Lugupeetud kuulajad,

bene dicit qui dicit, silentium aurum est.

Vaikus on kuldne. Ei, ärge kartke. Paradoks, et ma kiidan vaikust rääkides, ei jää minu eest varjatuks. Siiski on hetki, mil kõne on vajalik. See on üks neist. Ma püüan teha lühidalt. Minu ülesanne on rääkida teile Tartu Ülikooli ajaloost. Ent lubage end hoiatada. See kõne pole pelgalt ajaloost. Ajalugu on vaid Trooja hobune ja selles peituvad sõdurid väljuvad sealt sobival hetkel. Sellest lähtuvalt andestage mulle ka mõned ajaloolised hüperboolid.

Mõned teist võivad nüüd protesteerida, et see pole aus. Tavapärane on ju kõne eesmärgid kohe alguses avalikuks teha. Tõepoolest, see on isegi viisakas. Palun siinkohal teie kannatlikkust. Just nagu kohtunikud andestasid Cicerole tema uue ja ebatavalise kõneviisi, nii ehk andestate teie, lugupeetud kuulajad, mulle. Luban, et nii on parem. Vastasel korral võib juhtuda, et kaotan teie tähelepanu ja heatahtlikkuse, kuna hakkate plaanima vastuargumente enne, kui olete mind lõpuni kuulanud. Igatahes, alustagem.

Mida on ülikoolil toimimiseks vaja? See on nüansirohke küsimus, millele saab läheneda mitmel viisil. Võiks arvata, et ülikool, see on professorid. Mõned ehk väidavad, et olulised on hoopis tudengid. Aga meile on päevavalgusest selgem, et enne kui saame kaaluda eelmainituid, vajame kahte muud – maja ja raha.

Aga rahaga on lood keerulised. Rahaga on lood alati keerulised.

Kui kuningas Gustav II Adolf 1632. aastal akadeemia rajas, mõistis ta midagi, mida vähesed valitsejad enne või pärast teda on mõistnud. Nimelt, akadeemia toimimiseks on vaja rohkem kui lihtsalt pealehakkamist ja palveid. Sellel on vaja eelarvet. Professorid peavad saama palka, hooned tuleb ehitada ja renoveerida, raamatud on vaja osta. Rääkimata kõigist muudest kuludest. Selleks määras kuningas igal aastal kaheksa tuhat hõbetaalrit. Ärge küsige, kas kuningas oli helde või kitsi. Mul pole õrna aimugi.

Kuid kuningas võis küll öelda, et saagu raha, aga tegelikult raha ei saanud. Andestage mulle, oh kuulajad, mu dramaatilisus. Vahendid akadeemia kulude katmiseks ei pidanud tulema otse kuningalt ega isegi Rootsi riigikassast. Neid tuli hoopis koguda Ingerimaa mõisate ja talude tuludest – maalt, mis asus Narva ja Peterburi vahel. Põhjusi, miks selline lähenemine on absurdne, on arvukalt. Seega ärgem raisakem ülejäänud kaunist õhtut nende arutamisele, vaid käsitlegem ainult peamisi.

Esiteks, kokkuleppe kohaselt pidi akadeemia lubatud maad ise haldama. Maad, mida olid laastanud mitu sõda. Maad, kus oli vaevu talupoegi, kes oleks võtnud seda harida. Professorid pidid läbi viima inspekteerimisi, revideerimisi, laskma püstitada ladusid, organiseerima vilja kogumist, selle müüki ja palju muud. Seda kõike selleks, et saada raha õpetamise kulude katteks.

Kuid see oli alles probleemide algus. Mõningaid lubatud talusid ei antudki. Neil, aga, mis anti, säilis kohustus valitseja ees. Ma ei tea, kas see väärib mainimist, aga kohustused valitseja ees olid tähtsamad. Kui saak oli kehv või kui mõisad olid halvasti majandatud, pidi akadeemia vähemaga toime tulema. Teisalt, kui saak oli hea ja mõisad kasumlikud, läks kõik, mis ületas ettemääratud summa, riigikassasse.

Sellises nappuses pidi akadeemia olema loominguline. See tähendas peamiselt seda, et kui mõne professori koht jäi vakantseks, võis talle määratud palga kasutada muude kulude katmiseks. Sa võid valida, kas sisustad trükikoja või palkad geomeetriaprofessori. Mõlemat korraga ei saa.

