Eesti kinolevisse on viimaks jõudnud Kullar Viimse dokumentaalfilm „Torn“, mis pälvis 2024. aastal ka Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia.

Filmi peategelane on Kalju (järjekordne näide sellest, et nimemaagia teeb oma), seitsmekümnendates eluaastates mees, kes pärast seda, kui tema lapse ema ta maha jättis ja lapsega minema läks, on viimased mõnikümmend aastat elanud üksi kauges Võrumaa nurgas. Tema elus on oma kindlaks kujunenud rutiin: sisyphoslikult tassib ta päevast päeva kodukünka otsa hiiglaslikke palke. Milleks? Et ehitada torni. Miks ja kellele? Viimne on siin üles leidnud elusa metafoori – kust mujalt need metafoorid ikka tulevad kui mitte päriselust. Sedapsi see inimese elu kord juba komponeeritud on – ilumeelest juhituna. Olgu see teadlik või mitte.

Kullar ja Kalju olid äsja jõudnud Tartust Võrru, seega sai vestluse taustaks varasügisene Tamula järv.

Te käisite eile Tartus filmi näitamas?

Jah, ja täna siis läheb tuur edasi, näitame Võru Kandles ja Suure Muna kohvikus seal Kalju kodukandis. Reedel oli seal nii suur rahvamurd, et tehti kohe üks lisaseanss, kohti on muidugi vähe ka. Jah, keegi kommenteeris, mis jäi eredalt meelde, et pisaraid oli nii palju, et kogu filmi ei näinudki, peab uuesti vaatama.

Mis värk siis sellega on, et kinos ei käida dokke vaatamas?

Ma nii ei ütleks, et ei käida vaatamas. Sõltub ikkagi filmist, on ju näiteid nagu „Kikilipsuga mässaja“¹ Toomas Hendrik Ilvesest või siis peagi tuleb „Minu pere ja muud klounid“² Piibust ja Tuudust, mille puhul on juba praegu näha, et saalid on välja müüdud, kuigi film pole veel väljagi tulnud. Eks selleks peab publikul olema mingi teadmine inimestest, kellest film on tehtud.

Mina olen sattunud jäädvustama selliseid äärealainimesi, keda palju ei teata või siis üldse mitte, „väikesed“ inimesed, kui nii võib üldse öelda, kelle sees on suur maailm.

Jah, nii ta on, et ei olegi ühtegi populaarset filmi oma paarikümneaastase karjääri jooksul teinud, paar tuhat inimest võib-olla tuleb kinosaali. Meie vaataja on tõenäoliselt siis ikkagi telekas, dokkide suurem publik vaatabki hiljem TVst.

Kas „Torni“ peategelase Kaljuga olete ühe kandi inimesed või kuidas sa ta leidsid?

Oleme küll samast kandist, aga teada sain temast alles 2018. aastal, kui lugesin tema kohta artiklit. Madis Jürgen kirjutas Eesti Ekspressis, et oli läinud hobumatkale, muu hulgas siis Kaljule külla. Kalju oli talle juba varasemast ajast tuttav. Ta teadis, et Madis tuleb külla ratsa ja oli selleks puhuks teinud lasipuu. Ja mitte siis lihtsa, vaid ikka vägeva asja oli ta ehitanud. Ainuüksi seda pilti nähes võis aimu saada, et tegu on erilise inimesega. No mõtle ise: üks läheb teisele näiteks autoga külla ja teine ehitab selleks puhuks autole eraldi varjualuse või lausa garaaži.

Tänu sellele artiklile läksin 2018. aasta sügisel Kaljule külla temaga tutvuma. Kalju võttis parasjagu kartuleid. Ma ei tea, kas sa oled filmi juba näinud?

Olen küll, jah.

Seal on näha, et ta võtab kartuleid siis, kui lumi on maas, nii et üsna kummaline esmakohtumine. Ta kasutab selleks eri vintsisüsteeme ja lahendusi, aga jutu peale saime hästi, eks meie äratuntav sarnasus olnud kohe märgata. Kalju on ka natuke selline kõrvalt kiibitseja: pildistab palju ja dokumentalistisoont tal on. Praegu ka siin – nüüd ta on kuhugi kadunud, aga muidu käib kogu aeg ringi, fotokas kõhul ja pildistab.

Kohe tekkis tugev usaldus. Ta näitas mulle esimesel päeval oma päevikuid ja rääkis lugusid minevikust, mis teda tänase päevani painavad. Selsamal esimesel päeval viisin ta Võru Kandlesse kinno vaatama oma kursusevenna Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maad“ (2018), millel olevat olnud 400 võttepäeva.

Tagasiteel tegime omavahel juba kokkuleppeid, et Kaljust film teha. Ütlesin talle, et ta oleks siis valmis paljudeks võttepäevadeks ja see oli mul minu arvates hea võte. Filmi tehes ei tekkinud üldse probleemi, et ma seal kaameraga liiga palju passin. Ühe varasema filmiga („Hing“³ – J. T.) oli küll nii, et peategelasel naiskorstnapühkijal sai kõrini, et ma kaameraga tal katuseid pidi sabas käisin. Siis oligi pooleaastane paus, aga Kaljuga midagi sellist ei juhtunud, võtteperiood läks nagu lepase reega.

