Mariëtte Rissenbeek ja Carlos Chatrian, „Berlinale“ möödunud viie aasta tandemjuhatus, andis festivali üle uuele juhile, Ameerikast pärit, kuid viimased kolm aastakümmet Londonis tegutsenud Tricia Tuttle’ile üle veritseva haavaga. Haavale oli 2024. aasta festivalil soola raputanud Iisraeli ja Palestiina ajakirjanikukvarteti dokumentaalfilm „Pole muud maad“¹, mis võitis parima dokfilmi auhinna ja tekitas kõvasti furoori (garanteerides oma äsjase Oscari-võiduga ka jätkuva päevakajalisuse). Kõmu tekitas filmi sisu, aga ka Iisraelist pärit režissööri Yuval Abrahami auhinnatseremoonial peetud Iisraeli-kriitiline tänukõne, kus arvati ära tundvat antisemitismi, Saksa kontekstis plahvatusohtlikku nähtust. Seega jätkus Palestiina ja Iisraeli teemal dialoog ka sel aastal kuumalt nii kinodes kui ka saalist väljas. Festivali kodulehele loodi dialoogi ja (sõna)vahetusse puutuvate korduvate küsimuste rubriik², filmide seas näidati Iisraeli režissööri Tom Shovali dokumentaalfilmi „Kiri Davidile“³ ning ka elutööpreemia saanud, Palestiina eestkõnelejana tuntud Tilda Swintoni kohalolu oli juba iseenesest Palestiinaga seotud poliitiline akt.

Shovali filmi näitamisele ja Swintoni „Berlinale“-külastusele lisasid kaalu festivali järjepidevusega seonduvad seigad. Tom Shovali seob festivaliga tema debüütmängufilm „Noorus“⁴, mille maailma esilinastus toimus just seal, „Panorama“ programmis. Kümme aastat hiljem, 7. oktoobril 2023, langes David, üks „Nooruse“ kaksikutest peaosatäitjatest, koos oma perega Hamasi terroristide kätte pantvangi. Kui naine ja lapsed vabastati, siis Davidit ja Arieli, kaksikute nooremat venda, hoitakse seniajani Gaza sektoris kinni. „Kiri Davidile“ pole aga otsene pöördumine Davidi või tema vangistajate poole, vaid maailma tähelepanu haaramiseks mõeldud isiklik mälupilt. Praegused selgitused toimunu kohta vahelduvad seal üle kümne aasta tagasi mängufilmi tegemise ajal salvestatud videoklippidega. Näeb režissööri ja kaksikute tutvumist näitlejakatsetel, aga ka telgitaguseid ja keskkonda, mida vennad ise jäädvustasid – kadunud paradiisi, nagu Shoval neid tuleviku tumedatest toonidest puutumata kaadreid nimetab.

Tilda Swinton seisis kutset saades dilemma ees, kas ühineda festivali boikoteeriva liikumisega või kasutada „Berlinale“ elutööpreemiat vastu võttes seda oma sõnumi platvormina. Ta otsustas jääda truuks festivalile, kus on aastakümnete jooksul näidatud 26 tema osalusel valminud filmi. „Meie silme all leiab aset ebainimlikkus. Olen siin, et öelda see välja ilma kõhkluste või kahtlusteta ning avaldada solidaarsust neile, kes kritiseerivad meie ahnussõltuvuses rahulolevaid valitsusi, kes mängivad kaasa planeedi hävitajate ja sõjakurjategijatega,“⁵ selgitas Swinton oma tänukõnes, ning kiitis festivali, mis ei tunnista piire ning kus „ei ole ruumi tõrjumise, tagakiusamise või väljasaatmise poliitikale“. Ta võrdles filmikunsti iseseisva riigiga, mis on oma loomult kaasav ning okupeerimise, koloniseerimise ja kontrolli alla võtmise vastu immuunne.

