Lühianimatsioon „Olemise kulg“ (Undi teod, Eesti-Bulgaaria 2024, 11 min), režissöör Helen Unt, stsenaristid Helen Unt, Anti Naulainen ja Outi Inkeri Rossi, operaator Urmas Jõemees, helilooja Petar Dundakov, produtsendid Edina Csüllög ja Vesela Dancheva.

Helen Undi lühianimafilmi „Olemise kulg“ mitteametliku eel-esilinastuse järel Kütioru sauna teise korruse saalis eelmise aasta 12. juulil tekkis pärast filmi linastusega võrdsel määral spontaanne vestlusring, millest võtsid peale Helen Undi osa veel režissöörid Anna Hints ja Tushar Prakash, muusik ja illustraator Marja-Liisa Plats, fotograaf ja kunstnik Peeter Laurits, kunstnik Tiit Joala, fotograaf Johan Huimerind ja Eestis elav mehhiklasest näitleja Marce García.

„Olemise kulgu“ on huvilistel võimalik näha juba mõne päeva eest alanud animafestivali „Animist“ raames, kus see linastub Eesti animafilmide eriseansil „Eesti panoraam“. Sisukirjelduse osas on kõik allikad väga napid, ka festivali kodulehel mainitakse vaid, et „Tegelane kulgeb. Ta võtab vastu otsuse ja kulgeb edasi, kuni kõik saab üheks“.

Anna Hints: Helen, sa mainisid üht lugu, mis sai selle filmi aluseks?

Helen Unt: Jah, päris algusest peale on see film seotud mu sõpradega. Seitse aastat tagasi filmifestivalil FUFF¹ pani üks festivalikorraldaja, stsenarist Anti Naulainen mu pingi peale kõrvuti istuma ühe naisega, kes rääkis mulle loo. Ma kohe tundsin, et sellest loost peab saama animafilm ja mina tahan seda teha. Hiljem selgus, et see naine on kunstnik ja dramaturg Soomest, Outi Rossi. Outi rääkis, et ta istub hobuse seljas ja nad liiguvad läbi maastiku. Ta vaatab üle õla tagasi, mingi raskus jääb temast maha – ja tema aina liigub edasi ning saab üha kergemaks. Järve ääres hobune sukeldub vette ja toimub mitmeid muundumisi, kuni tegelased tõusevad aina kõrgemale ja neist saab kerge valgus. Väga abstraktne lugu. Arenduse käigus hoidsime ikka ka teadlikult seda abstraktsuse joont.

Keegi küsis mu käest millalgi visuaalse arenduse faasis, mis mind selles loos puudutas. Just see, et raskus jääb maha. Ma mõtlesin väga palju selle peale, mis raskus see on või kuidas ma kujutan ette mingeid minevikupaineid. Ja siis ma sain aru, et mul on oma valud sellega seotud küll, aga need pole veel ära valutatud. Ma ei saanud veel vabalt mängida selle teemaga, mis need valud mu sees olid, sellepärast seda otseselt filmis ei olegi. Ja ometi: selle filmi tegemine ise aitaski mind edasi ja omamoodi sain ikkagi taagast lahti, kuigi see filmi loos üldse ei kajastu. Filmi peategelasele on põder see edasiviiv jõud, minule oli selle filmi tegemine seesama vägi.

Peeter Laurits: Olla korraga põder ja naine, pidev metamorfoos ühest eluvormist teiseks, on väga šamanistlik kujutelm. Kas sa niimoodi tajudki maailma?

Unt: Jah, sellele on mitu vastust. Animatsiooni võlu ongi selles, et see on nii abstraktne: sõnastada saab väga erinevalt ja valesid versioone ei olegi. Mingil hetkel sain arenduse käigus aru, et produtsentide ja tootmise maailmas tuleb minu filmi kohta kasutada sõna „poeetiline“, siis on süsteemsematele inimestele hoobilt arusaadav, et see ei peagi olema üheselt mõistetav.

