Mängufilm „Üks võitlus teise järel“ („One Battle After Another“, USA, 2025, 162 min). Režissöör-stsenarist Paul Thomas Anderson, operaator Michael Bauman, helilooja Jonny Greenwood, produtsendid Adam Somner, Sara Murphy, Paul Thomas Anderson, põhineb Thomas Pynchoni romaanil „Vineland“. Osades Leonardo DiCaprio, Sean Penn, Benicio del Toro, Teyana Taylor, Chase Infiniti, Alana Haim jt.

DiCaprio: Sind peetakse suureks arthouse-režissööriks. Tundub paslik? Nimetaksid sa end nii?

Anderson: Ärme lähe ebaviisakaks, eks ole.

DiCaprio: Ei, aga kuidas on siis selle kohta õige öelda? Sa teed hämmastavalt kommertslikke filme. Sa oled režissöör-stsenarist. Sul on äratuntav oma käekiri. Mis on õige sõna?

Anderson: Kassatulupuue?¹

DiCaprio oleks võinud Andersonilt sama hästi küsida, kas ta peab ennast suureks autorifilmitegijaks ja Anderson oleks muhedalt Daniel Day-Lewise kähedat häält matkides habemesse pomisenud, et kõik ta filmid on korvist leitud sohilapsed. Temal nendega mingit pistmist pole. Järgmine hetk näeme võtteplatsilt pilte Andersonist kaameraga õlal ja filmikuluaaridest võiks kuulda sosinaid, justkui ta olekski oma filmi ise üles võtnud. Hea küll, isegi Arvo Pärt on öelnud, et heliloojana korjab ta maast vaid kartuleid ega tee midagi peale nende koorimise – lõpuks peab ikkagi interpreet selle supi valmis keetma. Režissöör aga kannab nähtamatu niidina kõigi teiste tehtud (või tegemata jäetud) tööd oma kuuerevääril. Ütleme siis otse välja: see režissööri ja autori värk on üks kohutavalt keeruline paradoks, iseäranis Paul Thomas Andersoni käsitledes. Iga tema järgmine film tähendab põhimõtteliselt ka järgmist albumit Jonny Greenwoodilt ja roppu kanti elusaid rolle tervelt plejaadilt Hollywoodi koorekihilt. Iga uus album Greenwoodilt on sama hea kui uus album Radioheadilt, mis sest, et neid enam pildil ei ole. Greenwoodi panus bändi helikeelde on olnud sama suur kui Thom Yorke’il ja nad mõlemad on mu meelest olnud iseseisvate artistidena huvitavamad kui Lennon ja McCartney pärast biitleid, jäädes samal ajal vägagi truuks Radioheadi heli­keel­(t)ele. Kui tulla tagasi tegemata tööde ja kuue juurde, siis võib öelda, et „Üks võitlus teise järel“ ei oleks nii suur asi, kui DiCaprio ei oleks aastaid tagasi ära öelnud Andersoni „Boogie ööde“² peaosast, et seda siis kolmeks aastakümneks kahetsema jääda. Ja see teeb välja sama kaua, kui Anderson on väidetavalt oma viimast filmi haudunud. Põhjusi, miks iga endast lugupidav kultuurihuviline filmi nüüd ja kohe vaatama võiks minna, on ilmselt rohkem kui selles artiklis tähemärke. Režissöörilt nõuab aga jultumust, et võtta kolm tundi ütlemaks lõpuks midagi nii lihtsat kui „Minu munn on puhas“ nii, et väljaanded nagu Guardian, Independent, RogerEbert ja Indiewire täistärne pilduma hakkavad. On see siis ikkagi kogu haipi väärt? Ja ei, ma ei tee enam siinkohal nalja režissööri ja ta tööde sugulussuhte üle. Varsti mõistate.

