Eesti kaasaegse kunsti muuseumi kevade esimene näitus „Riimitud ruumid“ on ühtaegu nii kuraatorite peen intellektuaalne mäng ja loominguline kooskõla kui ka omamoodi rivistus – EKKMi kuraatorid ja asjapulgad on reas ning justkui näitavad end ette. Ons see hooaja alustamise rivistus, kunstipubliku aruanderivistus, enese ainulaadi improvisatsioonilise demonstreerimise rivistus, eks näis.
Olen ise varem vingunud, et muuseumis on olnud näitusi, mis EKKMi kolme korrust hästi ära ei täida. „Riimitud ruumid“ on minusugusele vingatsile teenitud rusikas silmaauku: üks näitusepind, korraga on püsti kolm näitust ning iga nädala tagant tehakse uus lahti. Teos on teoses kinni ning kuraatorid on iseäranis pingutanud, et olla oma töös loominguliselt tihedad, hõlmavad ning terviklikud. Aprilli alguses alustatud kuratoorne ringmäng täidab EKKMi kolm korrust seitsme kuraatori näitustega, iga nädala tagant vahetab uus näitus kõige vanema välja. Arvustuse kirjutamise ajal (28. IV 2025) on üleval Brigit Aropi, Marten Esko ja Johannes Luige osa, maha on juba võetud Laura De Jaegeri jagu (nägin veel silte seinal) ning ülejäänu, Anita Kodanik, Evelyn Raudsepp ja Laura Linsi panus, peab veel ootama.
Seega olen näinud laias laastus poolt veel jätkuvast mängust, usutavasti sama palju kui keskmine näitusekülastaja sest projektist osa saab.
Kuraatori nägu
Siililegi selge, et „Riimitud ruumide“ taotluslik isikupära on kommenteerida kuraatori ametit. Seni nähtu põhjal ennustades ei tihka ma arvata, nagu oleksid järgmised näituseosad kuidagi vähem omanäolised kui Luige-Esko-Aropi tehtu. Seda enam et senine kolmik on võtnud oma ametit analüüsida jõuliselt ennast esitlevalt positsioonilt, teha näitus nii-öelda oma nägu.
Seda omanäolisuse väidet palun võtta teatava skepsisega, see tuleb avada autoportreede ja sellesama enese representeerimise ehk esitlemise kaudu. Eesti kunstimaailma intsesti kaldumise tõttu on suurel osal näituse külastajatest võib-olla mingi (eel)arvamus, millised inimesed need kuraatorid on, isegi kui nad ei tunne neid eriti lähedalt. Kuraatoritel on mingi aura (ehk võib seda nimetada brändiks?), mis nüüd siin näitustel esile tuuakse. Seda aurat on paslik ka enesekuvandiks nimetada ja sedakaudu jõuda autoportreede probleemi tuumani.
Enese kujutamine lõuendil või fotopaberil on juba olemuslikult kahtlane tegu just nendelsamadel põhjustel, miks Jumal mõnede aabrahamlike usundite järgijatele kujutamise on ära keelanud: kui oleksid tõeline looja, ärkaks su pilt elule. Siin taga võib aimata ka üht teist, suuremat hirmu, mida Jumal neid käske jagades tõenäoliselt tundis: kui inimene hakkab maailma looma ehk seda kujutama, muutub ta õige kiiresti Jumala enese sarnaseks. Autoportree kui niisugune on selle hirmu keskmes: sellise portree autor on inimene, kes saab end ise luua, taasluua, surematuks luua ja endale kaaslase luua. See inimene ei vaja enam Jumalat. Pygmalioni ja Galateia lugu on sellesama loova iseseisvuse looritatud kujund: kui mõelda, et Galateia on vaid kattevari, Pygmalioni armastus on masturbatiivne enesearmastus. Galateia on ju üksnes Pygmalioni tissidega alter ego, mitte tõeliselt iseseisev inimene, päris naine oma olemistäiuses.
Eelnev mõttekäik on vajalik, et mõõta ja hinnata kuraatori ja kunstniku rolli vahelist kaalu ning määra. „Riimitud ruumide“ kuraatorid on kõik nõnda jõulised, et tahaks neile kas või vägisi omistada igasugu kunstnikupositsioone, rakendada nende peal psühhologiseerivat analüüsi, proovida leida rohkem või vähem isiklikke seoseid, laskuda ühe või teise näitusega vaidlusesse nagu inimesega …
Selles loetelus on kunstiteose autor justkui ära kadunud. Viimast lauset ei tohiks lugeda eetilise hinnanguna, nagu oleksid autorite isikud pidanud äkki kuidagi kuraatorite vahele ära mahtuma. Ei, asi on just nimelt kollaažitöös: „Riimitud ruumide“ tõstatatud küsimused väärivad igal juhul tähelepanu.
