Kas eesti keel sureb välja? Millal? Paljud on seda kartnud, aga piisavalt paljud ka lootnud. Keeleteadus on aegade jooksul proovinud pakkuda mitmeid mudeleid tingimuste kohta, mis toovad kaasa või kiirendavad keelte surma. Pehmemalt öeldes näitavad, mil määral on keel ohustatud.

Keskne küsimus on alati olnud see, kas keelt antakse põlvkondlikult edasi. Eesti keele kohta pole kuulda, et massid hakkavad kodus lastega inglise või vene keeles kõnelema.

Teine tegur on kõnelejate arv ja selle muutumise suund. Mida vähem on kõnelejaid, seda ohustatum on keel. Miljoni kõnelejaga eesti keel kuulub maailma 7000 keele seas suurte, Euroopas aga väikeste sekka. Me teame, et eesti keelt emakeelena kõnelejate arv väheneb koos sündide vähenemisega, teise keelena kõnelejate arv aga pigem kasvab.

Kolmas tegur on keele kasutusvaldkondade hulk ja selle muutumine. Eesti keele kasutusvaldkondade hulk eriti suurem olla ei saagi kui praegu. Aga, üsna hoogsalt kaob eestikeelne teadus, vägagi ingliskeelne on popmuusika, vaikselt liigub inglise keele poole kirjanduse lugemine, ingliskeelseks või kakskeelseks on muutunud paljude erafirmade sisesuhtlus ja avalik teenindus … Samas, nii olulised mõjurid kui kooliharidus, ajakirjandus, ametlik asjaajamine püsivad eestikeelsena. Eesti keelt õpetatakse palju ja koolihariduse eestistamise järel üha enam. Lisaks, üha suurem on eesti kultuuritekstide hulk internetis, see tähendab ühtlasi ka keele ajaloolist dokumenteerimist.

Neljas küsimus on keele ametlik staatus ja prestiiž. Eesti keele staatus on kõrge, prestiižiga aga asjad segased. Pigem paistab, et see nooremate eestlaste seas vaikselt väheneb. Aga kas ka nooremate venelaste seas?

Lõpuks, teiste keelte seas elades kaldub emakeel kergesti kaduma. Seega on oluline, kui harali elab keele kõnelejaskond. Vaatamata üleskutsetele kolida Hispaaniasse (soomlased kolivad sealt praegu koju), on eesti diasporaa võrreldes siin elavate inimeste hulgaga väga väike.

Nagu näha, liigub eesti keel mõne tunnuse järgi loogeldes loojangu poole, mõne järgi aga vastupidi. Aga need on klassikalised keeleteadlaste küsimused. Maailm on väga kiiresti muutumas. Ja see toob kaasa mõjurid, mida vanades mudelites ei ole.

Esimene. Reaalse välismaa asemel elavad inimesed üha enam virtuaalsel välismaal. Veel enam, sealne suhtlus toimub teadupärast mullides, milles keelekasutajate hulk on kordi pisem kui miljon ning suhtlejad elavad korraga mitme keele mõjuväljas.

Teine. Tehnoloogiline pööre on toonud uued keeleregistrid, millest kõige tähtsam on argine kirjalik netisuhtlus, tšätivestlus. Just selle keel hakkab üha enam määrama keelelist arengut. Näiteks tähendab see, et keelest kaovad kultuurisidusad žestid. Need asenduvad universaalsete emoji’dega, mis pealegi kohutava kiirusega muutuvad. Ja teisalt, tšättimine on enamasti põlvkonnasisene suhtlus, harva vanemate ja laste suhtlus. Seega, põlvkondliku, vanemate ja laste suhtluse asemel saavad virtuaalses maailma üha olulisemaks keele tuleviku mõjutajaks põlvkonnasisene keelekasutus ja keelelised hoiakud.

Aga suurim murrang on tehisaru tulek. Kui varem on räägitud keele surmaga seoses kasutusvaldkondade ja sealsete allkeelte kadumisest, siis tehisaru toob uue allkeele juurde. Ja see pole mitte valdkondlik register, vaid uus murre. Murre on klassikaliselt mingi inimrühma keel, olgu see territoriaalne või sotsiaalne rühm. Kuigi tehisaru loojad püüavad panna masinat võimalikult inimese moodi kirjutama ja kõnelema, jäävad vahed ikkagi alles. Kokkuvõttes lisandub keelde sotsiaalne murre, milles vähemalt üks suhtleja ei ole inimene, vaid arvuti või hoopis inimese ja arvuti hübriid.

Esialgu on uus murre murdnud sisse formulartekstide valdkonda, olgu näiteks ametiasutuste formularid või kõvad leheuudised. Aga näha on, kuidas tehisaru imbub üha enam mujale ning on selge, et lõpuks hävitab see inimese tekstitegemise kui protsessi oskused ja keelelise mõtlemise. Inimesest saab nupuvajutaja. Nupuvajutamine teadupärast erilist mõistust ei nõua, vähemalt siis, kui nupule on juurde joonistatud emoji või nooleke, mis näitab „VAJUTA SIIA“.