Ma töötan raamatukogus. Raamatud on seal maa all ja maa peal, on sõbrad ja vaenlased, need on nagu mingi ktooniline – maa-alune ja iidne – jõud, mis alati on nähtav vaid osaliselt, aga mille ulatus, mille arv, mille lehtede hulk, tähtede ääretus, sisendab kosmilist õudu nagu pilvitul ööl tähistaevasse vaatamine, kui pea hakkab ringi käima ja sa tajud kõige muu väiksust selle mõõtmatuse kõrval. Kui ma kõnnin fondiruumides, siis plõksavad pimedas ruumis tuled automaatselt põlema, madala laega saalides ilmub järjest välja riiuleid: plõks ja riiul, plõks ja riiul, otsa ei ole näha. Ma peatun vahel, vaatan raamatute selgasid, mõni tuttav nimi või pealkiri vilksab mööda, aga tuhanded ja tuhanded jäävad isegi mu pilgust puutumata, rääkimata sellest, et ma neid kätte võtaksin või loeksin. Ma seisan nende käänuliste riiulite vahel, need ei ole sirged, teevad vahel ootamatuid jõnkse või katkestusi, ja tajun seda uskumatut pingutust, seda aega, neid õhtuid ja öid, mida on nõudnud kõigi nende tekstide kirjutamine, toimetamine, köitmine, seda hoolt ja tähelepanu, mida on nõudnud nende kataloogimine, ja füüsilist nüri vaeva, mida on vaja olnud riiulite kokkupanekuks. Kellegi käsi on ladunud raamatud üksteise kõrvale, süsteemi peaaegu ei ole, nad on saanud saabumise järjekorras numbri nagu vangid, nad ootavad seal ei-tea-mida, pimedas, vaikselt. Neid on nii uskumatult palju, et hirm tuleb peale. Kas on veel vaja kirjutada? Ikka on vaja, milles üldse küsimus, kas sa ei näe siis, et teised on enne sind kirjutanud, pingutanud, iga raamat on osa kellegi elust, mida ta enam kunagi tagasi ei saa, on osa hingest, mis on siia riiulitele välja pandud, oodates pimedas vaikselt nagu urn kolumbaariumis. Ma tunnetan seda, ma näen neid nagu tähti taevas ja tean, et need jätkuvad ja jätkuvad, lõpmatuseni.