hoida staatust ja olla keegi“ (samas). Sallivus ei osutu formaalseks võõraste vaikseks talumiseks, vaid teadvustatud enesearenguks, mis aitab aru saada, et isegi parimad sõbrad ei pea olema täpselt samasugused nagu sa ise.
Peategelase sisemist evolutsiooni näitlikustab ka tema tunnete vastuolulisus. Ühelt poolt on Riks solvunud, et ta parim sõber on osutunud geiks, ja teiselt poolt ta on pahane, et Hendrik ei usaldanud teda piisavalt, et talle sellest rääkida. Nagu aga Gerda loogiliselt osutab, siis on esimese põhjuse puhul tegemist „mingi lolli arvamusega“ ning teise puhul on „lihtsalt konflikt suhtluses“ (lk 129), mida on võimalik arutada ja lahendada. Iroonilisel kombel satub Riks ise Hendriku olukorda, kui ei julge oma sõbrast isale rääkida, kartes, et too ei saa temast aru. Peategelane on võimeline arenema, aga see ei tähenda, et ta suudaks muuta teiste arvamust või teatud ühiskonna osa mõtteviisi. Nagu autor osutab, on muutus võimalik ainult siis, kui inimene on ise selleks valmis. Hendriku enda sõnadega: „.. selle jaoks, et mõtlema hakata, sinus peab ju mingi normi inimese alge ikka olema“ (lk 168).
„Õigetest meestest“ ei maksa otsida võimsamat ja mõjuvamat homofoobsest keskkonnast väljakasvamise käsitlust, kui noorteromaani žanr seda võimaldab. Aga isegi oma temaatika raames lähtub autor ohutust keskteest, hoides Hendriku eemal kusagil kaugel toimuvatest paraadidest, lakitud küüntest, asenimedest, julgetest loosungitest jne. Ka sõpruse ja välise surve käsitlus võiks ehk olla mõneti teravam. Heaks võrdluseks on siinkohal Belgia režissööri Lukas Dhonti 2022. aasta draamafilm „Lähestikku“ („Close“). Filmis uuritakse kahe poisi väga lähedast sõprust, mis koolis välja naerdakse – kartes homofoobset sildistamist, reedab peategelane oma sõbra ning jõuab Riksiga sarnaste elutõdemusteni palju valusama teekonna ja kaotuse kaudu. Hendrik on rohkem loo põhjustaja kui lihast ja luust tegelane. Tema puhul on mõneti kasutatud ka levinud ettekujutusi homoseksuaalsusest, näiteks nutune olek, ärevushäired, huvi kunsti vastu. Hendrikul puudub oma hääl: ta peab pidevalt taluma parima sõbra kohatuid nalju ja ütleb vaid väga ettevaatlikult midagi vastu. Samuti peab ta enda ja teise noormehe suhet kirjeldades miskipärast mainima, et on mehe rollis – ega ometi oma maskuliinsuse tõestamiseks? See ei ole siiski etteheide autorile, vaid kogu ühiskonnale. Evisalu on teinud ettevaatliku sammu väga pikal teekonnal.
Kellele on „Õiged mehed“ õigupoolest kirjutatud? Kindlasti võiksid seda lugeda kooliõpetaja, sotsiaalpedagoog, psühholoog, isegi lapsevanem, kuid mõeldud on see kahtlemata ennekõike noorukile. Kuid missugusele noorukile? Kas tavalisele heteroseksuaalsele noormehele, et siit õppida sallivust ja õiget käitumist? Siinkohal võiksin kiuslikult vastu vaielda, et suurem osa raamatust puudutab hoopis Riksi suhteid tüdrukutega – romantilised suhted huvitaksid ehk pigem tüdrukutest lugejaid? Mõtlev, arutlev ja hooliv noor, kes koguni loeb raamatuid, vaevalt õpiks siit midagi täiesti uut. Ja vastupidi – kas ei ole nii, et stereotüüpidesse ja inetusse sõnavarasse takerdunud Mateod ja Kevinid vaevalt et lugemisest üldse huvituvad? Targem on siiski võtta eeskuju autorist, hoiduda eelarvamustest ning loota, et raamat satub õige lugeja kätte – kahtlemata pakub teos talle tublisti mõtlemisainet selle üle, kes on tegelikult õiged mehed.
