TKO kontsert 8. II EMTA suures saalis. Paula Ernesaks (metsasarv), Tallinna Kammerorkester, dirigent Juha Kangas, Muba noored muusikud. Kavas William Waltoni, Onutė Narbutaitė, Pehr Henrik Nordgreni ja Wolfgang Amadeus Mozarti muusika.
Tallinna Kammerorkester tegutseb eelmise aasta sügisest peadirigendita, aga see ei ole sugugi mõjutanud orkestri elujõudu ja muusikalist taset. Endiselt on orkester ühtmoodi kodus barokist nüüdismuusikani ning kavad jäävad oma mitmekülgses ühtsuses alati meelde. Eelmisel nädalal astus orkester üles oma kunagise peadirigendi ja sõbra Juha Kangase juhatusel ning seekordse kavavalikuga saab avada ka sõnapaari „mitmekülgne ühtsus“ tähenduse. Nimelt kõlasid nüüdismuusikaga vaheldumisi Wolfgang Amadeus Mozarti teosed ning kõlamaailmade erinevusest hoolimata täiendasid need üksteist ja moodustasid muljetavaldava terviku.
Õhtu juhatasid sisse inglise helilooja William Waltoni (1902–1983) kaks keelpillipala filmist „Henry V“: „Falstaffi surm“ ja „Puuduta tema pehmeid huuli ja lahku“. Need kaks imekaunist, kuid nukra alatooniga lugu on muusikalise materjali poolest üsna vaoshoitud, ilma suuremate puhanguteta. Orkestril õnnestus aga nootide taga peituv valu ja kurbus suurepäraselt esile tuua ning alustada kogu kontserti tõeliselt liigutavalt.
Tunnen alati rõõmu, kui interpreedid võtavad oma kavva nüüdismuusikat, ühtlasi saan aru, et selline ettevõtmine on sageli seotud mõningase riskiga. Võrdluseks võib välja tuua meie tipporkestrite ERSO ja TKO eelmise nädalalõpu kontserdid. Neist esimene kandis reede õhtul ette Mozarti ja Beethoveni teoseid ning saal oli viimseni välja müüdud. Laupäevane TKO kontsert, kus Mozarti kõrval esindatud tänapäeva heliloojad, pidi seevastu leppima pooltäis saaliga – kui kasutada ilusamat väljendit vältimaks sõna „pooltühi“. Olukorra muutmine on aga paljuski muusikute kätes: neil on kuulajate muusikalise maitse kujundamisel suur roll ja iga katse kontserdikavaga Viini klassikute-romantikute ringist välja murda on teretulnud. Parandamatu optimistina usun, et ükskord kannab see töö ka vilja ja praegused muusikaloojad võivad end tunda auväärsete klassikute seas võrdväärsena.
Juha Kangas oli valinud TKO kavva kaks äärmiselt huvitavat nüüdismuusikateost. Esimesena kõlas leedu helilooja Onutė Narbutaitė 2022. aastal kirjutatud „Otro río“ ehk „Teine jõgi“. Kavalehelt sai lugeda, et tegemist on leedu nüüdismuusika ühe nimekaima esindajaga, kelle teoseid on esitatud paljudes Euroopa riikides (mõned korrad Eestiski), ka USAs ja Kanadas. See viis lihtsakoelisele mõttele, et on kurb, kui vähe me oma naabrite tegemistest teame. „Otro río“ on valminud tellimustööna Kesk-Pohjanmaa kammerorkestri 50. aastapäevaks ning põhineb Jorge Luis Borgese sügavamõttelisel, aja tähendusest rääkival luuletusel „Arte poética“ ehk „Luulekunst“.
Helilooja on oma teose kohta öelnud: „.. antud juhul mõtlesin aja erinevatest vormidest, kõikvõimalikust tinglikkusest ja suhtelisusest, asjade haprusest ja illusoorsest olemusest. [—] Loodan, et olen loonud ruumi, kus ajast – ei voolavast ega seisvast, vaid lihtsalt tunnetatavast – võib saada üks partituuri läbiv liin.“ Kirjeldatu annab väga hästi edasi Narbutaitė meisterlikult loodud teose olemuse: see tõesti ei seisa ega voola, vaid on kuskil vahepeal, samuti sobib seda hästi iseloomustama sõna „haprus“. Peamiselt on see üles ehitatud suurte kõlamasside voogamisele, kus eri kõlavärve tekitavad mitmekesised keelpillide mänguvõtted; selle tõusud ja langused jäävad dünaamilisel skaalal suhteliselt piiratuks. Alles teose lõpu lähenedes tuleb ootamatu pööre: kõlamassidest tõusevad esile lühikesed, traagilise alatooniga meloodilised lõigud, mis annavad kogu teosele omapärase aktsendi.
