Nagu kahekümnel eelneval aastal toimus tänavugi augustikuu viimastel päevadel Tallinna kammermuusika festival, mille kunstiline juht on 2023. aastast viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny. Festivali helilooja oli sel korral Mihkel Kerem ja kõlas viis tema teost, seejuures kaks esiettekandes. Kaheksat kontserti hõlmanud festival kandis pealkirja „Armastuskirjad“. Niisiis oli ühendav teema armastus, mis ei avaldunud aga otseselt kõlanud teostes, vaid iga kontserti ilmestasid kavas olnud heliloojate kirjutatud või neile saadetud armastuskirjad. Kirjad olid välja antud ka eraldi vihikuna, mis jõudis küll publikuni mõnepäevase hilinemisega.

Festivali avakontserdi „Hingede saladused“ juhatas sisse Mihkel Keremi 2008. aastal loodud tšellosonaat „Sõnad, mis jäid ütlemata“ Indrek Leivategija ja Irina Zahharenkova esituses. Helilooja sõnul on tegemist teosega, kus ta on üritanud edasi anda oma sõbra, tšellisti Per Nyströmi tundeid, teise abielulahutuse põhjustatud üksindust, viha ja kurbust. Ka pillidel on siin kindel roll: tšello on sõber ja klaver naine. Teos teeb läbi suure arengukaare, kus üksikute klaveri­nootide saatel alguse saanud mõtlik tšellopartii võtab äkki vägagi traagilise pöörde ning hääbub lõpuks nukratesse helidesse. Kena jutustav teos, kus aga kõike öeldakse minu meelest natuke liiga otse: pidevalt tõlgendasin kuuldut, et „nüüd on ta kurb“, „nüüd on ta vihane“, „nüüd nad tülitsevad“, „nüüd on ta üksik“. Esile tuleb tõsta mõlema interpreedi emotsionaalset ja värvikat esitust, eriti Indrek Leivategija kaunist ja sügavat tšellokõla.

Samal kontserdil tõid metsosopran Monika-Evelin Liiv ja pianist Irina Zahharenkova esiettekandele Keremi kolmeosalise laulutsükli „Karedad laulud“, mille pealkiri tuleneb teksti autori Madis Kareda nimest. Keremi kasutatud Kareda luuletused „Kaugused“, „Mõtete maja“ ja „Tunnete tuul“ lähevad oma sügavamõttelisuses ja kujundlikus väljenduslaadis tõeliselt hinge. Kahjuks selgus see alles päev hiljem, kui kohale jõudis eespool mainitud tekstivihik. Esimesel kuulamisel on alati raske sõnu jälgida, sel korral raskendas seda veelgi Liivi mitte kõige parem diktsioon, mistõttu oli keeruline hinnata muusikast ja tekstist moodustuvat tervikut. Õnneks kanti kontsert üle Klassikaraadios ning järele kuulates võis öelda, et helilooja on leidnud igale luuletusele sobiva muusikalise võtme. Eriti meeldis viimane laul „Tunnete tuul“, mille muutumatu lühike klaverimotiiv justkui rõhutas tekstis kujutatud inimese väiksust „maailmas üüratult suures“, kus „juhuse tahtel, meist mõned ka kohtuvad / saatuse lahkel soovil ka lahkuvad“. Muusik Madis Kareda (snd 5. II 1965) lahkus meie hulgast festivali ajal, 25. augustil.

Monika-Evelin Liivi ettekandes kõlasid veel Richard Wagneri „Wesendonck Lieder“ ehk „Wesendoncki laulud“ ja Johannes Brahmsi „Zwei Gesänge für eine Altstimme mit Bratsche und Klavier“ ehk „Kaks laulu aldihäälele vioola ja klaveriga“. Liiv lööb oma suurepärase häälega laineid mitmetel ooperilavadel, aga sel korral, nagu Kersti Inno kontserdi ülekandes ütles, esitas „see suur ooperihääl väikses Tallinna raekojas tunderikkaid laule“. Kahjuks jäi raekoda tõesti Liivi suurele häälele väikeseks, aga probleem ei olnud siiski ainult ruumi suuruses, vaid ka muus. Kõige ebaõnnestunumad olid Wagneri laulud, mida Liiv laulis helilooja kirjutatust terts madalamalt. See muutis täielikult nende laulude olemust ning säravad kõrged noodid kulminatsioonides jäid olemata. Samuti ei langenud helilooja soovidega kokku esituse dünaamiline skaala, näiteks esimeses laulus „Der Engel“ ehk „Ingel“, kus noodis kirjas dünaamikatähised pianissimo’st piano’ni olid Liivil asendunud forte’st fortissimo’ni. Head muljet ei jätnud ka noodist laulmine: iseenesest ei ole selles mitte midagi halba, aga kui laulja kordagi pilku publikule ei suuna, jääb esitus eemalolevaks. Õnnestunum ja nüansirikkam oli Liivi Brahmsi kahe laulu tõlgendus, eriti tahan aga nende lugude puhul esile tõsta Kaija Lukase kaunist vioolapartiid. Et raekojas on võimalik ka laiemal dünaamikaskaalal laulda, tõestas aga sopran Annabel Soode, kellele festivali eelviimasel kontserdil anti üle PLMFi noore muusiku preemia. Soode esitatud „Laul kuule“ Antonín Dvořáki ooperist „Näkineid“ oli lihtsalt lummav: siin oli õrnust ja jõudu, pianissimo’t ja fortissimo’t ning plussiks loomulikult peast laulmine.

