Tabavalt nimetatud minifestival „Vaskjala sirakas“ leidis sel aastal aset juba viiendat korda. Vaskjala loomeresidentuuri lahutab pealinnast vaid veerand tundi autosõitu ja sinna jõudes tekib silmapilk tunne, et see on kõige õigem koht aias toimuvate performance’ite ja majas antavate kontsertidega suvelõpuürituseks. Mäletan, et on olnud kordi, kus ilmataat ähvardab ka omalt poolt elektroonilisele muusikale lisaks sirakaid saata, kuid tänavu lõi meeleolu malbelt tumehall taevas ja loorjas seenevihm, mis andis seekordsetele performance’itele, näiteks Kaur Terepi 1990ndate bemmikultuuri romantikale, lisatasandi.
Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ja Vaskjala loomeresidentuuri ellu kutsutud minifestivali teeb eriliseks just see, et läbimõeldult on ühendatud alternatiivsem elektrooniline muusika, helikunst ehk sound art, visuaalne kunst ja performance. Ehk „Kikumu“ ajas sel aastal samalaadset joont, kuid pisut laiemal alternatiivse (pop)muusika suunal. Olen ennegi tabanud end unistamast sellistest nüüdismuusika kontserdipaikade fuajeedest, saali eesruumidest, kus võiksid olla esindatud kunstnike installatsioonid, mille puhul on olulisel kohal ka heli – et eri kunstivorme veelgi vahetumalt koos kogeda. Näiteks olen ka EKA aastanäitustel kohanud väga huvitavaid teoseid, mis on kindlasti mu unistustele tõuke andnud. Neid omavahel ühendades on siiski väga oluline, et kunstiteos haakuks kuidagi toimuva kontserdiga, ühtlasi võib nii kontsert kui ka installatsioon vajada omaette õhku ja ruumi, et need üksteist ei lämmataks. Ainulaadne „Vaskjala sirakas“ tõestas, kui äge on hästi läbi mõeldud elektroonilise muusika ja kunstnike tööde kombinatsioonidest osa saada. Minu arvates pääses tol õhtul mõjule Anett Maiste installatsioon: pimedas ruumis olid ühendatud kvadrofooniline kõla ja sellest justkui impulsse ammutav visuaal.
Helirännaku alustuseks sai Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli (EMA) esituses kuulda juba tuttavaid teoseid. Kristi Alliku „Unde“ lõi ilusa mõtlikult igatsusliku meeleolu. Kuna olen EMA varasemaidki ülesastumisi kuulanud, mõjus just selle ansambli puhul eriliselt inimhääle (Doris Hallmägi) ja akustiliste pillide kasutamine. Näis, nagu rändaks „Unde“ reljeefne mõte (ld ’kust oleme tulnud?’, ’millisest allikast?’, ’mille põhjusena?’) ühelt esitajalt teisele, tekitades kauni kompositsioonikaare. Eesti päritolu, kuid Kanadas sündinud ja tegutseva helilooja Kristi Alliku loomingu esmaesitaja ongi EMA ja esimest korda sai teost „Unde“ kuulda kevadistel Eesti muusika päevadel (EMP).
Samuti oli mul nii kevadel EMPil kui ka Vaskjala minifestivalil väga põnev kuulda EMA seades Veljo Tormise koorilaule. Vaskjalas tulid sedakorda ettekandele Tormise koorilaulude „Lauliku lapsepõli“, „Miks Jaani oodatakse“ ja „Käsikivimäng“ töötlus. Tormise 95. sünniaastapäevale pühendatud seaded, kus laulud on sulatatud voolavasse tervikusse, mõjusid ka EMPil väga värske ja originaalsena. Muusika tüvitekst täiesti uudses kontekstis! Siis aga kuulsin suvel „Kikumu“ festivalil Olev Muska lakooniliselt vaimukaid Tormise töötlusi ning augusti lõpul nüüd taas EMA etteastet nautides avaldus veelgi perspektiiv, et teises maailma otsas on keegi inspireeritud Tormise muusikast. Kui eri moodi võib seejuures Tormise muusikat algmaterjalina kasutada ja kui erineva tulemuseni välja jõuda! „Käsikivimängu“ seades on EMA kasutanud koguni sünkroniseeritud modulaarsüntesaatoreid, nii et teemast moodustub huvitav polüfooniline faktuur.