Poliitiliselt leige põhivõistlusprogramm

19 filmiga põhivõistlusprogramm sattus selle võimsatel metafooridel põhineva sissejuhatusega kontrasti, sest ühiskondlike muutuste asemel olid selle keskmes eneseavastamine ja perekonnadünaamika kogu laias maailmas. Parima filmi Kuldkaru ning ka FIPRESCI filmi­kriitikute rahvusvahelise žürii tunnustuse pälvis Norra draama „Unenäod“⁶, kus teismelise Johanne (Ella Øverbye) armumine oma prantsuse keele õpetajannasse (Selome Emnetu) ning selle kogemuse tekstuaalne võimendamine toovad ka tema emale ja vanaemale meelde täitmata jäänud unistused ja ihad. Inglaste „Kuumas piimas“⁷ ja USA linaloos „Kui mul oleks jalad, siis ma lööksin sind“⁸ on võetud luubi alla emade-tütarde suhted ja füüsiliste haigustega võitlemisel avalduv vaimne vägivald. Saksamaa, Austria ja Šveitsi koostöös valminud „Ema lapses“⁹ vürtsitatakse vastsündinute ja aksolotlitega üht tavalist cis-hetero paarisuhet GMO-eksperimentaalmeditsiini ja paranoiaga.

Meestekesksematest lugudest oli märkimisväärne prantslanna Léonor Serraille’i draama „Ari“¹⁰, film 27aastasest õpetajast (Andranic Manet), kes pärast töölt lahkumist ning vanematekodust väljaviskamist pöördub enese taasleidmiseks vanade sõprade poole. Otsingute tulemusena tuleb vähemalt Ari näitel tõdeda põlvkondlikku eripära: millenniumilapsed on täiskasvanud, kes pole kunagi suureks saanud. Mõneti kergem, kuigi siiski ebamugavat krigelemist tekitav kogemus on Korea tragikoomiline „Mida see loodus sulle ütleb?“¹¹, kus kolmekümnendates luuletaja Donghwa (Ha Seongguk) satub tüdruksõbra Jun-heega (Kang So-yi) – hoolimata kolmest koos oldud aastast siiski ootamatult – tolle vanematekoju. Esmakohtumisest kallima depressiooniga võitleva õe (Park Mi-so), pragmaatilise ema (Cho Yun-hee) ja kohmetu isaga (Kwon Hae-hyo) saab proovikivi, mis sunnib ka mitte enam nii noort loomeinimest oma eluvalikutele kriitilist pilku heitma. Päeva edenedes tunnevad tutvujad end kohmakas situatsioonis aina mugavamalt ja loo traagika ilmub lauale alles koos pudeli kange alkoholiga, mille pereisa välja toob. Donghwa on luuletaja, aga seda on ka Jun-hee ema. Esimene on tuntud eelkõige oma edukast advokaadist isa, teine luuletuste tõttu. Kuid erinevalt Jun-hee emast, kes lõpetas pärast tütarde sündimist kirjutamise, on Donghwa pühendunud maailma märkide tõlgendamisele (kaheldava väärtusega) luulekeelde ning ohverdanud (loome)-vabaduse nimel materiaalsed hüved. Mis teeb inimesest loomeinimese? Kas tema teosed, austajad, maailmavaade või miski muu? In vino veritas, aga õnneks jätab film ka teistele tõdedele võimaluse.