DiCaprio ja Anderson jaurasid tegelikult viimase avatud suhtumise üle žanritesse ja meelelahutusse. Kuidas on võimalik teha nii tulutoovaid ja meelt lahutavaid filme, mis saavutavad ühtlasi artistlikult kõrge taseme? Märuližanri sukeldumine võib pealiskaudsel vaatamisel näida Andersoni kohta ootamatult proleliku maitsevääratusena. Ja ainuüksi Warner Brosi tehtud treilerit vaadates võibki tekkida kahtlus, et niiviisi ongi juhtunud. Eelarvamusteta suhtumine žanritesse ja meelelahutusse on aga Andersoni saatnud hetkest, kui ta otsustas Adam Sandleri sobitada filmi „Armastusest joobnud“³ peaossa. Tegelikult läheb see liin tagasi, üle „Boogie ööde“ kahe Ameerika filmi suurkuju Robert Altmani ja Jonathan Demme’ini, kes samuti leiutasid end iga filmiga üha järgmises žanris uuesti. „Üks võitlus teise järel“ algab samuti nagu Demme’i film „Midagi metsikut“⁴ romantilise trillerina.

Pat Calhoun ehk Geto Pat (Leonardo DiCaprio) ja Perfidia Beverly Hills (Teyana Taylor) on vasakradikaalsed vastupanuvõitlejad. Ühel tavapärasel reidil immigrantide kinnipidamiskeskusse alandab Perfidia seksuaalsel viisil keskuse eest vastutavat armeeohvitseri Steven J. Lockjaw’d (Sean Penn). Karastunud kardaanina ei heida Lockjaw meelt, vaid suunab oma viha seksuaalsetesse fantaasiatesse ja peagi avaneb tal ka võimalus need välja elada: maksta kätte Perfidiale, kui tollel on Calhouniga pereelu tekkimas. See kõik on andersonlikult küüniline ja et pikk jutt lühikeseks teha, siis leiab vaataja end mõnekümne minuti pärast juba Liam Neesoni kuulsat filmi „Röövitud“⁵ meenutavast isa-tütre kättemaksuloost. 16 aastat on möödunud ja eksrevolutsionääril ning nüüdseks Bob Fergusoni nime kandval DiCapriol tuleb päästa oma tütar, kes on ühel päeval kaduma läinud ei kellegi muu kui Lockjaw’ mahhinatsioonide tõttu. Perfidia on selleks hetkeks nende elust tunnistajakaitse programmi tõttu kustutatud ja tütrel pole aimugi, kes on tema ema päriselt ja kas ta eluski on. Kõlab siin niimoodi üsna naeruväärselt, aga Andersonil on õnnestunud seebiooper üsna tõsiseltvõetaval viisil satiiriks vorpida. Seda naljakamaks teeb kogu rühkimise DiCaprio kehastatud tegelane, kelle ellujäämisšanss segi kamminud elupõletajana on nullilähedane. Meenub vähe osatäitmisi, kus oleks pärast Elliot Gouldi detektiiv Marlowe’d Robert Altmani „Pikas hüvastijätus“⁶ seesuguse tüpaažiga nii sõgedalt ümber käidud. Tahaks tuua näiteks ZA/UMi „Disco Elysiumi“⁷ detektiivi, aga seal pole näitlejal osatäitmisega põrmugi pistmist. See on puhas kirjandus!

