Ernst Jandl, Õnnesoov. Valitud luulet. Koostanud, saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Maarja Kangro. Kujundanud Jaanus Samma. Nähtamatu Ahv, 2025. 286 lk.

Minu esma- (ja kuni käesoleva aastani ka ainu-) kohtumine Ernst Jandliga leidis aset 1990ndatel, kui juhtusin lugema hilisema nobelisti Peter Hand­ke näidendit „Kaspar“¹. Raamat jättis sügava mulje ja oma osa selles oli ka Jandlil, täpsemalt, tema luuletusel, mis on näidendi moto. Teatud panuse andis ilmselt ka Handke pilt, kust paistis, et tegu on laheda (ja nagu praegu tundub, ennast „Muretu rännumehe“² järgi stiliseerinud) mehega. Mis luuletusse puutub, siis see käib nii: „kuutteit aattat / kaguvaktal / mit peab / mit peab / ta tegema / kaguvaktal / kuutteit aattat / mit peab / mit peab / tee poitt / mit peab / ta tegema / mit peab / mit peab / ta tegema / kuutteit aattat / kaguvaktal / mit peab / ta tegema / tee poitt / kui tal on / kuutteit aattat“. Nagu öeldud, jättis raamat mulle toona (ilmselt ka oma teatava eksperimentaalsuse tõttu) sügava mulje, kusjuures täpiks i peal oli see Jandli luuletus.

Tõlkevalimikus „Õnnesoov“ seda luuletust ei ole (millest on muidugi kahju). See-eest leiame tagaküljelt lubaduse „Jandl .. paljude surematute luuletuste autor (sh „otto mops“, „viin: heldenplatz“, „su(u)nd“ ja „harilik rilke“)“, mille liigitaksin ülemüümiseks. Nimetatud luuletustes minu (kahtlemata täiesti ebausaldusväärsel) hinnangul midagi surematut pole. „harilik rilke“ pole isegi luuletus – tegemist on luule­tsükliga (lk 81–113), mis võinuks vabalt ilmuda ka eraldi koguna. Luuletus „su(u)nd“ on vähemalt vaimukas: „mõni mõtleb / pasak ja varem / ei saa / mahetusse vinna / villine miga!“. Tõepoolest, villine. Aga mis surematusse puutub, siis kas või mõlema Liivi (Juhani ja Toomase) looming on märksa surematum.

Kirju bukett

Temaatiliselt on „Õnnesoov“ jagatud neljaks osaks: eksperimendid, äng, suhted ja kunst. Kokku on kogumikus 105 luuletust. Osa „Õnnesoovi“ luuletusi on varem ilmunud ka kogumikus „Varietee“³, kuid osa neist on omakorda uue raamatu tarvis kohendatud.

Tegin väikest statistikat, kust selgub, et jäin „Õnnesoovi“ valikust ühel või teisel põhjusel rahule 27 luuletusega (sh „su(u)naga“). Põhjused on tõesti väga erinevad. Paar luuletust, näiteks „su(u)nd“ ja „antipoodid“, on vaimukad: „leht / ja selle all / leht / ja selle all / leht [—]“. Edasi viib „antipoodid“ laua, põranda, toa, keldri ja maakera kaudu teisele poole maakera, kus kõik vastupidises järjekorras kordub. Pole paha, olles ühtlasi ka eksperimentaal-kontseptuaalne.

Tõlkija järelsõnast selgub, et Jandlit peetaksegi esmajoones kontseptualistiks, ehkki ise hindan seda külge tema loomingust võrdlemisi madalalt. Heli Meisterson on oma kuulsas artiklis „Keeleinsenerid kirjanduslaboris“⁴ esitlenud märksa silmapaistvamaid kontseptualiste, näiteks Gerhard Rühmi. Luuletuses „sonett“ kirjutab Rühm ikooniliselt: „esimese salmi esimene rida / esimese salmi teine rida“ jne. Rühmi tragöödia „sõrmus“ on vist parim näidend, mida ma kunagi lugenud olen (ja asi pole mu väheses lugemuses): „eesriie avaneb. laual lebab abielusõrmus. eesriie sulgub“.⁵ Jandli eksperimendid on sedavõrd võimsate etalonide kõrval abituvõitu.