Sama sügava mulje jättis mulle ka teine võrdlemisi värske muusikateos (vaid umbes 40 aastat vana), Pehr Henrik Nordgreni (1944–2008) 1978. aastal loodud sümfoonia keelpillidele op. 43. Nordgreni looming ei ole nii tuntud kui näiteks tema põlvkonnakaaslaste Magnus Lindbergi ja Kaija Saariaho oma. Helikeelelt on see tunduvalt traditsioonilisem ja oma esitatumas teoses „Pelimannin muotokuvia“ ehk „Pelimanni portreed“ (nagu Narbutaitėgi teos, on see loodud Kesk-Pohjanmaa kammerorkestrile) on ta toetunud soome rahvalikule muusikale.
TKO esituses kõlanud sümfoonias keelpillidele on Nordgren osavalt põiminud modernistilikke võtteid traditsioonilisematega. Kuigi alles selle viieosalise teose kolmas osa on „espressivo“, võib siiski öelda, et ekspressiivne on see tsükkel peaaegu esimestest taktidest. Esimeses osas vahelduvad kurblikud meloodilised motiivid suhteliselt agressiivsete akordidega. Eriti mitmekesine on teine osa „con moto“, mis on, nagu tempotähiseski kirjas, pidevas pöörases liikumises. Värvi lisavad siin eri mänguvõtted: kontrabasside pizzicato’d, poognalöögid, pillikorpuste kasutamine löökpillina jne. Kolmanda osa ekspressiivsus saavutatakse motiivide kaanoni ja klastritega, millele järgneb ülilühike intermezzo. Viimane osa „adagio“ algab unisoonis kõlava mahlase meloodiaga, millest kasvab välja mitmehäälne lõpulõik, mis paneb kogu teosele väga konkreetse punkti. Nii Narbutaitė kui ka Nordgreni teose puhul oli TKO esitus mõtestatud, detailitäpne ja emotsionaalne – ühesõnaga suurepärane.
Eelmainitud teosed vaheldusid Mozarti omadega, millest esimesena kõlas metsasarvekontsert nr 3 Es-duur K 447. Solistina üles astunud Paula Ernesaks on teinud üsna ebatavalise karjääri. Ei ole ju metsasarv üldiselt naismuusikute esimeste valikute seas, et aga üks eesti juurtega metsasarvemängija Berliini Filharmoonikute ridadesse valitakse, paistab otsekui muinasjutuna. Ühtlasi on see justkui tõestus nais- ja meesmuusikute barjääride kadumise kohta. Kuna puutun pidevalt kokku noorte muusikaõppijatega, pean aga järjest enam tõdema, et Andrew Tate’i vaated on leidnud kandepinda ka nende, s.t poiste hulgas. Tagasihoidlikult öeldes see natuke hirmutab. Nagu praegu maailmas toimuv näitab, piisab vaid ühest mitte päris adekvaatsest inimesest, et pöörata kõik, mille nimel on aastakümneid töötatud ja võideldud, ühe hetkega pea peale. Nii et mitte midagi siin päikese all ei saa võtta enesestmõistetavalt ning see jää, millel käime, on imeõhuke. Seetõttu tahan öelda Julius Fučíku kombel: „Inimesed, olge valvsad.“
Kui tulla Paula Ernesaksa esituse juurde, siis on selge, et pillimängus ei loe muu kui oskused ja musikaalsus, ning usun, et kõik saalis olnud said fantastilise elamuse osaliseks. 7. veebruari Klassikaraadio saates „Delta“ rääkis Ernesaks, et see oli tal esimene kord astuda solistina üles orkestri ees, kuid laval paistis ta olevat enesekindlus ise. Mozarti kontsert on virtuoosne teos, mille esituse võtmesõnad on „kergus“ ja „lihtsus“ ning just selline oli ka Ernesaksa mäng. Meelde jäid nii pilli kaunis toon, dünaamiline mitmekesisus kui ka tehniline üleolek materjalist, eriti tahan aga esile tõsta esimese osa kadentsi. Mõned keerulisemad ja nurgelisemad käigud olid mängitud sellise kerguse ja kindlusega, et tõi naeratuse nii orkestrantide kui ka kuulajate nägudele.
Viimase teosena kanti ette Mozarti sümfoonia nr 28 C-duur K 200/189, kus TKO mitu pillirühma sai täiendust noorte Muba muusikutega. Kuigi Mozarti looming näib nii lihtne ja pretensioonitu, on see siiski petlik lihtsus, mille saavutamine nõuab rasket tööd. Sageli on (üli)õpilasorkestrite ühed suuremad altminekud just Mozarti sümfooniad, mis jäävad raskelt lohisema. Seetõttu on oma ala suurimate meistritega kõrvuti mängimine õige tunnetuse tabamiseks kindlasti parim kool. Sel korral kõlas sümfoonia esimene osa natuke liiga teravalt, seevastu teine osa oli äärmiselt võluv ja pehme laulva tooniga ning samasugune filigraanne tõlgendus jätkus ka viimastes osades. Tõeliselt kurvastas aga see, et oma klassi- ja koolikaaslasi kuulama tulnud õpilased sai saalis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Aga ehk nad harjutasid samal ajal, et osutuda järgmisel aastal valituks TKO muusikutega mängima.