Tudengite olukord polnud sugugi parem. Kuigi akadeemia pakkus vaesematele tudengitele ühislõunaid, mis hiljem asendusid stipendiumidega, pidid tudengid siiski peamiselt ise toime tulema. Näiteks disputatsioonide trükkimine oli kohustuslik, aga samas kulukas. Olukorra lahendamiseks tekkis komme pühendada oma disputatsioonid tuntud ja jõukatele isikutele lootuses, et nad hüvitavad trükikulud. Cicero kõnekunsti kohta peetud disputatsioon võis seega olla pühendatud – sugulaste, preestrite ja õpetajate seas – meister Petrus Jönssonile tema töökuse eest rauamaagikaevanduse arendamisel.

Kirjutati palju kirju, tehti palju otsuseid. 1640. aastate lõpus olukord isegi paranes. Kuid see ei jäänud püsima ja 1653. aastaks olid akadeemiale kuuluvad mõisad ümber jaotatud. Valitseja lubas küll teist tüüpi rahastust, kuid see ei realiseerunud. Järgnes mõni aasta allakäiku, mis lõppes 1656. aastal. Katastroof, mida professorid olid akadeemia algusest alates kartnud, jõudis lõpuks kohale. Vene väed olid taas tulnud Liivimaale. Ja kes saaks prioriteediks seada haridust, kui käimas on sõda?

Niipalju siis rahast. Nüüd on aeg pöörduda kõne teise osa juurde ja rääkida ruumidest.

Tartu Academia Gustaviana sai endale pool maja. See asus kuskil praeguse peahoone taga, Toomemäe jalamil. Valitud hoone oli kindlasti sümboolne. Kui Liivimaa oli Poola võimu all, oli seal asunud jesuiitide kolledž, mille ülesanne oli viia piirkonnas läbi vastureformatsiooni. Nüüd pidi sellest saama kasvu­lava luteri preestritele, kes vabastavad maa katoliikluse ja kalvinismi jäänustest. Kuid vaatamata oma sümboolsusele oli hoone varemetes ja juba peatselt algasid otsingud uue ja sobivama asukoha leidmiseks. Need kestsid kõigest kümme aastat. Maja Jaani kiriku vastas – kuigi tundmatuseni muutunud – seisab seal tänase päevani.

Muidugi ei olnud ka uus hoone piisavalt suur. Suuremateks kogunemisteks kasutati praeguse peahoone asemel asunud Maarja kirikut. Ka mõned teised tähtsad ülesanded, näiteks trükkimine, viidi läbi mujal. Siiski, peahoones oli kõige olulisem – auditooriumid loengute ja disputatsioonide pidamiseks ning kolm kartserit tudengite karistamiseks.

Siinkohal võivad mõned teist üllatuda. Lõppude lõpuks, miks vajab akadeemia arestikambrit? Kas inimeste karistamine pole mitte kohtu ülesanne? Selgub, et ei. Academia Gustaviana – nagu enamik Euroopa ülikoole tol ajal – eksisteeris peaaegu nagu riik riigis. See oli institutsioon, klass inimesi, kellel olid oma õigused ja privileegid. Üks sellistest õigustest oli pidada kohut oma inimeste üle. Arvati, et akadeemia suudab paremini kaitsta oma inimesi ja hallata oma asju ilma välise sekkumiseta.

See viis mõnikord koomiliste olukordadeni, kus senat arutas, mis oleks sobiv karistus tudengile, kes lõi teist lihtsalt sellepärast, et too ei tervitanud teda õigesti. (Kui kedagi huvitab, siis – neli ööd arestikambris.) Kuid oli ka tõsisemaid juhtumeid. Näiteks ilmnes, et professor Menius on mitmenaisepidaja ja ta heideti polügaamia süüdistusel akadeemiast välja. Üks legendaarsemaid sissekandeid senati protokollidesse kannab aga kuupäeva 3. juuni 1633, mil rektor vastuseks kriitikale teatab uhkelt, et „Magister Weidling süüdistab mind kadetsemises, ma ei tea mis põhjusel; igatahes vaimuandeid, millega ta õnnistatud on, ei vääri kadestamist.“

Trooja linna rahvas magab õndsat und. On aeg, et minu sõdalased väljuksid oma hobusest.