Põder on eelkõige selle filmi tegelast edasi viiv jõud. See jõud on lihtsalt põdra kujuga. Teine küsimus on see, kas vägi on tema enda sees või on see väline. Filmi loos on naine ja põder algul eraldi, siis saavad üheks ja päris lõpus veel kord, selgemalt üheks. Ja seda ma tajun tõesti iga päev, et lakkamatus muutuses ja liikumises on see, kui palju on jaksu liikuda edasi. Nagu küllap meil kõigil. Ka muud tegurid, mis meid inimesena mõjutavad, on ikka seotud liikumise ja muutumisega. Tasakaalupunkt tantsib vahel lakkamatult, omas rütmis. Seda, mis edasi viib, mõjutab väline üksjagu, aga selle saab (taas) leida ka enda seest.

Piltlugu tehes ja animeerimise käigus tahtsin siiski kindlalt, et oleks selge, et see on ikka ehtne põder, kes aias käib ning oma jäljed jätab. Ta pole kõigest selle naise luul ega ulm. See on ju animafilm, seega ongi päris, et naine sukeldubki koos vaatajaga põdra sisse ja siis veel edasi. Animafilmi reaalsus annabki võimaluse niiviisi mõelda ja näha. Sa ütled, et see on šamanistlik. Tõesti, siin meie maailmas on šamaanid need, kes käivad seesugustel rännakutel, kuhu ma vaataja oma filmiga kutsun. Mina … noh, konkreetselt põdra sisse ma pole ennast mõelnud, aga miski isemoodi kulg on minus küll, mis ei haaku alati ümbritsevaga. Vahel tajun seda mingi ajalise nihkena. Saab ka sedasi sõnastada, et on ju keskkondi, kuhu põder ei sobitu, ja on neid, kus tal on mõnus olla. Nii minulgi. Kuuldavasti mõni käib vahel hundiks või karuks jooksmas. Neil on see täpsemalt kontrolli all, kes nad parasjagu on, mina alati ise seda eri olekute vahetust ei ohja. Veel.

Marja-Liisa Plats: Aga miks algselt planeeritud hobusest põder sai?

Unt: Hobusega tuli kaasa liiga palju tarbetuid seoseid ja küsimusi, kuna hobust on kujutatud mitukümmend tuhat aastat juba. Ei olnud vaja neid mulle.

Laurits:Mind vaimustas, kuidas oled visualiseerinud elu lõputu edasikestmise idee, millest Emanuele Coccia kirjutab oma „Metamorfoosides“². Et liigid on „elumäng“ samas mõttes, nagu kõne puhul räägitakse „keelemängudest“, et liigid on püsimatud ja paratamatult põgusad paigutused, mille võtab elu, millele meeldib üha ümber asuda ja vormist vormi ringelda. Aga mis sind selle filmi tegemisel vaimustas?

Unt: Väga palju erinevaid tundeid oli selle seitsme aasta jooksul, õigemini aktiivset arendamist ja tootmist oli neli aastat. Kõige vaimustavam filmi tehes on meeskonnatunne. Päris alguses olid produtsent ja stsenarist Edina Csüllög ja Anti Naulainen, kes minusse uskusid. Tänu neile hakkasin seda filmi üldse tegema ja tipphetkel oli juba kuus inimest korraga tegevuses. Lõpus oli heli ja muusika aeg, hoopis teises riigis ja teise meeskonnaga. Sealt tuli uus vunk, et ka nemad said lõpuks ise aru, kuidas ja mida teha. See ongi kõige vaimustavam tunne, kui meeskonnas on n-ö minu inimesed, kes kohati ka ilma sõnadeta tunnetavad, missugune see film peab olema. Aggie Pak Yee Lee lõi karakterid ja pani nad joonisfilmina liikuma, Urmas Jõemees pani lamenukulaual kuukiire ja muu valguse kaunilt paistma.

Väga nautisin ka protsessi erinevaid etappe, näiteks liiva animeerimist. See on meditatiivne tegevus, kui ma viie pintsliga nihutan liivahunnikut edasi, annan selle pinnale õige tekstuuri, siis teen uued piirjooned, pildistan ja siis kõik jälle uuesti mustmiljon korda. Selles tuli mingi õige kulg sisse, mis oligi see lugu ise.

