Seisan Narva vanalinna põhikooli välisukse ees ja vestlen vene emakeelega õpetajast sõbraga. Jutt käib eesti keeles. Seisame seal üsna kaua. Koolihoonest tuleb välja hulk õpilasi, samuti astub neid uksest sisse suur hulk. Uks on kitsas, meid märkamata mööda minna oleks võimatu. Kõik tunnevad mu sõpra ja tervitavad teda eranditult. Sõber tervitab neid samuti. Teretusrituaal käib eesti keeles. Sõber Pavel ütleb, et need õpilased on vene emakeelega lapsed. Eranditult.

Keelekeskkond pole keele õppimisel esmane

Kirjutasin kunagi artikli, kus mõtisklen keelekeskkonna rolli üle keele õppimisel. Selle ilmumisest saab tänavu peaaegu aastakümme: panin oma arusaama kirja Keele Infolehe veergudel Kató Lombi raamatu „Kuidas ma keeli õpin“¹ eestikeelse tõlke ilmumise puhul². Ses kirjatöös väidan ma kuulsa Ungari polügloti, tõlgi ja tõlkija jälgedes, et keelekeskkonna rolli keelte õppimisel tähtsustatakse üle. Nüüd, kui on mööda läinud üheksa aastat, võin öelda, et elu on minu (ja Kató Lombi) väite kinnitanud: Narva on selle aastakümne jooksul sugenenud ikka päris rohkesti inimesi, valdavalt noori, kes oskavad eesti keelt üsna heal tasemel. Nad on eesti keele selgeks saanud ilma erilise keelekeskkonna ehk eesti emakeelega inimeste suure hulga kohalolekuta. Seejuures on Narva jäänud ikka valdavalt vene emakeelega inimeste linnaks. Tublisti on sellele kaasa aidanud ukraina kogukonna kasv: mulle on jäänud mulje, et suurem osa Ukraina sisse­rändajatest-põgenikest kõneleb omavahel vene, mitte aga ukraina keeles.

Siinkohal ei taha ma praegu arutada ukrainlaste keelsuse, vaid hoopis selle üle, et imelikul kombel pole eestlasi Narva juurde tulnud, vaid vastupidi, pigem on neid vähemaks jäänud. Ma tunnen Narvas küll üsna palju eestlasi, kes linnas tööl käivad, kes on juba ammu või hiljuti siia tööle tulnud. Neid kõiki ühendab aga üks asjaolu: nende kodu või esimene kodu on hoopis mujal, kas kuskil Ida- või Lääne-Virumaal, Lõuna- või Lääne-Eestis. Vahepeal kolis Narva hulk eestlasi, aga nüüdseks on mõni juba sealt ära kolinud. Need, kes on Narvas elamise soetanud, on ikka oma korteri või maja mujal Eestis, see on eestikeelses Eestis, alles jätnud. Tihti juhtub, et kui ma õhtuti, eriti nädalavahetustel, mõnele Narva eestlasest sõbrale või kolleegile helistan, saan vastuseks midagi sellist, et „Olen juba kodus“, mis tähendab, et Narvast ära.

Kus mis keeles?

Legendaarne erand on Katri Raik, 1999. aastal asutatud Tartu ülikooli Narva kolledži esimene direktor, kes on mitme asutuse ja õppehoone rajamisega oma juured tugevasti piirilinna pinda ajanud. Praegu on ta jälle Narva linnapea. Kunagi oli tal oma Tartust kaasa toodud eestlastest kaaskond, mis on tasahaaval ära sulanud. Nii seisabki Katri Raik piirilinnas eestluse sümbolina ja peab tahes-tahtmata tuginema eeskätt kohalikele venekeelsetele, poliitilises, keelelises ja lõppude lõpuks igas mõttes. Seda heidetakse talle aeg-ajalt ette. Aga kellele muule peaks ta tuginema, kui mitte linna­rahvale? Seega suuresti venekeelsele linnarahvale, kellest ikkagi märkimis­väärne osa on ajapikku eesti keele ilusasti selgeks saanud ja hakanud seda kasutama kõnes ja kirjas.

Olen kogenud, et kui mõnd sellist eesti keele hästi omandanud kohalikku muulast vene keeles kõnetada, võib see temas vastuolulisi tundeid tekitada. Olen pöördunud teadaolevalt vene emakeelega sealse kultuuritegelase poole vene keeles, sellele on järgnenud tema üllatus või teatud nördimus – ja ta on vastanud mulle eesti keeles. On selge, et keelekasutusel on Narvas sümboolne roll ning vestluspartner soovib näidata oma kuulumist Eesti ühiskonda ka eesti keele kaudu. Vähemalt tahab ta näidata oma keele­oskust, tõestada, et oskab riigikeelt.

Teinekord käib suhtlus seda laadi segakeeles, mida Eduard Vilde on kasutanud oma Narva-romaanis „Raudsed käed“. Seda nähtust nimetatakse keele­teaduses koodivahetuseks: sellises vestluses on kadunud keele sümboolne roll, keeled on kokku sulanud nagu tuntud laulus „Vihma sajab как с ведра“. Sellesarnaste originaallugude autoriks on kohalik isuri juurtega laulja Jelena Sabinina, kelle esinemist segakeeles lauludega saadab tavaliselt suur edu. Isegi seda tuleb ette, et vene emakeelega vestlusparter kasutab eesti keelt, eesti emakeelega vestluspartner aga püüab vene keeles vastata – kumbki ei kasuta suheldes oma emakeelt.

Tegelikult ei tea ju ka kunagi, kes kui hästi ikka eesti keelt mõistab. Keelekasutus sõltub tihti kohast, asutusest, kus suheldakse. Näiteks olen märganud, et Maximas on mõtet kassiiriga suhelda ainult vene keeles, kusjuures teistes kauplustes läheb eesti keel ikka läbi.

Narva kolledžis domineerib suhtluskeelena eesti keel, mõnes riigiasutuses kipub olukord aga kalduma vene keele poole. Kuigi, isegi muulastest taksojuhid on hakanud suhtlema eesti keeles, mis tundus kümme aastat tagasi utoopiline luul. Omaette küsimus on muidugi, kuivõrd rikas on nende eesti keel, võib olla, et see piirdub üksnes teenuse osutamiseks vajaliku sõnavaraga.

Eesti-meelsus Narva moodi

Igatahes on nii, et Narva on eesti keelekeskkonna tekitanud põhiliselt mitte-eestlased, kes on viimase kümne aasta jooksul eesti keele teise keelena ära õppinud – ja ilma igasuguse eestikeelsele haridusele üleminekuta. On huvitav, et kui enne Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu oli mõnikord näha Georgi linte ja muud Vene sümboolikat, siis nüüd käib piirilinnas ringi teatud hulk kohalikku eliiti kuuluvaid, eesti keelt tihtipeale hästi valdavaid muukeelseid naisi ja mehi, kes kannavad lausa demonstratiivselt rinnal Ukraina rahvusvärvides linti – Ukraina rahvusvärvid on eestlaste sekka kuulumise märk. Mõni on naljatlevalt öelnud, et tegu on Narva lipu värvidega, ainult et nende järjekord on vahetusse läinud. Kes ikka teab? Narva lipu teine komponent kollase kõrval peaks nagu rohekassinine olema, tihtipeale kasutatakse aga selle umbmäärase värvi asemel ikka tavalist sinist. Niisiis näeb Narva lipu üsna levinud versioon tõepoolest välja nagu ümberpööratud Ukraina lipp. Seega, Narvas demonstreeritavates Ukraina lipu värvides võib tajuda ka Narva linna lipu ümbermõtestamise katset.