EMA avas selle maailma kirevuse, kui rikas võib akustiliste ja elektrooniliste instrumentide palett olla, ning järgnenud artistidest näitas igaüks selle mitmekesisust. Superjux Limited viis mind väga müstiliselt süngesse madalate mikrotonaalselt painduvate helidega kõlamaailma. Just see mäng pulseeriva heli, madalate tämbrimuutustega glissando’de ja ruumilisusega pani kuulama ja viis täiesti teise maailma.
Sellest maailmast tõi publiku hämarduvasse Vaskjala saali ja tunduvalt argisemasse meeleollu tagasi Matas Samulionise ja Roberto Becerra kõla, reaalsust ja taju ingliskeelse teksti deklameerimisega tunnetav teos, kus terava ja intensiivse häälega loetud tekst suhestus erisuguse elektroonilise tausta ning kõlaefektidega.
Kuigi Vaskjala pakitses tol päeval uudsetest lahendusest nii kunsti kui ka muusika vallas, kuulus maailma esiettekande ametlik tiitel Benjolini-orkestri esitusele. Mina kuulsin Hollandi päritolu Rob Hordijki loodud Benjolini sel õhtul esimest korda ja on eriti võluv, et neist väikestest süntesaatoritest oli moodustatud suisa orkester. Benjolini puhas tämber, kui see ei olnud kaosenupuga manipuleeritud, näis soe, hele ja tavalise modulaarsüntesaatoriga võrreldes õrnem. Villem Jahu avas kuulajaile uudse pilli tausta ja iseloomustas seda nii, et ka seda üksi mängides on alati tunne, justkui oleks kellegagi dialoogis. Seega moodustas kuueliikmeline kollektiiv väga nauditava kaheteistpäise kompleksse faktuuriga, kuid kohati isegi õrna kõlaga orkestri.
Õhtu viimast kolme ja väga eriilmelist artisti sidus see, et neid oli mul üksjagu võõras kuulata kontserdiolukorras, istudes. Kuigi need kolm põnevat muusikut olid kõla, käekirja, stiili, tehnilise varustuse ja ka väljendusvahendite poolest väga erinevad, ühendas neid minu meelest piiripealsus või dilemma. Nimelt sooviksin Jesper Pederseni hõrku unistuslikku hüpnootilisust, Monknashi positiivset, korduste ja muutustega teravmeelselt struktuure loovat biiti ning Ana Gutieszca põnevat tämbrimaailma, ootamatute pöörete ja nupukeerutustega loomingut nautida pigem liikumise pealt, mitte istudes. Ometi tundus ka hea, et istudes saab detailidesse süveneda.
See õhtu andis väga kireva läbilõike elektroonilise muusika ajalooliste pillide ja uuema tarkvara kombinatsioonidest vahendamaks kuulajale tämbrirohket kõlapilti. Põnev mõelda, kui rikkalikult võib Ana Gutieszca kasutada 2000. aastate groovebox’i, kuidas Superjux kombineerib 1980. aastate tarkvara mikrotonaalse süntesaatoriga või EMA sünkroniseerib modulaarsüstesaatoreid, et luua polüfoonilisi struktuure.
Nende mõtetega läksin Vaskjala residentuuris asuvasse luulepanka, sisestasin luulepangakaardi ja valisin numbrikombinatsiooni. Mind karistati nimega Opel Paksjalg ja lohutati Jürgen Rooste luulega, mida loen luulepanga juhiseid järgides kolm korda päevas: „Mu kodulaht on udulummuses / ja ma ei näe iseennast / läbi selle udu.“
Kõrvus siristasid ikka veel kunstnik Aubery Lisi tulnukalikud, ämblikulaadsed tehissirtsud. Osalejad võisid neid majas ümber paigutades kujundada oma helimaastiku.