Tiit Joala: Miks sa animeerimiseks just liiva valisid?

Unt: Algusest peale arendasin filmi lamenukulaual, kuid ei tahtnud tegelastele lamenukutehnikale iseloomulikku jäikust ega kohmakust. Kaks tegelast pidid olema orgaanilised, nad pidid olema sarnased, kuid erinevad samal ajal. Lahendusena leidsingi eri värvi liivad. Põder sai liivast ja mullast, mis on võetud minu aiast. Naaber ehitas parasjagu maja, tema aias oli nii sügav auk, kust tuli välja kunagise merepõhja liiv. Päiksevalguses tundus see sinine, hoopis teist tooni, kui ma maa pealt leidsin. Sellest sai naise keha.

Filmis on ka üks täiesti kõrvaline tegelane, kärbes. Tema liival on samuti lugu. Jalutasin tuttavaga Tartu botaanika­aias. Ta rääkis kahetsusega, et aia kõrval ehitati ja selle käigus likvideeriti üks mägi. Võtsin kärbse jaoks liiva mäest, mida enam ei olnud. See mägi on nüüd alles selle kärbse sees.

Plats: Mina ausalt öeldes sellest filmist kärbest ei mäleta. Mis roll tal seal kanda on?

Unt: Ta ongi täiesti kõrvaline. Kärbes on hoopis minu eelmises filmis kandvas rollis. Ka minu tudengifilmis on ta sees. Ja magistritöö tegin teemal „Kärbes eesti animafilmis“. Ma ei suutnud kuidagi sellest teemast veel lahti lasta. Kärbes on Eesti animafilmis oluline, aga …

Johan Huimerind: Mina ei näinud ka kärbest seal. Minu arust on ses filmis veresooned ja see film ongi veresoontest, mingi ainevahetus seal sees. See jäi kõige rohkem meelde.

Unt: Jaa, hargnemine ja tukslemine on seal oluline.

Laurits: Väga intelligentne on osakeste pidev juurtest latvadesse, latvadest juurtesse liikumine. See näitaks nagu elu olemust, see on nii kaunilt sul tehtud.

Plats: Te ju teate, kuidas Jaan Einasto seletab universumi struktuuri: see on nagu puuvõra, nagu võrgustik. Varasemalt kasutas ta kärje kujundit, aga kärg on liiga korrapärane. Einasto ütleb, et universumi osad põimuvad ja on ruumis üksteise taga, nagu vaataks puuvõra sisse, midagi on lähemal, midagi on kaugemal ja vahepeal on tühikud.

Huimerind: Selle osakese vaatenurk, kes seal vereringluses on, on hästi edasi antud, trip läbi soonte väga osavalt lahendatud. Üldse see oligi point of view ehk vaatenurga teisenemise film.

Laurits: Mulle meeldis, et sa lähed vahepeal täiesti füsioloogiliseks, selliseks katsutavaks sisikonnaks.

Unt: See oli algses loos olemas. See tunne, kuidas ta hõljub hobuse sees ja hobusega vees. Rõõm kuulda, et see tunne välja tuleb.

Laurits: Aga kui sa hobuse põdra vastu vahetasid, kas juba siis mõtlesid sarvede ja võrade sarnasusele? Et puu juured hargnevad ja võrad hargnevad peegelduses nagu su filmis?

Unt: Muidugi. Kõik on kõigega seotud. Nii visuaalselt kui ka sisuliselt – kõiküksus.

Laurits: Misasi?

Unt: Kõiküksus. See pole ükskõiksus. Ma ei mõelnud seda sõna ise välja, Elen Lotman on sellest kõnelnud.

Plats: See on natuke see juurevõra – kõik­üksus, ükskõiksus.

Laurits: Lõputu ilma tüveta struktuur, ilma mis tahes teljeta risoom. Ja seda on visuaalselt nii keeruline edasi anda. Aga selle filmiga sa tõmbasid hea hulga sahtleid lahti.