Nagu te ilmselt juba aimate, pole see kõne osa tegelikult üldse ruumidest. See räägib privileegidest, õigustest ja kohustustest. Lõppude lõpuks, arestikambrit on vaja ainult siis, kui sul on õigus kedagi sinna lukustada. Akadeemial oli see õigus. See hakkas kaduma alles XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguseks kasutati arestikambreid peamiselt ladudena.

Tõsiasi, et me ei lukusta enam tudengeid käitumisnormide väikeste rikkumise eest kartserisse, tundub olevat positiivne areng. Näib aga, et koos sellise arenguga on ülikool unustanud ka põhjuse, miks tal kunagi sellised privileegid üldse olid – et anda ülikoolile vahendid oma inimeste kaitsmiseks. Et luua turvaline keskkond, kus tudengid saaksid keskenduda õpingutele. Kui sa tahad saada arstiks, siis peaks sul olema võimalus seda teha ilma hirmuta, et su kursusekaaslane sind maha laseb. Või võtta osa instituudi jõulupeost, ilma et keegi sind seksuaalselt ahistataks. Või isegi ülikoolis töötada, ilma et su ülemus sind jälitaks.

Kuid ülikool on lakanud hoolimast. Liigagi tihti tundub, et tegutsemisajend peab tulema väljastpoolt. Alles siis, kui laiem avalikkus sekkub – nagu Viljandi juhtum nii teravalt illustreerib –, asutakse tegutsema. Ülikool ütleb, et kõik osalised on täiskasvanud. Ta ütleb, et ta ei saa selliseid suhteid reguleerida. Kuid selline vastus näitab, et ülikool pole probleemi mõistnud. Probleem seisneb selles, et kui sa lood struktuuri inimestest, siis peab see olema ka inimlik struktuur. Öeldes, et „kõik on täiskasvanud“, ütleb ülikool, „mind ei huvita, ära sega, pole oluline“. Asi pole mitte iga võimaliku tulekahju ennetamises reeglite ja eeskirjadega, vaid kui tulekahi on juba puhkenud, siis ei saa tegevusetult pealt vaadata.

Lõpetuseks üks isiklik anekdoot.

Mõni aasta tagasi istusin infotunnis, kui tuli jutuks seksuaalne ahistamine. Meile anti mõned juhised, kuidas käituda ja kellelt abi otsida. Aga õnneks, nagu kinnitasid õppejõud, meil pole vaja karta. Meil midagi sellist ei toimu … Igatahes, paar kuud läks mööda, inimene vallandati, ja sellest, mis juhtus, ei räägitud enam kunagi.

Seistes siin teie ees, püüan sarnast viga vältida. Ma tunnistan, et me ei suuda inimeste mõtteid lugeda, me vaevu tunneme iseennast. Ennetavad meetmed on paratamatult piiratud. Kuid see tähendab, et rohkem kui kunagi varem on meil vaja inimesi, kes on valmis silmi kinni pigistamata tagajärgedega tegelema. Me vajame inimesi, kes on valmis käituma moraalselt ja mitte muretsema abstraktse üksuse – nagu instituudi või ülikooli – maine pärast. Kui sa tead, et midagi on valesti, on sinu kohustus tegutseda. Nagu suur poeet on öelnud: „Me võime teeselda, et s**t pole seal, aga see ei tee selle lõhna vähem vastikuks.“ Kuniks me sinna jõuame, võin ma vaid loota, et te ei leia end kunagi olukorrast, kus süsteem, mille ülesanne on teid kaitsta, on täidetud inimestega, kelle käed on seotud või kes ei suudaks vähem hoolida.

Tudengid, õppejõud, õpetajad või kes iganes, oskan soovitada vaid üht. Kui teid kunagi süüdistatakse väärkohtlemises, siis eneserefleksiooni asemel näha selles marksistlikku – või mõnd muud tüüpi vandenõud – ei ole just parim taktika.

Bene dicit qui dicit, hästi ütleb see, kes ütleb, et „vaikus on kuldne“.

Kuid nagu laulurida jätkub, „kuid see nii ei jää“.

Aitäh teile ja meeldivat õhtu jätku.