Palju tugevam on Jandl tuima näoga kirjutatud õudusluule vallas, mis ilmselt ongi ta pärusmaa. „mis nad sulle teha võivad?“ küsib ta. „sul keele suust rebida / eriline kõnemees pole sa kunagi olnud / sul silma välja torgata / kas sa pole küllalt näinud? [—] sind hullumiseni piinata / hulluks peeti sind juba ammu“ („mis nad sulle teha võivad?“). Teisal: „telk / nuga / kolm laipa // väike poiss / otsib // isa / ema / ja oma venda rudit // ta pärib / kõik // telgi / noa / kolm laipa“ („kämping“). Tõeliselt jubedalt mõjub ka „tõeline lind“: „kui püüad kinni armsa rästa / sa võta käärid, jalgadest ta / siis vabasta, sest nii saad rästa / ju igaveseks lendu lasta [—] see on üks õige lind nüüd, sest ta / ei maandu, lend võib aina kesta“.

Paar luuletust paistavad (positiivselt) silma sellega, et mul pole õrna aimugi, millest autor kirjutab (pean seda teatavaks kvaliteedimärgiks). Näiteks „mars“: „mehike karjub: marss-marss! / hüppab maast lahti mars. // pikali! karjub mees siis. / maha langebki mars“ jne. Loogiliselt peaks tegu olema sõjajumalaga, aga mine sa tea – ja miks?

Mõni luuletus on lihtsalt inspireeriv, näiteks „mees nutab“ („poiss ei nuta! / alles mees hakkab nutma / kui ta enda ümber ringi vaatab“) või „korrektuuridega“ („tal olevat / palju teha / ta ei tegevat seda / vaid kirjutavat / luuletust“). Arvukatest Rilke-teemalistest luuletustest meeldis mulle aga ainult „rilke kaal“: „rilke kaotab / oma kaalu // nii karmilt kasvatab / emake maa oma poega“.

Vahel jääb mulje, et Jandl on hea vaatleja, näiteks luuletuses „ööbuss“: „naine kõrtsiköögist / astub oma poekotiga ööbussi / istub raskelt maha / ja ütleb kõrvalistujale: / ma olen surnud“. Samuti „tuhatoosi“ puhul: „tuhk sigareti­kontsud põlenud tikud. / tuhatoos välja viia. / tuhatoos tühjaks teha. // mustad taldrikud köögis mustad noad mustad tassid / nõud ära pesta. / nõud seisma jätta“.

Lihtne, kuid mitte lihtsameelne

Mõni „Õnnesoovi“ luuletus kannab eelpealkirja „Jandli eeskujul“ andmaks märku, et tõlkija on materjaliga pisut vabamalt ümber käinud. Kuna raamatus on tõlked paralleelselt saksa originaalidega, võib igaüks (kes vähegi saksa keelt oskab) selles muidugi ka oma silmaga veenduda. Jandli luuletused on tavaliselt ülilihtsad, mistõttu on neid ka lihtne tõlkida – vahel on juba saksa keel see, mis eesti tõlkele palli täpselt jala ette lööb (kuivõrd eesti keel on saksa keelest tugevalt mõjutatud). Üks niisugune juhtum on tore geomeetrilis-onomatopoeetiline luuletus „valu läbi korduse“. Hoiatus „Jandli eeskujul“ on siin tarbetu: saksa „…frfrfrauauau…“ ei olegi teisiti võimalik tõlkida kui „naiai…aiaine“ , kuna nii saksa „au“ kui ka eesti „ai“ (rääkimata „fraust“ ja „naisest“) tähendavad, nagu ka Kangro oma järelsõnas märgib, üht ja sedasama.

Nagu järgnev (ja pädev) analüüs luulevormis tõestab, ei järeldu Jandli luule lihtsusest siiski lihtsameelsus: „võib-olla nõuab keerukus / lihtsat esitust, et olla ilus / nii nagu lihtsus, et ilus olla / nõuab võib-olla keerukat esitust // igatahes meeldib mõnele lihtsus / rohkem kui keerukus / ja mõnele keerukus / rohkem kui lihtsus // kui siis lihtne on keerukas / meeldib nendele kellele lihtsus rohkem meeldib keerukus rohkem // ja kui keerukas on lihtne / meeldib nendele kellele keerukus rohkem meeldib lihtsus rohkem“ („tõesti ilus“).