Unt: Jah, see juurevõrade ja sarvede ja katsutava sisikonna seotus oli see, mida mina selle loo peale mõeldes tajusin. Ma otsisin ka liikumisi ja rütme, tukslemine on üks baasrütme meis kõigis. Kõigis, pidades silmas ka näiteks baktereid, rääkimata südamega olevustest. Otsisin baasliikumisi.

Huimerind: No täpselt. Kogu selle filmi hingamine ja tukslemine oli täiesti paigas. Kas või helis, vahepeal ma lihtsalt avastasin ennast mõtlemast, kui hästi toimib siin kogu see kooslus. Eriti heli.

Unt: Muusika ja heliga läks niimoodi, et see tehti Bulgaarias. Produtsent Vesela Danchevaga kohtusin CEE animatsiooni-workshop’il 2019. aasta sügisel seda filmi arendades ja me kohe klappisime kokku. Ta on nii mõnus inimene, et ma usaldasin teda ja tema valikut meeskonda inimesi leida. Helilooja Petar Dundakovi ja helindaja Vladislav Boyadzhieviga suhtlesime algul meili teel, aga paika läks tehtu ikka alles siis, kui ise kohale läksin ja koos vaatasime.

Plats: Kui palju teil materjali välja jäi või ümber tegema pidite?

Unt: Seda eriti ei olnud. Paari kaadrit animeerisin mitu korda. Välja ma lõikasin ainult ühest kohast, pool sekundit materjali.

Plats: Pool sekundit?

Huimerind: See ei ole ju usutav, pool sekundit seitsme aasta peale välja lõigata, see on nagu …

Laurits: No sina, Johan, oled ju dokumentalist, siis ei saagi aru.

Unt: Ja veel üks põhjus, et tootmine venis – me küsisime raha seitsmeminutilise filmi jaoks, aga noh, tuli 11 minutit. Ja üsna pikal osal on taust lamenukuna animeeritud ja siis joonisfilmina veel tegelased peale tehtud – topelttöö.

Plats: Aga ikkagi, teha seitse aastat ühte filmi …

Unt: Selle filmi tegemise vajaduse tung kandis. Sellest hetkest, kui kuulsin lugu seal pingil istudes. Umbes pool aastat enne valmimist hakkasin järjest enam sellest mind vallanud tundest rääkima ja sain seeläbi aru, et mul ei ole seda tunnet enam nii palju, et nüüd on juba see hambad ristis tegemise periood käes.

Marce García: See on väga-väga ilus film. Mulle meeldib, et perspektiiv vahetub. Et on, nagu … Kuidas selle kohta öeldakse – et näed, kuidas ta näeb?

Unt: Point of view. Eesti keeles „tegelase silmadega“.

García: See üleminek on väga mõnus. Pisikesed detailid aias, see on nii eestlaslik. See on nii eesti aed.

Unt: Sõber Francesco Rosso, kes guašiga taustad maalis, sai kohe aru, millised need naabrid on, millise autoga nad sõidavad. Meie mõte oli väga selge, et peategelase aed on segamini ja kõigil teistel hästi korralik – muru on niidetud ja õunapuud tobedaks vihmavarjuks pügatud. Temal on metsik aed, aga üks peenar, kus on kord. Kus tal on oma teetaimed. See kõik on filmis olemas, aga ma saan aru, et vaataja ei pruugi seda tegelikult märgata jõuda. Aga mulle oli see vajalik, et see maailm oli just nii täpsena olemas, sest tänu sellele sai naine sündida animeerimise käigus kaamera ees. See kuidas naine liigub, sündis tänu sellele, et ma teadsin, kus ta elab, missugune on tema naaber, tema aed. Ma ei näe seda raisku läinud ajana või kellegi töö raiskamisena, vaid nii, et seda eeltööd oli filmitegelase jaoks vaja.

Hints: Sama on ükskõik mis filmi tegelaste puhul. See, kui enne läbi mõelda, kes ta on või kust tuleb, annab teatud täpsuse, millega saad tegelase kehastada, ja see ei olegi oluline, kas vaataja taustsüsteemi taipab. Tänu sellele muutub tegelase kohalolu usutavaks ja täpseks ja see on kõige olulisem. Energia jõuab vaatajani ja tema ei peagi teadma, mida tegelane eile sõi …

Unt: … aga mina tean.

