Me elame autokraatide ajastul. Lisaks vanadele tuttavatele ehk Putinile Venemaal, Orbánile Ungaris ja Erdoğanile Türgis peab demokraatlik maailm arvestama nüüd ka USA presidendi Trumpi ja tema õukonna kapriisidega. Tundub aina reaalsem, et mõne aasta pärast lisanduvad nimekirja Ühendkuningriigis Nigel Farage ja Prantsusmaal Jordan Bardella. Eestis pole erakonnajuhtidest ühelgi plaani lammutada liberaalse demokraatia vundament, ent mine tea – mida soosivamaks rahvusvaheline õhustik kaikameestele läheb, seda kuraasikamaks muutuvad ka meie Trumpid.
Kas nii jääbki või on see mööduv palavik? Alati leidub kommentaatoreid, kes kutsuvad üles paanikat vältima. Meie piirkonnas pehmendab mitmeparteisüsteem ekstremistide jõudu, sest ükski erakond ei saa piisavalt hääli üksi valitsemiseks. Autokraatide võitude kõrval on olnud ka tagasilööke: Poolas kaotas pikka aega demokraatlikku süsteemi õõnestanud Õiglus ja Õigus 2023. aastal võimu liberaalidele. Trumpi teine valitsemisaeg on olnud kohutav Ühendriikide demokraatiale, aga võimestav paljude teiste riikide puhul. Kanada ja Austraalia valijad said kiiresti aru, et Trumpi-laadseid tegelasi on põnev vaadata vaid suurelt distantsilt.
XXI sajandi autokraatlikud riigid ei ole kaugeltki nii võikad kui möödunud sajandi totalitaarsed režiimid, vaid tegemist on nn konkureeriva autokraatiaga. Sellisel juhul (tüüpnäide on Ungari, ent termini autorite hinnangul nüüd ka USA) on riigis olemas opositsioon, toimuvad valimised ja demokraatia allakäigu vastu on võimalik võidelda kohtute ja kodanikuühiskonna toel, ent valitsev võim teeb kõik endast oleneva, et see võitlus mänguväljakul ei käiks ausalt. Kohtutesse pannakse omad joped, inimõiguslased kuulutatakse riigivaenlasteks, opositsionääre ahistatakse neile alusetuid süüdistusi esitades. Normaalses demokraatlikus riigis neutraalsed institutsioonid muudetakse autokraadi käsutäitjateks. Ent võimalus vastupanuks on siiski alles.
Demokraatia uuringute ajakiri Journal of Democracy avaldas hiljuti hoiatuse mitte kaotada valvsust. Paljudes riikides Poolast Brasiiliani on võimule tulnud kaikamehed küll kukutatud, ent seejärel pole demokraatiat selle endises elujõus mitmel põhjusel taastada suudetud. Esiteks on ainuvalitsejate muudetud seadusi keeruline tagasi pöörata. Poolas on Donald Tusk üritanud rahvusringhäälingut ja kohtusüsteemi depolitiseerida, ent Õigluse ja Õiguse nimetatud ametnikud ja kohtunikud on reforme järjest blokeerinud. Teiseks kipuvad laiad „demokraatia kaitseks“ kokku pandud koalitsioonid võimule saades kiiresti lagunema, sest osutub, et osalistele oli demokraatia kaitsmine vaid loosung ja tegelikult huvitab neid ainult võim. Kiusatus eelkäijatest ainuvalitsejate meetmed lammutamise asemel ise kasutusele võtta on paljudele poliitikutele liiga suur.
Kolmandaks ei tähenda autokraatide kaotus valimistel, et kaoksid nende esialgse võimuletuleku põhjused. Rahvusvaheline keskkond mängib siin suurt rolli: demokraatlikud jõud tõmbavad end aina rohkem koomale, Venemaa ja Hiina aga ujutavad kogu maailma üle, üks propaganda ja teine arenguabiga. Ühismeedia võimendab jätkuvalt polariseerivaid, eksitavaid või lihtsalt valesid tõlgendusi maailma kohta. Kuigi aina suurem hulk lääneilma valijatest leiab, et nende huve poliitikas ei esindata, vastavad peavooluerakonnad sellele kas jürgenligilikult „valijad eksivad“ või liikudes lähemale paremääre vaadetele. Autokraatliku valitsemise kogemus võib küll tuletada meelde, et „tagasi kuldaega“ ja „immigrandid välja“ retoorika on samasugune soolapuhumine nagu kristalliteraapia või kaardipanemine. Ent pettusest arusaamine ei tähenda, et probleem kaob – ja paraku ei ole poliitikas sõltumatut tarbijakaitset, kellele kaevata.
Demokraatia uurijate järeldus on, et tegutseda tuleb siis, kui kaikamehed veel kohal ei ole. Sõltumatuid institutsioone kohtutest ringhäälinguni saab tugevdada, et neid oleks keerulisem vaigistada. Tõsiselt peab võtma signaale valijaskonna rahulolematusest. „Kui te meid ei vali, siis tulevad võimule kaikamehed“ on loosung, mis võib mobiliseerida valijad ühe korra, ehk isegi kaks või kolm. Aga millalgi on piisavalt palju neid, kes neljandat korda seda juttu kuulda ei taha. Tavaliselt kipuvad nad pärast valimisi seda otsust kahetsema, aga siis võib olla juba liiga hilja.
