„Käed üles! Te olete arreteeritud. Suures toas on laip.“

„Oota, ma ei saa praegu, mul on kultuuriministeeriumiga koosolek.“

***

Klassika. Kui töötad kodus, siis pead olema ka valmis, et vahepeal tulevad lapsed, kel on mäng pooleli, ning arvestama, et võid olla selle mängu osa. Ja pidama meeles, et ükskõik, kui mitmeid kordi oled öelnud, et veebikoosolekute ajal ei tohi sind segada, ei pruugi see kehtida. „Ma ei leia oma konna üles, tule, aita otsida! Mul on kõht tühi! Kas ma multikaid võin tellida? Kes mu WC-paberi rullid ära viskas, ma tahtsin ju meisterdada?!“ Eks sellises olukorras püüadki koosolekule keskenduda, teha nägu, et kõik on kõige paremas korras, ja lahendada muidki teemasid. Õnneks olen pika staažiga kodutöötajana õppinud tegema võimalikult vähe koosolekuid, rääkima asjad telefonis kiirelt selgeks või siis ka vajadusel kohtuma. Jah, endiselt on ka kodukontori puhul kõige tõhusam silmast silma kohtuda, et asjad liikuma saada. Veebikoosolekute puhul olen märganud, et räägitakse palju, pannakse plaanid justkui paika, kuid nii kui vajutad nupule „leave“, on kogu jutt ka peast pühitud. Aju teeb samuti operatsiooni „leave“, säästes ennast, lülitub juba uuele teemale. Kodukontoris töötamine on üldjoontes ikka kõigil ühesugune. Mis seal siis nii erilist ikka on: töötad, siis sööd, teed kohvi, pesed nõusid, tegeled perega, siis jälle töötad, vaatad televiisorit, pead mõned kõned, mis vaja, jälle arvutis.

Hakkasin hoopis mõtlema, miks ja kuidas minust kodus töötaja on saanud. Püüdsin meenutada, kas mul on olnud üldse tööd, kus ma olen pidanud olema kontoris või kuskil kohapeal kindlad tunnid. No mõni selline ikka on. Kunagi Zavoodi baaris, siis ühes plaadipoes, Võrus kultuurimajas Kannel galeristina. Aga ega need töökohad ka kaua ei kestnud.

Baaris pidasin vastu vahest paar kuud, öötöö ikka üldse ei sobinud. Selleks pead olema tõeline talent. Kella kaheks öösel oli koordinatsioon null ja kokteilid, mis tegin, ei näinud välja sellised, nagu need oleksid pidanud välja nägema, ega maitsenud ka nii, nagu oleksid maitsema pidanud. Kõik pudenes käest, uni tikkus silma. Kell viis, kui koju sain, läksin alati vanni, sest tundsin end frititud pelmeenina. Hommikul oli vahel vaja kell kaheksa loengusse jõuda, ega ikka ei jõudnud küll.

Plaadipoe töö lõppes ka fiaskoga. Pidin olema tööl kella 9–17, aga unustasin end sageli poes lugema, mistõttu pandi plaate pihta. Viimaks tuli endal palgaraha saamise asemel peale maksta, varastatud plaadid kinni plekkida.

Galeristi töö põhimõtteliselt sobis, töö sai alati tehtud, aga kontoris istumine ei läinud taas kohe üldse peale. Sageli tähendas see seda, et kellelgi oli kultuurimajas sünnipäev, tuli õnnitlema minna, tähistada. Kui seda ei teinud, olid ebaviisakas, kui tegid, oli tööpäev nässus. Sünnipäev kestis enamasti pool päeva, tort tahtis söömist, mull joomist.