Hints: Sinu teadmine annabki täpsuse karakteri kehastumisel.

Unt: Huvitav jah, et see toimib isegi abstraktses animafilmis niiviisi. Ja no selle pärast oligi ka kärbest tuppa vaja.

Laurits: Keda sina, Anna, selles filmis karakterina tunnetad? Kas sa samastud kellegagi?

Hints: Ma samastusin tundega olla põdra seljas ja põdra kõhus ja põder minu kõhus. Ja mööda ilmapuud minemisega. Mulle tundus see mingi loomisprotsessina. Ma suhestusin sellega kui ikka ja jälle tagasi tuleva loomeprotsessi osaga. Seal saavad kokku elu ja looming. Minuga haakus ka algne lugu, kuidas Helen seda tõlgendas: inimesel on mingi taak ja põder või hobune aitab seda maha jätta. Mul ei ole hobust või põtra, mul on midagi muud, aga protsess on sama. Ja see on igasuguseid piire, kultuurierinevusi ja kõike seda ületav universaalne protsess. Väga arhetüüpne muster, millega suhestuda. Ja mul on hea meel, et sa tegid põdra, mitte hobuse.

Unt: Muidugi. Täiesti kindlasti. Miks sul hea meel selle üle on? Või mis on see sinu põhjendus? 

Hints: Põdraga läks kõik ürgsemasse kihti. Hobuse puhul hakkaks kohe mõtlema, et milline see hobune on. Tal on tähendusi liiga palju, sõtkuvad seljas. Põder on ürgne element, millega ei ole liigset müra kaasas. Vaest hobust on väga palju ekspluateeritud.

Laurits: Et mitte öelda, ruunatud. Miks sul nii pikka ja üksikasjalikku eellugu vaja oli, kui lugu käib hoopiski muust?

Unt: Päris esimene toetuse taotlus 2019. aastal oli algse looga: algas naise kappamisega ja lõppes valgusega. Meie arvates väga helget lugu nähti tumeda kõdunemise ja mädanemisena. Sai selgeks, et on vaja eel- ja järellugu, et muuta abstraktsus käegakatsutavaks, et ka teised näeksid helgust, kasvamist, üldse midagigi. Selle loo ja maailma arendamise käigus selgines ka arusaam, kuidas kasutada erinevaid animatsiooni­tehnikaid. See ei olnud välja mõeldud niisama efekti pärast või algaja lustist, et „Oh, eksperimenteerime siin selle ja teisega“. See hetk, kui filmis tehnika muutub, sel hetkel …

Laurits: Vahetub maailm. 

Unt: Naine ronib põdra selga, teeb valiku – ta otsustab minna. 

Laurits: Ja maailm vahetub totaalselt.

Unt: Just. Samal ajal jääb täpselt samaks ka. Puu on sama, müür on sama.

Laurits: Aga mis vahetus, mis muutus?

Unt: Paigalolijast sai tol hetkel liikuja. Maailm muutub muutumata. Inimene toimib toimimata.

Laurits: Aga mis muutub, kui miski muutub?

Unt: Tahe muutub. Või mingi olek muutub. Vaatepunkt. Olemisviis. Toimimisviis. Lisaks välisele käitumisele nihkub neis eri olekutes miski ka sisemiselt. Kui leht muudab värvi, siis mis muutub? Ümbruse toimel muutub koostis. Minu tegelasel samuti. Algul on ta oma kodus ja tema maailm on väga katsutav, materjalid on esil, tegelasel on omad väikesed olmelised süsteemid. Seda osa animeerides kadusin ise ka ära selles maailmas ilulemisse. Ja kui tegelane on oma käigult tagasi, on ta muutunud, aga on ka samasugune. Samas muidugi, kui tähelepanu on käbil või teejoomisel või mahamagatud võimalusel või igatsusel või kärbsel köögilaual, on selleski ju oma tukslemine ja kulg sees. Tasakaalupunkt ongi meis kõigis eri kohas. Ja muutumises. Samal ajal muutumata.