Kristi Küppar, Viimane lusikas. Toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Asko Künnap. Salv, 2025. 160 lk.

Kristi Küppar sisenes eesti kirjandusse võrdlemisi hilja, ent seevastu võidukalt ja viljakalt. Raamatuaasta tõi rohkelt tunnustust: suvel sai Küppar Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel käsikirja „Nadinunnadi-nadinaa“ eest ajalehe Posti­mees Jaan Tõnissoni eriauhinna. Sama teosega, mis raamatuna ilmus pealkirjaga „Viimane lusikas“, on Küppar nüüd Järva valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia kandidaatide hulgas. Küppari võrukeelne luulekogu „Tei tuu tii“ oli Betti Alveri luuleauhinna nominent. Aasta lõpus ilmusid ka luulekogu „Sõnajalgne“ ning romaani „Viimane lusikas“ võrukeelne versioon „Perämäne luidsas“.

„Viimane lusikas“ räägib loo elurõõmsast Katariinast, kes hakkab lahendama mineviku sasipundart, otsides üles kõik kohad, kus ta on pea poolesaja eluaasta jooksul elanud. Nendest elupaikadest tahab ta kaasa võtta ühe lusika, andes vastu teise.

„Viimane lusikas“ on kahtlemata Tartu-romaan. Tegelased toimetavad Karlovas, Emajõe ääres, mainitakse Annelinna ja kohalikke kuulsusi: „äkki kohtad poeuksel Volkonskit“ (lk 129). Lisaks boheemlik atmosfäär ja vihjed märsilohistajatest tudengite hullupanemise aegadele 1990ndatel. Oma tähesära saab ka Viljandi, veidi mainitakse nimetut kolhoosikeskusega väikelinna/alevit, Untsaare metsatalu ja tsipake Pärnut. Pealinnaski käiakse, ent see jääb kõrvaliseks seigaks.

Lugu algab blogistiilis hoogsalt ning humoorikalt, isegi absurdimaiguliselt, kuid aegamisi selgub, et tegemist on üsna traagilise sisuga jutustusega. Elupaikade ja lusikate konkreetne arv raamistab lugu ja hoiab kompaktsust, aga samal ajal kasvavad pinge ja põnevus, kuhu lugu välja jõuab. Katariina meele­seisundid liiguvad teose vältel kui Ameerika mägedel armuõnnest sügava õuduseni.

Küppari keelekasutus on mänguline, toon lõbus – kohati tekib isegi kiusulik küsimus, kas siis kõik tegelased on nii naksaka-krapsaka kõnepruugiga, kõik vestlused killurebimised. Võib-olla joonistuksid tegelased välja omanäolisemana, kui nende keel rohkem eristuks. Samal ajal on kirjaniku stiil tihe ning tühja juttu vähe: kui juba ilmub dialoog, siis olgu selles oma rosin. Mitmed armu- ja õudusstseenid on esitatud vaid vihjeliselt ning jäetud lugejale ise ette kujutada. Ka Katariina minevikusaladuse kulminatsioonini jõutakse vihjete kaudu, nagu näiteks tähenduslik kassi­nimi Brutus, peategelase hirm kõikvõimalike peegelduvate pindade ja vee ees, kollane vöö jmt.

Katariina tegelaskuju on mitmeplaaniline: esimestel lehekülgedel maalitakse lugejale kaootiline kultuuri- ja raamatulembene tartlanna, kes fännab oma ägedat täiskasvanud poega ja on parajalt isepäine, teab, mida ta tahab või ei taha. Enesekindel naine on viiekümnenda eluaasta lävel, aga „pubekakehaga, hinges neljakümnendates tärganud vabadus ja peas juba pisut vana naise mutsu“ (lk 27). Katariina küll suhtleb meestega kohtinguäpi kaudu, tal näib lausa mitu liini soolas olevat, ent ometi rõhutab naine korduvalt, et püsisuhet ta ei otsi. Kuid nipsakavõitu „ma-ei-vaja-kedagi“ hakkab tasapisi muutuma. Lusikaretke teekaaslaseks osutub tasakaalukas Ain, kel on ka endal luukered kapis. Mõneti on küpsete keskealiste armulood huvitavamadki lugeda kui siledate kahekümneste omad. Poolesajandaks eluaastaks on nii mõnigi elusündmus inimest kulutanud – kas just katkine inimene on huvitavam kui terve, aga haavad ja haavatavus lähendavad. Selles vanuses ollakse aga paratamatult ka oma harjumuste ohver ning vähem avatud, näiteks häirib puukallistajast Katariinat asjaolu, et Ain sõidab Teslaga – see tähendab rikkust ega mahu vähesega harjunud Tartu humanitaari (kelle töö paistab küll olevat seotud arvude maailmaga) ettekujutusse askeetlikust elust. Võib-olla just vastuolulisus teebki peategelase huvitavaks: isepäises Katariinas avaldub aina enam haavatavus, psühholoogiline haprus ja talle eneselegi arusaamatu valu. Eks võigi ühes isiksuses peituda vastandlikke teadvustamata jooni.