Mõne aasta pärast töötasin Endla teatris avalike suhete juhina. Seal tuli küll olla tööl üheksast viieni, aga väsisin ikka enamasti juba kella üheks ära. Panin siis oma kabineti ukse lukku ja teesklesin, et mind ei ole. Sain nii rahus tööd teha, toimetasin hiirvaikselt, et mitte oma kohalolu reeta, või lesisin diivanil, vahel isegi magasin. Tundsin, et vajan pärast nelja tundi tööd juba puhkust. Aga puhkust millest? Mitte et ma tööd kardaksin, aga suhtlemine väsitab, on alati mind väsitanud. Seesama asi, mis on mu töö peamine sisu. Teatris on eriti palju suhtlemist. Küll tahab reklaami­osakond midagi, küll on igal näitlejal omad mured, loomingulisel juhil omad, raamatupidajalgi. Nii oledki paari tunniga nii palju suhelnud, aga töö kõik tegemata.

Või mis see töö siis ongi? Suhtlemine, murede kuulamine vist ikka ka. Elu on õpetanud, et kui tahad, et töö tehtud saab, tee kodus. Üksi olles suudan teha vahel viie tunniga nii palju tööd, nagu mõni ehk poole nädalaga. Üksi kodus omas voodis, diivanil või laua taga on kõige parem keskenduda. Või jalutades: panen plaanid paika, mõtted jooksevad ritta, kuulid veerevad pessa. Siis koju ja kõik, mis jalutades valmis mõeldud sai, paberile.

Avatud kontoris töötamise olen ka ära proovinud, saab hakkama. Aga ikkagi on nii, et kontoris peamiselt suhtled, arutad, mis on ka väga vajalik, kuid kirjutamise töö, mis on mu põhiline töö (nii PR-turunduse kui ka loomingulise töö puhul), tuleb ikka teha pärast tööd kodus. Inimesed ongi ju erinevad: mõni suudab end ükskõik mis keskkonnas välja lülitada, töötada, kui muusika mängib, televiisor lõugab, kolleegid jauravad. Mina mitte. Vajan keskendumiseks enamasti täielikku vaikust. Igapäevaseid e-kirju loomulikult saan saata iga­suguses olukorras, kuid tööd, mis nõuab keskendumist, mõtlemisruumi, seda suvalistes tingimustes ma teha ei oska.

Nii ongi, et töökogemus on mu viinud selleni, et töötan kodus. Mulle sobib see kõige paremini. Töötada üksi. Puhata siis, kui vajan puhkust, töötada siis, kui aju on selleks valmis. Suhelda siis, kui tunnen, et suudan seda teha, sest on sageli ka neid päevi, kui üldse kedagi näha ei taha ega kellegagi suhelda samuti. Sageli imestatakse, et kas see pole mitte vastuoluline. Avalike suhete juhi amet eeldaks justkui alatist avatust ja valmisolekut suhelda, kirjutada puusalt, alati naeratada, alati leida kompromisse, lahendusi, jääda ka keerulistes olukordades tüüneks. Aga ei, aga ei. Olen ses suhtes ikka pigem väga introvertne. Pean end sageli kokku võtma, et kellelegi helistada. Nii nagu see paljudega on. Ei ole siin midagi loomulikku, iseeneslikku. Iga asi vajab pingutust, ennast õigele lainele viimist. Seejuures on PR-töö just selline, kus n-ö eduelamus, kordaminek, annab väga hea energia, tunde, et „Jess, hakkama sain, asi toimib, here we go!“.

***

„Nii. Kus see laip siin siis täpselt on? Oodake, ma panen kaamera kinni. Milles mind kahtlustatakse? Ah? Mis? Miks siin kõik nii segamini on? Et teie ei tea? Mis? Et kohe vangi? Aga juurdlust pole veel ju isegi alustatudki? Ma olen süütu! Ei huvita? Kelle see sokk siin jälle vedeleb? Miks ma nurka pean minema? Oot. Kas ma vanglas süüa saan? Nii. Oodake, moment, ma pean selle kõne vastu võtma. Tasa nüüd korraks, pange uks kinni. Jaa, ma teen selle kõne ära, siis kohe võite käed raudu panna. Okei?“