Tänavu on eesti raamatu aasta. Nagu korduvalt on rõhutatud, ei ole see mitte ainult meie eesti raamatu aasta, vaid ka lätlaste oma, sest 1525. aastal ühest Lüübeki kõrtsist leitud vaatides olid „missad liivimaa, läti ja eesti rahvakeeles“. Sealt kõrtsist saabki meie ühine piduaasta alguse ja selle mõneti juhusliku sündmuse sümboolse tähenduse üle tuleb ainult rõõmustada.
Põhimõtteliselt on meie ühine kultuuri- ja ajalugu muidugi pikka aega teada olnud, aga alles viimasel ajal on mõte sinnapoole liikuma hakanud, et peaksime naabruse ja ühise mineviku („ei saa me läbi Lätita“) tunnistamise juurest ka tegude juurde minema. Viimasel kümnendil on toimunud koos lätlastega mitu konverentsi (nii siin kui ka Lätis) ja välja antud kogumikke, näiteks ilmus mõni aasta tagasi Liina Lukase koostatud käsiraamatu „Balti kirjakultuuri ajalugu“ esimene köide, milles on võetud eesmärgiks vaadelda Balti regiooni ühtse mõtteloolise ja geograafilise tervikuna. Ei ole sobivamat hetke kui raamatuaasta, et seda rauda edasi taguda.
Läbimõeldud kujundus
Piret Lotmani ja Toms Ķencise koostatud kogumik „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri“ nii teebki. See on kaalukas ja tähelepanuväärne köide. Raamat avanebki kõigepealt füüsilise objektina, oma välimuses ja raskuses. Kujundajad Viktor Gurov ja Margit Plink on pannud meile tutvumiseks kaasa järjehoidjana kasutatava halli lehekese, kus on lahti seletatud nii köite kujunduse kontseptsioon kui ka valitud kirjatüübid, materjal ja kaanevärv ning kus leidub isegi hulk joonealuseid viiteid.
Sedavõrd põhjalik töö on tänu väärt. Kujundajate mõttepingutus on igal juhul huvitav ning annab lugemisele ja sisule omalt poolt mitu nüanssi juurde. Nimelt võib raamatuajalooga kokku puutunud inimest kohati üllatada kujunduse nii rõhuline presents – tabasin end mitmel korral selle üle mõtlemast, et kui suurt rolli peaks kujundus ikkagi raamatu puhul mängima. Kas see peaks esile kerkima omaette suurusena, olema niisugune, millest ei ole võimalik mööda vaadata ja mis iseteadlikuna – ebakonventsionaalselt – nõuab pidevalt lugeja tähelepanu endale? Või ehk peaks ta olema hoopis niisugune, mis tõmbub tagaplaanile, toetab kulisside tagant sisu, olles peaaegu nähtamatu? Kuna see raamat sisaldab hulgaliselt illustratsioone, mis enamasti on ikka kas omaaegsete raamatute tiitellehed või sisukorrad või trükileheküljed kusagilt keskelt, siis saab kunagisi kujundustraditsioone ja raamatuaasta kogumikku ennast ikka ja jälle võrrelda, mõelda selle üle, miks asjad on tehtud ühel või teisel viisil. Kas kujundus on sisu konkurent või selle metakommentaar?
Teisisõnu: kogumik „See esimene raamat“ pöörab lugeja tähelepanu kujundusele ja trükiajaloolisele mõttele. Juba pelgalt seda teost lehitsedes – ja isegi ilma lugemata – õpib ta nii mõndagi.
Pimekohting pakub üllatusi
Aga kui lugema hakata, siis muidugi kaanest – esikaanel on tänapäevases grotesk-kirjastiilis pealkiri ja raamatu tagakaanel on fraktuuris sõnad „õpik“, „seadus“, „abbi-ramat“, „manifest“ ja „teaduse raamat“. Siin võiksid nende kõrval olla ka „aabits“, „lugemik“ ja „käsiraamat“ – kogumik on seda kõike ja veel üht-teist muudki. Teisisõnu, tegemist on sisu poolest kohustusliku kirjandusega kõigile meie ajaloohuvilistele: mida üldse tähendab meie ühine ajalugu lätlastega? Parallelism eesti- ja lätikeelse ruumi vahel on kohati lausa hämmastav. Ka see on justkui olnud varem teada, aga niimoodi kenasti kõrvuti seatuna paarisriimiliste esseedena jääb see kummitama nagu hästi sõnastatud kuplee – seda on võimatu pärast unustada. Eesti lugejale on siin ilmselt kõige huvitavam läti autorite kirjutatud osa, sest kui eesti materjal on veel kuidagi teada, siis sellega riimuv Lätis toimuv kas ainult ähmaselt või üldse mitte.
