Lapsepõlves pähe jäänud salmid püsivad tihtipeale meeles kogu elu. Millalgi kaheksakümnendatel koukisin kodusest pesukapist välja kimbu käsitsi kirjutusmasinal ümberlöödud tekste, muu hulgas järgmised read: „Issand Jumal, julge ikka / armastada Eestimaad, / meil on palju venelasi, / armasta ka neid kui saad, / oma lahke käega sa / tagasi nad juhata, / rõõmustagu nende meel: / Venemaa on alles veel!“. Autoriks on meie rahvusliku väärikuse ja vabaduse elav kehastus Hando Runnel.
Nüüdseks on XX sajandi armastatuimast rahvuslikust laulikust saanud mõtteloo monumentaalse haardega vahendaja, ka vene filosoofide ilmama viljakas eestindaja. Mõnikord ei hammusta läbi, milline on selles töös hirmu ja armastuse vahekord. Kas Vladimir Solovjovi tõlkega tutvustatakse Vene imperialistliku messianismi aluseid või üritatakse maiste ja pragmaatiliste eestlaste hinge ja vaimu ülendada? Keset neoliberaalset ahnust on ju armas meenutada professorit, kes „palujat kohates võttis alati rahatasku välja, ei vaadanud, palju pihku juhtus, ning jagas ühesuguse usaldusega kõigile“.
Runnelit paeluvad iseäranis mõttetargad, kes 1922. aasta sügisel, kaks komplekti ihupesu sõrmede vahel, kommunistlikult Venemaalt minema kupatati. Nii mõnedki toonased väljasaadetud tundsid, et on sattunud vihma käest räästa alla, otsisid roiskunud läänele vastumürki eurasianismist, asudes lõpuks, nagu harilik vene peksasaanu ikka, oma pagendajaid toetama. Aeg on aga edasi läinud. Läinud aasta lõpul ilmutas Bloomsbury kirjastus tänaste vene emigrantidest intellektuaalide esseekogumiku, kus ei suhtuta kahtlustavalt pelgalt vene messianismi, vaid sellesegi, et „Venemaa on alles veel“.*
Üldistavalt antakse raamatus idanaabri vaimu seisule diagnoos, mille olin isegi sisimas pannud: lugematuid kordi üle kõikide võllide käinud ja läinud nihilismi ja küünilisust püütakse Venemaal palavikuliselt kompenseerida ja lappida müstilise natsionalistlik-imperialistliku messianismiga. Mida hullunum ja väljakannatamatum on argine kaos, seda fanaatilisemalt pühendutakse vene hinge salasoppidest ammutavale kõikehaaravale ilmaparandamisele, olgu tegu filosoofia või masside meeleseisundiga.
Filosoof Mihhail Majatski toob esile järgmise harmoonia: katastroofiline olukord õiguses on kooskõlas tohutu mahajäämusega moraali ja eetika sfääris. Vene idee ja hinge ainuomaste sügavuste otsimise kõrval mõtteteaduses praktilise filosoofia, rakenduseetika ja muu seesugusega peaaegu ei tegeleta. Mõistetakse, et ollakse arengus maas, kuid usutakse uhkelt, et just seetõttu paremad. Mõeldakse umbes nii: „Erinevalt läänest ei ole Venemaal arenenud õigussüsteemi, kuid selle asemel on meil kõik ideaalselt reguleeritud kommete ja sügava sisemise moraaliga.“
Arginihilismi vertikaalsega kompenseerimise eredaks sümptomiks on peldikubaaride hüperkünismi ületamatute viljelejate muutumine Putini traditsiooniliste väärtuste päästmise projekti kultuurilisteks alustaladeks. Hea näide on siin orkester Leningrad, kelle lüürikas on eriline koht kolmetähelisel ja kelle aastakümnete eest soetatud plaat torkas silma viie nimetatud elundi ülifookustatud ja -karvase eksponeeringuga. Just nagu Leningradiga kongeniaalse kirjaniku Viktor Pelevini „postmodernistliku intelligentsi test“, mis kallutas leidma erinevusi karvaste ihuimede ja Mitšurini kurkide vahel.
Leningrad oli superbänd, mis väljendas deliirset frustratsiooni, jõuetust ja enesehävituslikku eskapismi väljakannatamatult küünilises ühiskonnas, kus üks jalgealuse segi paisanud tohuvabohu on järgnenud teisele, kus sõnadel, seadustel ja väärtustel on aastakümneid puudunud tõsiseltvõetav tähendus. Sellistel maastikel liigub ka Pelevin. Nüüd tõukuvad tema romaanide süžeedest Venemaal poliitilised mõrvad ning Leningrad ülistab kolenokustiilist distantseerumata Putini pere- ja geopoliitikat. Vene andekaimad vaimud on aastasadu võimestanud transgressiivse nihilismi ja messianismi analoogideta pöörast segu. Tänaste vene emigrantidest intellektuaalide esseekogumikust ilmneb, et sellest sümbioosist püütakse nüüd kaineneda. Ehk peaksime ka oma suhet vene kultuuri ja mõttelooga selle suundumuse tuules veidi kohendama?
* Marina F. Bykova (toim), At the Vanishing Point in History. Bloomsbury Academic, 2024.