Mihkel Keremi teostest õnnestus mul kuulda veel tema kümnendat keelpillikvartetti, mis kõlas festivalil Eesti esiettekandes. Selle esitasid noored mängijad: viiuldajad Dmõtro Tšerepov ja Mia Sepp, vioolamängija Anna-Helena Inno ning tšellist Ekke Rainer Arndt. Keelpillikvarteti nelja osa tempo­märgistused grave, larghetto, furioso ja grave olid väga täpselt muusikasse pandud, nii et tõsised ja aeglased osad olid oma staatilisuses tõeliselt tõsised ja aeglased, kui aga asi läks vihaseks, siis ei olnud tundepursetel piire. Noortele interpreetidele näisid pikad noodid, mis moodustasid aeg-ajalt dissonantseid kooskõlasid, väga võõraks jäävat ning paistis, et nad ei osanud nendega suurt midagi peale hakata. Seevastu hoogsates lõikudes olid mängijad justkui ümber sündinud ja nende emotsionaalne, lausa tuline mäng oli tõeliselt nauditav. Huvitav avastus oli aga samade mängijate esituses ukraina helilooja Vitalii Hubarenko (1934–2000) Eestis esimest korda kõlanud keelpillikvartett C-duur op. 12, mis haaras oma nurgeliste käikude ja energiaga kaasa.

Kõige sügavama elamuse pakkus tänavusel festivalil kontsert „Nicholas Daniel ja sõbrad – lõputu arm“, mille keskmes oli Ühendkuningriigi fantastiline oboemängija Nicholas Daniel. Eri koosseisude kombinatsioonis kanti ette Mozarti, Clara Schumanni, Piazzolla ja Raveli teoseid, aga muljetavaldavaim oli Arnold Baxi (1883–1953) oboekvintett, mille esitas Danieliga koos kvartett koosseisus Anna-Liisa Bezrodny, Ivi Ots, Kaija Lukas ja Theodor Sink. Baxi teos on värvikas ja mitmekesine esimese osa idamaistest intonatsioonidest kuni viimase osa iiri rahvamuusika mõjutusteni, ühtseks tervikuks seob selle omalaadne melanhoolsus ja romantilisus.

Sama kvartetti koos Toomas Vaviloviga sai kuulda ka kontserdil „Beethoven ja Josephine, Mozart ja Constanze“ Mozarti klarnetikvintetis K 581 A-duur. Üsna enesestmõistetavalt on selles teoses esiplaanil klarnet – millise mänglevuse ja musikaalsusega Vavilov oma partiid esitas! –, aga veelgi nauditavam oli mängijate koostöö. Need pilgud, naeratused, noogutused – kõik see andis tunnistust kuulamisest ja üksteisega arvestamisest, mis kandus ka muusikasse.

Suurepärase kontserdi andsid viiuldaja Michael Vaiman ja pianist Dina Joffe, kelle esituses kõlasid Chopini tšellosonaat g-moll op. 65 ja „Grand duo concertant“ op. 16, mõlemad Vaimani seades viiulile ja klaverile, ning Maurice Raveli sonaat nr 2 viiulile ja klaverile. Kui Chopini teosed olid lihtsalt hästi esitatud, siis Ravel oli lausa vaimustav. Vaimani ülipuhtalt intoneeritud mängus oli sädelevat virtuoossust, aga ka teise osa bluusile vajalikku „lohakust“, samuti ei saa märkimata jätta tema imekaunist täidlast viiulikõla. Äärmiselt põnev oli jälgida ka Dina Joffe mängu, nii tõlgenduse kui ka vaatemängulisuse poolest.

Lõpetuseks tahan peatuda probleemil, mis kestab PLMFi korraldatud festivalidel aastast aastasse – kavalehed, mis peaksid olema ürituse visiitkaart. Neid lugedes tekib alati üks küsimus: kas kuskilt ei ole võtta ühte eesti keelt korralikult valdavat inimest, kes need tekstid üle loeks, et ei jääks sisse kirja- ja tõlkevigu ning lihtsalt absurdsusi. Kas tõesti kirjutas Brahms laulutsükli „Two Songs“ või Beethoven „Eyeglass“ duo ja „Kakadu-variatsioonid“? Teoste pealkirjad võiksid ikka olla originaalkeeles ja eestikeelse tõlkega. Samuti oleks kena teada, kuidas kirjutatakse Beethoveni nimi või helistikud, iga kontserdi juures võiksid olla õigete esinejate nimed ning ei teeks paha õppida ära, kuidas käänata sõna „kontsert“. Mõni viga oli muidugi ka lihtsalt sisse lipsanud apsakas, eriti tore oli „Pille Pill Music Fund“ – sobibki muusikalisele ettevõtmisele paremini –, aga see oli siiski erand, muidu oli ikka tegemist lohakuse ja halva keeletundmisega, mis kuidagi ei sobinud kokku festivali üldise taseme ja mainega.