Kur-autor
„Riimitud ruumid“ on kõige üldisemal tasandil näitus, mis esitab küsimusi autori kui sellise kohta, ähmastab autori ja kuraatori, tegija ja hoolekandja piire. Valitud retooriline võte on paslik ja ilmselt ka ainumõeldav – sel teemal küsimuste esitamine on viljakam kui väidetega esinemine. Kuraatori kohalolu on neil näitustel nii tugevasti tunda, et tema hõng hakkab ninna kinni – ta kangastub viirastusena. Näitusel kummitab kuraator, kes kõnnib koos vaatajaga kunstisaalis ning paneb pilte sinu enda silme all seina.
Sestap ei maini ma siin arvustuses ühtegi üksikteost. Tegelikult ei tahaks isegi näituse ruume kirjeldada, sest need pole pooltki nii tähtsad, kui esmapilgul võiks tunduda. Iga teos, olgu trepp, sisselõige krohvis, uussürrealistlik maal, vitraaž, väänlevad kangaussikesed vms on selgelt näitusele allutatud. Siin ei koonda näitus teoseid, vaid teosed loovad näituse.
Võtan vaatluse alla nähtud kolme kuraatori osa (Esko, Luik, Arop) ning eks näis, kas analüüs pädeb ka riimide jätkudes. Arop annab suuna kätte, kuid ega teisedki ole eriti ambivalentsed – kuraator Arop küll kommenteerib oma valitud teoseid ja autoreid otse. Tema valitud tekstivorm, ASMR-videod ja kõnemaneer võõritavad niivõrd, et olukorra absurdsus tuleb esile alles mõne aja pärast. Sest kes kurat on kuraator, et mulle niimoodi näkku öelda, mida kunst tähendab või tähendama peaks? Selline kuraator ju kägistab teost ning lõhub sedakaudu igasuguse kriitilise potentsiaali: teeb teosest midagi lihtlabast, teeb teosest sõnumi. Kuid nii iseteadlikult omaenda näo ja häälega ette astuvat Aropit vaadates saab kenasti aru mängu irooniast. Sest kuigi kuraator ei tohi teost kägistada, on teos tal enamasti ikka lõa otsas, mitte ei kappa vabalt koplis ringi.
Esko ja Luik evivad sama eetost, paatost ja logost: nad demonstreerivad oma jõulist kontrolli materjali üle, pingutavad heas toonuses kunstimuskleid. Esko kolmas korrus on kui kurvakujukosmonaudi puhketuba: lugu inimesest, kes on jäänud omaenda teadvustamatuse ja ülimina vahele lõksu ning piilub tähtede poole, endal varbad mudased. Luik on seevastu palju tüünem, Läänemere-äärsem, tuimem, kuid mitte tundetum. Siseimpulss on tal uusromantiline nagu kaaslastelgi – soov lagunenud ja kättesaamatu autentsuse järele, mis kusagil „teisel pool“ veel pesitseb. Kui vormiliselt on Esko kosmonaut ja Arop juutuuber, siis Luik istub tinglikult hilja õhtul sauna ees, taamal on vanarauda täis taluõu, udu tuleb üle tiigi ning laual on Selveri Pilsner, selku-pilku. Olukord on kergem, vaieldavalt ka moetum ja ajatum, kuid seda vaid esmapilgul.
Lääne kunstiloo vari, see äbarik vennike nimega Geenius, on ilmselt vältimatu, kui soovida seda sama lääne kunsti edasi teha. Ta on oma isikupära ja ainulaadsuse müügimüütidega nõnda tugevalt määranud, kes see autor üldse on, et autori tõeliseks tapmiseks peame me tegelikult tapma Geeniuse, mis on vist tõesti võimatu töö. Kuigi kõigile meeldib, õigusega, Geeniust kritiseerida, ei taha keegi temast täiesti vabaneda. Inimesed vist annavad ikka endale kuidagi alateadlikult aru Geeniuse vajalikkusest: ta on nagu pisike ja tihti näotu lukukivi, mis kogu kaart koos hoiab.
Seega laseme tal edasi elada, võtta eri vorme, ning proovime tema kultusest nii palju hoiduda kui võimalik. Laseme ta mängu küll, aga ideaalis väga kindlatel tingimustel, et ta oma egotsentriliselt pöörlevat tuulispaska kuidagi vaos hoiaks.