Kosutava vaheldusena ei ole „Viimane lusikas“ kirjutatud feministlikus võtmes. Teose keskmes on lihtsalt inimene ja tema trauma. Ehkki lugu jutustatakse naise silmade kaudu, võinuks peategelaseks samahästi olla mees. Sümpaatne on ka see, et mehi ei kujutata ahistajana, isegi ebameeldiv inimmängur Rainer näitab hoolivat poolt. Üldse hoolitsevad peategelase eest nii mehed kui ka naised, nii sugulased kui ka võõrad inimesed tänavalt – kogu teost läbib südamlikkus. Peategelase isa on kuidagi karjuvalt puudu, see-eest vanaisa on tugevalt ja soojalt kohal, esivanematega kohtutakse saunas ning käiakse korduvalt ka nende kalmul. Katariinal on käehoidjaid mitmes dimensioonis ja põlvkonnas. Sageli kordub stseen, kus keegi võtab naise kaissu, lohutab, pühib pisara. Näib, et minevikutrauma on Katariina lapseks jätnudki.

Tegelasi on lühikese romaani kohta üllatavalt palju. Võib-olla võinuks onu või Juhani tegelaskuju veidi enam lahti kirjutada või hoopis ära jätta? Juhani ülesanne paistab olevat kõigest markeerida Katariina vaba seilamist meeste­meres. Seevastu Katariina ema, kellest samuti pole eriti pikalt kirjutatud, kerkib elava ning tuttavlikult koomilisena väga selgesti silma ette kui teatav inimtüüp.

Kõige olulisem teema on romaanis trauma, mida inimene kannab endas ligi pool sajandit. Psühholoog Edith Eger, kes on üle elanud holokausti, kirjutab, et temal läks peaaegu neli kümnendit, enne kui ta oma nooruse koletut kogemust üldse mõtestama suutis hakata.¹ Ilma traumaga tegelemata aga kuidagi edasi ei saa. „Viimase lusika“ traumas on raske kedagi süüdistada ning peategelane lõpuks seda ei teegi – Katariina jõuab läbi oma lusikaloo läteteni ja vabaneb. Liiga ilus, et olla tõsi? Ehk ongi mõistmine ja andestamine, enesele ning teistele, teose peamine sõnum.

Ometi kerkib küsimus, miks ei toetatud last tol ajal, ütleme siis 1980ndate alguses. Romaanis nenditakse, et „ei olnud see aeg, et lapsest valu välja aidata. Oli aeg, mil kõigile oli kergem, kui laps jäi kivi alla“ (lk 153). Lugeja mõtleb edasi: miks peitis toonane lapsevanem pea valu ja trauma ees jaanalinnu kombel liiva alla? Kas midagi on muutunud? Eero Epneri hiljutisest noortevägivalla analüüsist² ei jää muljet, et olukord laste psüühika osas paranenud oleks. Võib-olla praegune aeg hoopis võimendab seda. Naiivne on ka arvata, et mingisugune „aeg“ aitaks katkise inimesega paremini hakkama saada. Inimene ei taha ebameeldivaga tegelda, valu on alati raske.

Ehk julgustab „Viimane lusikas“ omaenese lusikaristiretke elik individuatsiooni läbi tegema. Oli mis oli, aga tagajärgedega tuleb tegeleda. Õnn, kui kaaslaseks on hoolitsevad Leidad, Ainid ja Jaanused. Teadvustamatu tuleb lahti muukida, sest nagu on kirjutanud Edith Egeri mentor Viktor Frankl: kannatus lakkab olemast kannatus hetkel, mil sellele antakse tähendus.³ Katariinal see õnnestub.

„Viimase lusika“ omanäolisus peitub võimes rääkida muserdavaist asjust kerge tooniga. Naer ja nutt liiguvad käsikäes. Lisaks on romaan kompaktne, hästi üles ehitatud. „Viimane lusikas“ hoiab lugeja kindlas haardes.