18. märtsil säutsus Kristen Michal entusiastlikult ühes ühismeedia needuses: „Loome efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja! Ettevõtjatest koosnev majandusteemadele keskenduv nõukoda hakkab tegelema valitsuse nõustamisega regulatsioonide vähendamisel!“

Avalikkuse reaktsioon on olnud loid, kuigi kogu selle ettevõtmise sobitumine demokraatliku riigi olemusega on äärmiselt küsitav. Alustades sellest, miks meil seda vaja on ja mis alustel see nõukoda töötab. Kui lobistamise puhul on olemas hea tava ja sellest lähtuvalt mingidki reeglid, siis see ettevõtjate nõukoda pritsib ju ilma filtrita endale kasulikke (ja mõnel juhul ka kasumlikke) ettepanekuid, mida ministeeriumides analüüsitakse, valitsus heaks kiidab ja mis seejärel nt ministeeriumi määrusega ellu viiakse või siis riigikogu menetleb. Seejärel puudutavad need ettepanekud juba kogu Eesti elu. Ilma igasuguse arutelu, kaasamise või mõjuanalüüsita. Tõeline kullaauk, kiirtee endale sobivate tingimuste kehtestamiseks.

Eesmärgi – vähendada bürokraatiat ja regulatsioone – illusoorsus sai selgeks kohe algusest peale, kui metsa­ärimeeste ja tööandjate organisatsioonid musklit näitasid ning laekus näiteks selliseid ettepanekuid: piirata kaitsealuse metsa osakaal 30 protsendile, mitte rakendada majandus­metsades lindude pesitsusrahu, jätkata looduskaitselistes piiranguvööndites kuni 2 ha suuruste lageraielankidega, vähendada kallaste kaitsevööndit jne. Mis on neil ettepanekutel pistmist bürokraatia vähendamisega? Need muudatused puudutavad ju kogu loodust, õieti looduse säilimist.

Või kuidas vähendab bürokraatiat ettepanek loobuda toidumunakanade puuris pidamise keelustamisest? Mis on bürokraatial pistmist tööandjate soovidega nagu: lubada väiksemat kui 10 m³ õhuruumi töötaja kohta, kui on tagatud ventilatsioon, anda tööandjale õigus kontrollida töötaja joovet alkomeetriga, kaotada tööandja kohustus maksta töötajale õppepuhkuse ajal keskmist töötasu, tõsta ametiühingu asutamiseks vajalikku kvoorumit, muuta töölepingu seadust, et võimaldada tähtajalise töölepingu sõlmimist ka ilma mõjuva põhjuseta jne. Tuleb välja, et tööandja peaks meeleldi lisaks kanadele puuris ka inimkujulisi töötajaid.

Märgin ära, et nii mõneski valdkonnas on Eesti elu üle reguleeritud (kuid mõnes ka meile lipulaevadena heiastuvate Põhjamaadega võrreldes alareguleeritud) ja et nõukoja ettepanekute seas on hulganisti ka bürokraatiat ja regulatsioone puudutavaid. Kuid nendegi seas on selliseid, mis vormiliselt on küll regulatsioone vähendavad, aga mis muudavad senist olukorda sisuliselt. Näiteks suur hulk planeeringuid puudutavaid ettepanekuid on tehtud planeeringute hõlpsamaks, kiiremaks, võimalikult väheste kooskõlastustega elluviimiseks.

Kuhu liigitub ettepanek mitte nõuda ettevõtjatelt mees- ja naistöötajate brutotunnitasu küsitluse täitmist? Vähendab bürokraatiat või suurendab soolõhet? Mida arvata ettepanekust mitte nõuda kosmeetikatoodete maale­toojatelt mikrosaasteainete alusel toodete sortimist ega veepuhastuse kulude katmist – vähendab bürokraatiat või soodustab saastamist? Kelle huvides on kaotada alkoholi nähtavuse piiramise nõue kauplustes ja mitte võtta vastu „Alkoholitarvitamise vähendamise arengusuundi aastateks 2025–2035“?

Kaheldavatel alustel toimiva bürokraatiavastase võitluse sildi all on nõukoda hakanud tegelema hoopis millegi muuga, nimelt endale sobiva, s.o võimalikult vähe loodust, keskkonnakaitset, töötajate huve ja rahvatervist arvestava mudeli kehtestamisega.

Asjad on selgelt valele teele läinud. Keegi ei ole andnud ettevõtjatele mandaati otsustada kogu ühiskonda ja keskkonda puudatavate küsimuste üle ja keegi ei ole andnud Kristen Michalile mandaati delegeerida ühiskond ja loodus ettevõtjate meelevalda.