Mõni luuletus keerab lugeja ette oma paratamatu-prohvetliku palge, otsekui maitserohelisega garneeritud omleti: „oleme inimesed aasal / pea oleme inimesed aasa all / ja meist saab mets, ja saab aas / küll sellest tuleb lõbus puhkus maal“ („suvelaul“). Jäin mõtlema, mida siin lõbusat on. Kui maal puhkavad inimesed loevad Jandli luuletust sellest, kuidas temast sai aas, ja mõtlevad sellele, kuidas neist saab aas, kas see ei või nende lõbusat puhkust ära rikkuda? Lõbus oleks vahest see, kui luuletus lõpeks „küll sellest tuleb lõbus puhkus ma all“. Annaks märku, et on, mida (lisaks aasastumisele) oodata.

Paralleeltekstist rääkides – kuigi üldiselt tõlkeluules omal kohal, hakkab see siin (teksti lihtsust ja täitematerjali, s.t „tühja teksti“ rohkust arvestades) häirima. Ideaalis oleks 27 luuletusest (koos paralleeltekstiga) saanud kena kogu, millest (mulle) oleks võinud jääda mulje, et Jandl on hea luuletaja. Mulje oleks võib-olla olnud vale, aga mis siis – oleksin selles vales ja teadmatuses elanud rõõmuga oma aasapäevade alguseni (selle asemel et siin praegu „oleksitega“ vehelda). Kas otsus anda välja mahukas raamat võib olla muu hulgas pragmaatiline, kuivõrd kulka maksab luuletuste eest honorari vist iga rea pealt? Sama mõtet jätkates oleks progresseeruvalt tulus kirjutada ühesõnaliste, -silbiliste ja -täheliste ridadega luuletusi. Kõrgemat järku kombinatoorikaga õnnestuks võib-olla kuidagi rahavankri ette rakendada ka tühjad read.

Mõistatuslik menu

Jandli ja tema tõlkija luules võib täheldada märgatavat ühisosa. Mõlemad on transgressiivsed, samuti iroonilised. Mõistagi on ka erinevusi – kõige selgemalt eksperimentaal-kontseptuaalne pool, mis Kangro luules minu teada puudub. „Õnnesoovi“ kokkupuuted ülejäänud eesti luulega on juhuslikud. Raul Meel on kirjutanud geomeetrilist luulet, nagu siin mõned näited raamatu algul (võimalik, et Meel vaidleks vastu ja nimetaks end tekstikunstnikuks, eristades tekstikunsti geomeetrilisest luulest). Siiski, üks luuletus meenutab Marko Kompuse omi: „lilledel on nimed küljes, pargipingid lasevad liugu / armastajapaaride topeltlõugade all, pilved tangivad / sinist bensiini ja kihutavad lendavate lipsudega / üle taeva. trammikontrolöride oksakohtadest / kooruvad meevärsked liblikad, sülitavad üksteisele / vuntsidesse ja keerutavad sealt välja trossraudtee“ („purskkaev“).

Mõeldes Jandli (Liividega võrreldes täiesti teenimatust) kuulsusest, jäin paratamatult mõtlema ka selle üle, kes oleks Juhan Liiv tänapäeval. Tõenäoliselt elaks ta hooldekodus või (paremal juhul) oma vanematega, võib-olla saaks toimetulekutoetust. Igatahes oleks ta täiesti tundmatu – meie eduühiskond („edu“ eduideoloogia, mitte majandusliku vms edu mõttes) lüli- ja sülitaks ta kindlasti välja. Õigupoolest on ka tema postuumne kuulsus täiesti juhuslik: kui Tuglas poleks juhtumisi õigel ajal ja kohas kaevanud, ei teaks me Liivist sedagi, mida tema eluajal teati (mida oli väga vähe).

Mis Jandlisse puutub, siis kõige mõistatuslikum (vähemalt minu silmis) ongi tema populaarsus. Osaliselt on see tingitud tema tekstide lihtsusest, samuti transgressiivsusest, ka (kergest) vaimukusest, aga sellest ju ei piisa. Midagi peab veel olema. Esmalt saksa keeleruumi suurusest tulenev rahvusliku ja rahvusvahelise populaarsuse potentsiaal (mitte saavutatavus, vaid selle võimalus). Kahtlemata ajastu(s): tänapäeval on see kõik ajast ja arust. Ilmselt ka geograafia (Austria)? Ja ilmasõjajärgne aeg tapa­talgud valla päästnud riigis – januneti justkui mingi lühise järele, sooviti midagi, mis mõjuks radikaal-katartiliselt, samal ajal rahvaliku jaburusena. Nagu järelsõnas märgitakse, oli Jandl suurepärane esineja. Midagi paremat ma praegu välja mõelda ei oska.