Tore on ka vaadata seda, kuidas Eesti ja Läti on nagu Vestmann ja Piibeleht „Pisuhännas“: kord on üks peal ja teine all ja siis vastupidi. Lätlased saavad endale enne piiblitõlke, aga eestlased eepose, eestlased saavad endale enne kokaraamatu, aga lätlased seevastu romaani. Selline võrdluste tegemine nõuab natuke tööd, sest esseed on kirjutatud nähtavasti nii, et üks kirjutav osapool ei ole teisest väga otseselt teadlik olnud. Niisuguse eesti-läti pimekohtingu korraldamine on olnud toimetajate orkestreeritud ettevõtmine, mis pakub alati üllatusi.
See on väga kaval võte ning teeb lugemise põnevaks, sest üht esseed lugedes ei ole kunagi selge, mis järgmises tuleb ning kuidas autor on talle antud ülesande lahendanud. On esseid, milles võetakse etteantud küsimus lahendada laia kaarega, andes tausta ja järelloo, tuues välja teksti olulisuse omas ajas ja süvenedes omaaegse autori hingellu ja vaevadesse (sest peaaegu ükski käsitletav tekst siin kogumikus ei ole omal ajal sündinud vähemate või koguni hiigelsuurte vaevade kiuste). Teistes esseedes seatakse keskmesse tekstid enesed, analüüsides neid nagu asja iseendas, ajatuna ja ruumituna, tõstes nad selliselt esile täiesti ootamatute nurkade alt. Igav ei hakka lugedes kordagi.
Baltisaksa vaim
Kõige selle kohal hõljub muidugi baltisakslaste vaim. Lätlaste ja eestlaste vahel on kogu aeg olnud see tülikas keelebarjäär, mille ületamiseks oli vaja toona (nagu ka praegu) mingit vahendavat keelt. Vaid vähesed lätlased või eestlased leidsid ja leiavad võimaluse õppida selgeks oma naabri keele ning suhtlus toimub ikka mingi suure keele kaudu. Suure osa meie ühise ajaloo jooksul on meie kirjakultuuri katuseks olnud saksa keel alates sellest, kui sakslased kirjutasid eesti (Stahl) ja läti (Rehehusen) esimesed grammatikad, lõpetades sellega, et meie esimesed ilukirjanduslikud tekstid on suuresti mõjutatud saksakeelsest traditsioonist. Sakslased kõndisid vabalt kahe maailma vahel ning vahel hoolitsesid ka selle eest, et nende kirjutatud tekstid saaksid tõlgitud nii eesti kui läti keelde.
Raamatus leidub sakslaste tegevuse tematiseerimist mitmel puhul. Siinjuures ilmneb omalaadne pinge – kuidas nendesse muukeelsetesse siis ikkagi suhtuda? Kas nad olid südametud kolonistid, kes surusid meile peale oma arusaamu alates religioonist ja lõpetades kirjaviisiga, või olid nad misjonärid, õpetajad ja valgustajad, kes hoolitsesid selle eest, et ka talupojal oleks kiri, piibel, aabits ja haridus? Miks mitte mõlemat ja vahest veel midagi? Kahtlemata on sakslaste kohalolu otsustava tähtsusega meie kirjakultuuri kujunemise juures, seda ei tohi ega saa ära unustada – meil ei ole mitte ainult lätlastega ühine raamatu- ja mõttelugu, vaid ka baltisakslastega.
Siinjuures tasub rõhutada just baltisakslust, sest saksa mõttelugu on midagi täiesti muud. Saksa mõttelugu tunneb küll huvi siinse piirkonna vastu – aga väga kindlasti just selle pärast, et uurida, kui palju on kohalikud baltisakslased panustanud suurde saksa kultuuri (vastus: mitte eriti palju). Neid ei ole huvitanud see, kui palju on kohalikud sakslased panustanud eesti ja läti kirjakultuuri. See küsimus on meie lahendada, sest baltisakslased ise seda enam ei tee, nemad on välja surnud nagu liivlasedki.
Kuhu edasi?
Kristiina Ross ütleb Piret Lotmaniga tehtud sünnipäevaintervjuus (Keel ja Kirjandus 2025, nr 6), et selle raamatu näol on tegemist aabitsaga ning temaga tuleb täiel määral nõustuda. Aabits on ülioluline, see õpetab meid lugema, tähti tundma, aga sellelt, kel on aa ja bee selged, eeldame edaspidi tahedama lugemise ja kirjutamise juurde minekut. See tähendab, et kui aabits on läbi loetud, on meil kohustus ja võimalus Eesti ja Läti ühises kultuuriloos hakata ise kirjutama järgmisi kalendreid, kokaraamatuid, ajalehti, luuletusi ja romaane.
Meil on hädasti vaja uusi ühisuurimusi, tõlkeid ja ka sügavamat ja teadlikumat naabritunnetust. „See esimene raamat“ ei ole mitte ainult möödunud 500 aasta kultuuriloo aabits, vaid ka teekaart ja julgustus tulevasteks aegadeks.