Visuaalselt paistsid põhivõistlusprogrammis eriti silma prantsuskeelsed filmid: belglaste Hélène Cattet’ ja Bruno Forzani stiilne spioonipõnevik „Peegeldus surnud teemandis“¹², 1968. aasta Pariisi maiprotestide taustal lahti rulluv perekonnakomöödia „Turvaline maja“¹³, millesse toovad elu (samuti) ekstsentrilised loomeinimesed, ja „Jäätorn“¹⁴, mille loovmeeskond pälvis silmapaistva kunstnikutöö Hõbekaru. Kuid öelda, et „Jäätorn“ on visuaalne maiuspala ja kõik, oleks selle linateose alahindamine. Jah, ühtvõrd võluv on vaadata lumiseid mäetippe, primadonnaks-jääkuningannaks kehastunud kaunist Marion Cotillardi ning teise peategelase Jeanne’i osas filmidebüüdi teinud Clara Pacinit, kuid film räägib olulisest ja ühest 2025. aasta „Berlinalet“ ka väljaspool põhivõistlusprogrammi läbivast teemast: lapsepõlve liigvarasest lõpust ja pea ees täiskasvanute maailma sukeldumisest. Sellega toimetuleku ja ühtlasi reaalsusest põgenemise kunsti käsitleb ka Argentiina draama „Sõnum“¹⁵. Seal viiakse vaataja korraga suviselt tüünele ja ometi töisele teekonnale koos väidetavalt parapsühholoogiliste võimetega Anika (Anika Bootz) ja tema kahe täiskasvanud saatja Myriami (Mara Bestelli) ja Rogeriga (Marcelo Subiotto), kelle suhe tüdrukuga jääb vaataja tõlgendada. „Olmo“¹⁶ peategelane üritab aga elada tavalise 14aastase poisi elu polüskleroosis voodihaige isa ning pere ainsa leivateenijana alatasa tööl ema kõrvalt. Selle teemaga haakub ja pakub digiteeritud ja taastatud kujul kahtlemata ka silmailu meie „Naerata ometi“¹⁷, Leida Laiuse ja Arvo Iho draama lastekodulaste karmist maailmast. See 40 aastat vana film on esimene Eesti teos, mis „Berlinale“ klassikaprogrammis linastunud. Ka selle valikuga osutati festivali järjepidevusele: „Naerata ometi“ oli Nõukogude filmide suurel läbimurdeaastal 1987 üldse esimene Eesti film „Berlinale“ kavas ning lausa nii edukas, et võitis noortefilmide võistlusprogrammis linastudes UNICEFi auhinna. Berliinis olid filmi esitlemas Arvo Iho ja peaosatäitjad Monika Raide (endine Järv) ja Hendrik Toompere ning publiku seas võis märgata nii Eesti diasporaad kui ka sakslasi. Ka muus osas võisid eestlased „Berlinalel“ rõõmustada, sest festival sai selgi korral laia haardega ette võetud: festivalile kutsutud värskete talentide programmis „Shooting Stars“ oli ka eesti näitlejanna Maarja Johanna Mägi ning telesarjade programmis „Berlinale Series Market Selects“ osales esimest korda Ukrainaga koos toodetud Elisa kodumaine originaalsari, psühholoogiline põnevik „Minu kallis ema“.

Saksamaa sisekaemus

Hoolimata rahvusvahelise põhivõistlusprogrammi suhtelisest leigusest tõestas „Berlinale“ kodupubliku ees oma poliitilist päevakajalisust. Tänavuse festivaliperioodi sisse mahtus ka 19. veebruar, Hanau terroriakti viies aastapäev. Rassistlikus rünnakus, mis leidis aset õhtul enne 2020. aasta „Berlinale“ ava­tseremooniat ja varjutas kineastide ja filmifännide pidupäeva tuntavalt, hukkus üheksa ning sai vigastada seitse inimest. „Berlinalel“ esilinastunud dokumentaalfilm „Saksa rahvas“¹⁸ jälgib hukkunute lähedaste aastatepikkust võitlust õigluse nimel, minetamata kahe tunni ja kaheteistkümne minuti vältel ka filmi meediumipõhist kvaliteeti. „Ma ei saa öelda, et lõbutsege, aga siiski, head linastust,“ juhatati seanss sisse. Ja film on hea: selle tegelased ja kaadrid on hoolikalt valitud, hoidudes sõnavõtjate, sündmuste ja isegi värvide üleküllusest ja seeläbi fookuse kadumisest. See õiglus, mille eest „migratsioonitaustaga“ perekonnad tänini võitlevad, põhineb väärikusel neid eirata üritava suure süsteemi kiuste. Olukorras, kus politseid ja (linna)valitsust iseloomustab silmakirjalik otsustusvõimetus, ei oota nad passiivset kaastunnet, vaid tunnustust ja tagajärgi.

Sisekaemuses kriitiline on ka „Uhkus ja jonnakus“¹⁹ 1990ndate alguses Ida-Saksamaal keemia- ja nahatööstuses töötanud naistest. Filmitegijad on üles otsinud vahetult enne Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemist Kanal X reportaažides esinenud naised ning palunud neil 30 aastat hiljem kommenteerida üleminekuaega, mil kapitalism neelas alla lagunenud sotsialismi jäänused. Arhiivikaadreid praegu filmitud materjalidega kõrvutades panustab film Saksamaal 2019. aastal lahvatanud keskustelusse, kus üritatakse välja selgitada, kas Lääne-Saksamaa mudelite ülevõtmine on end õigustanud. Vähemalt teise laine feminismi vaatepunktist on see küsitav. „Pöördepunkt märkis uue ajastu lõppu,“ kommenteerib üks intervjueeritavatest, kes oli suutnud end meestekeskses tööstuses tõestada, kuid pidi Saksamaa taasühinemise järel jälle patriarhaalsele süsteemile alla vanduma.