Viva la revolución

Andersonil pole „Ühe võitlusega teise järel“ tegelikult palju öelda: ta on võtnud kolm tundi taastõusnud fašismi pihta suunatud tobeda riistanalja tarvis. Jaan Toomik sai selle ühe lausega rinna peal kokku võetud. Ehkki paljud on välja toonud paralleele Stanley Kubricku „Dr. Strangelove’i“⁸ ja „Full Metal Jacket’iga“⁹, siis seostub see Warner Brosi kontekstis mu meelest isegi hoopis tema filmiga „Silmad pärani kinni“¹⁰. Praeguse Ameerika elu ja tsensuuri olukorras tundub isegi väikese imena, et suurstuudios pole Andersoni nii otsesõnalist provokatsiooni valitseva võimu suunal hakatud ümber lõikama. Vaadake, mis „South Park’ist“, Paramount Plusist ja Charlie Kirkist saanud on. Viimase valguses ja Andersoni üsna ühepalgelises revolutsioonilembuses oleks muidugi õige küsida, kas Anderson poleks võinud nii keerulise teemaga veidi sügavamalt ümber käia. Ta lahutab meelt ja näitab keskmist sõrme, aga edasi? Ameerika filmide vägivallakultusega üksjagu tegelenud Haneke kergitaks ilmselt moraalipolitseina küüniliselt kulmu. Mul pole vägivalla ja komöödia suhtega probleemi. Pigem juhin tähelepanu sellele, et ohutule pinnale jäänuna naudib Anderson praegu kriitikute kiidulaulu, Ari Aster peksti aga palju teravama „Eddingtoni“¹¹ eest sisuliselt meedias läbi. Aster on oma filmis osavalt satiiri pannud selle, millest on üsna palju rääkinud Slavoj Žižek. Too on viidanud palju Walter Benjamini mõttekäigule¹², et parempoolse fašismi tõusu taga on tavaliselt vasakpoolsete läbi kukkunud revolutsioon, laiendades oma mõtteid sellega, et tuleks olla kriitiline poliitkorrektsuse, tühistamiskultuuri ja woke’ismi osas. Žižek nõustub nende eesmärkidega, aga väidab, et praktiseeritav võitlusviis hävitab need eesmärgid liigagi tihti.¹³ Kui keskenduda vaid oma vaenlasele, ei pea kunagi analüüsima, mis on ühiskonnas päriselt valesti – selle väljaütlemise eest peaks Aster kõiki vihaseid arvustusi ordenitena rinnal kandma. Aga küsimus, kas Anderson või Aster, taandub ikkagi sellele, et ehkki parimad filmitegijad on kahtlemata filosoofid, ja ma usun, et nad mõlemad seda oma parimates töödes ka on, ei taha ma enamasti filme filosoofilise tõe alusel hierarhiasse asetada. Sel juhul võinuks piirduda traktaatide kirjutamisega. Aster on „Eddingtoniga“ kahtlemata teravam filosoof kui Anderson „Ühe võitlusega teise järel“, aga millal saan ma veel end ribadeks naerda selle peale, et Pat Calhoun ei suuda vähemalt tund aega ekraaniajast meenutada revolutsionääride parooli. Jumal tänatud, et on olemas Martin Scorsese, kes mõlemale filmile käega õlale patsutab – ja tema on ju „ühiskonna vägivallale õhutamise“ vanameister.

Kui László Tóthile pähe määritud kaasarhitekt „Brutalistis“¹⁴ enda ees kõrguvat brutalistlikku suurehitist vaadates küsib „Kuidas me kõik need vahed täidame?“, vastab Tóth „Ära küsi praegu“. Sellest dialoogilõigust sai üsna terav metanali – kõiki vahesid ei suudetudki täita. Andersoni võikski armastada just seetõttu, et ta suudab niivõrd vähesega vaatajat kolm tundi toolil hoida. Kui noor Anderson kippus kurtma, et tahaks suurte mammutfilmide vahele teha ka midagi lihtsat, siis nüüd on suutnud väikese ja suure ühendada. Ka visuaalse stilistika poolest on see üks režissööri lihtsamaid – ei mingeid pikki relsivõtteid. Kui tema kahes viimases filmis säravad esiplaanil naistegelased, siis siin teevad tugevatest naistest olenemata suure rolli mehed. Mul on hea meel, et erinevalt „Lagritsa­pitsast“¹⁵ on Sean Penn lõpuks veidigi väärilise rolli saanud, mängides ka täieliku tõpra inimkõlbulikuks olevuseks. Tegelikult, perdóneme, võtan sõna või kaks tagasi: rase automaadist tulistav Teyana Taylor on päris kuradi raju.