Viimaseks teemaks, kus „Berlinale“ Saksamaa ühiskonna valupunktidele vajutas, jätsin targu Venemaa sõja Ukrainas. Oma kodumaal võitlevaid ukrainlasi portreteerivad dokumentaalfilmid mõjusid pärast Müncheni julgeolekukonverentsi ja USA asepresidendi J. D. Vance’i sõnavõtte elevantidena toas. Ses ruumis hoidsid sõjaküsimuses killustunud liberaalid valimistulemuste ootuses hinge kinni ega julgenud julgeoleku teemal oma arvamust avaldada enne, kui paremäärmuslik AfD kollektiivselt võidetud. Pärast üpris vaikset 2024. aastat oli Ukraina sõda „Berlinalel“ siiski tagasi, kuid sõjakollete ja -koleduste asemel oli keskendutud tavainimeste vastupanule. Oleksi Radõnski „Erioperatsioon“²⁰ ei loo mingeid illusioone: turvakaamerate lindistused viivad vaataja otse Vene vägede poolt 24. veebruaril 2022 kaaperdatud Tšornobõli tuumaelektrijaama keskele. Katerina Gornostai kahetunnine „Ajatempel“²¹ vaatleb aga vahele segamata, kuidas näeb tänapäeval välja Ukraina õpilaste ja õpetajate koolielu, ning Vitali Manski kolmetunnine maraton „Aeg sihtmärgini“²² on legendaarse dokumentalisti kibemagus armastusavaldus oma sünnilinnale Lvivile, kus inimesed üritavad jätkata oma tavapärast elu. Kohati see ka õnnestub, kuid raketid jõuavad lähemale, hauakaevajatel on palju tööd ning surnuaias hakkab ruum otsa saama.

Festivali viimastel, päikeselistel päevadel oli pärast hommikusi seansse saalidest väljudes kuulda nurinat, et tõsised filmid ei sobi väljas valitseva ilmaga. Maitse asi. Narratiivide sõjas on film oluline meedium – jätkugu festivalil jõudu julgeid otsuseid teha!

1 „No Other Land“, Basel Adra, Hamdan Ballal, Yuval Abraham ja Rachel Szor, 2024.

2 FAQs Dialogue & Exchange, https://www.berlinale.de/en/programme/faqs-dialogue-exchange.html

3 „Michtav Le’David“, Tom Shoval, 2025.

4 „Youth“, Tom Shoval, 2013.

5 Honorary Golden Bear for Tilda Swinton | Acceptance Speech | Berlinale 2025. https://www.youtube.com/watch?v=Fqol-1nTp_U

6 „Drømmer“, Dag Johan Haugerud, 2024.

7 „Hot Milk“, Rebecca Lenkiewicz, 2025.

8 „If I Had Legs I’d Kick You“, Mary Bronstein, 2024.

9 „Mother’s Baby“, Johanna Moder, 2025.

10 „Ari“, Léonor Serraille, 2025.

11 „Geu jayeoni nege mworago hani“, Hong Sang-soo, 2025.

12 „Reflet dans un diamant mort“, Hélène Cattet ja Bruno Forzani, 2025.

13 „La cache“, Lionel Baier, 2025.

14 „La Tour de Glace“, Lucile Hadžihalilović, 2025.

15 „El mensaje“, Iván Fund, 2025.

16 „Olmo“, Fernando Eimbcke, 2025.

17 „Naerata ometi“, Leida Laius ja Arvo Iho, 1985.

18 „Das Deutsche Volk“, Marcin Wierzchowski, 2025.

19 „Stolz und Eigensinn“, Gerd Kroske, 2025.

20 „Спеціальна операція“, Oleksi Radõnski, 2025.

21 „Стрічка часу“, Kateryna Gornostai, 2025.

22 „Час підльоту“, Vitaly Mansky, 2025.