Kui pikk see periood oli?

Alustasime 2018 ja viimased võtted tegin veel 2024. aasta suve hakul. Kokku vist üle 40 võttepäeva. Periood oli üsna pikk, paralleelselt tegime ka dokki Seaküla Simsonist⁴.

„Torni“ maailmaesilinastus oli 2024. aasta PÖFFil peaaegu aasta tagasi. Kui pärast esmalinastust jääb sisse peaaegu aastane paus, mis elu film siis vahepeal elab?

Plaan oli filmiga ametlikult välja tulla märtsikuus, aga siis oli tohutu filmisadu, nii et me oleksime sellise aeglase ja mitte nii väga seksika filmiga jäänud täiesti märkamatuks. Dokumentalistidena oleme kannatliku loomuga ja lükkasime kinolevi pool aastat edasi.

Muidugi tuleb kamaluga filme kohe selga, aga usun, et ootamine õigustas ennast.

Vahepeal oleme püüdnud rahvusvahelisi filmifestivale, novembris tuleb siis nn rahvusvaheline esilinastus Inglismaal Yorkis Aesthetica filmifestivalil. Aga muidu oleme teinud eriseansse Kalju kodukandis Rõuges ja näitasime ka Kumu „Dokumentaalil“. Nii et enne esilinastust on filmi näinud oma 700 inimest.

Tõesti, „Torn“ hakkas endast vaikselt kaugenema, aga esilinastuse päeval panin küll tähele, et kui hommikul silmad lahti tegin, oli elevus ja ärevus suur. Last lasteaeda viies unustasin talle mõne kihi riideid selga panna ja nii edasi. Võbeluse tõttu ega need esilinastuse kõned ka nii välja ei tulnud, nagu oleksin tahtnud. Aga see on tavapärane, midagi pole parata. Vähemalt minu puhul.

Kas Kalju naudib seda melu, mis nüüd linastuste ja kaasaskäimistega kaasneb?

Niipalju, kui see kõrvalt paistab, ütleks küll. Pärast PÖFFi esilinastust jäi ta haigeks – ei tea, kui palju see filmiga seotud oli, aga kindlasti ei ole kerge ennast suurelt ekraanilt näha. Ta on ise ka öelnud, et enda suurelt ekraanilt vaatamine oli raskem kui torni ehitamine. Võib siis ette kujutada, kui raske see oli.

Nüüd on esilinastusest aega möödas ja eks Kalju on omajagu harjunud: hea meelega tuleb linastustele rääkima. Ja saab ka tunnustavat tagasisidet, mis kindlasti toetab. Lihtne see pole: kui satub filmi vaatama, läheb silm ikka märjaks. Eilsel Tartu linastusel taas mul endal ka.

Minul ka … Aga oli siis selliseid hetki, mida sa lõpuks filmi ei jätnud, sest Kalju näiteks ei kiitnud heaks?

Üks asi, millele montaažis kindlasti tähelepanu pöörasime, oli see, et film ei oleks teist poolt süüdistav või materdav. Niikuinii on kõik ühepoolne, kuna sõna anname ainult ühele inimesele, kui räägime kahe inimese vahelisest suhtest. Kalju ei näinud filmi, enne kui see valmis oli. Ja ega ma dokke tehes näitagi, püüan ise valmis saada. Saan muidugi aru, et sellega kaasneb tohutu vastutus.

Räägi põgusalt ka sellest, milline su teekond filminduseni üldse on olnud. Kas tuli juba noorest peast äratundmine, et see saab olema sinu tee?

Audiovisuaal on mind alati lummanud küll. Mis ei ole muidugi erandlik – paljud ju vaatavad filme, ja üha rohkem. Lapsena õppisin isegi lugema filme vaadates, isa viis mind kultuurimajja korra nädalas toimuvatele kinoseanssidele. Tollal näidati India filme ja mul oli suur uudishimu teada saada, mida need noored mehed ja naised omavahel räägivad – kui nad just parasjagu kinoekraanil ei tantsi.

Mäletan tühja suitsuplokki, ja kuigi ma ei suitsetanud, olid mul sinna kinopiletid järjest sisse pandud. Kõik filmid, mis kinolevis olid, vaatasin ära.

Ja ikkagi oli see mõnevõrra juhus, et ma filmi juurde sattusin. Kõigepealt läksin sotsiaaltööd õppima. Üks kursuse­vend käis Kullo filmiringis ja kutsus mind kaasa. See tuli ootamatult, et filmi võib lõppeks ka ise teha, ei pea ainult tarbija olema. Sealt see pisik sisse tuli.

Muidugi suur tänu filmiringi juhendajale Olev Viitmaale, kes oli väga pühendunud inimene. Nii nädala sees kui nädalavahetustel leidis ta alati aega, andis võimaluse stuudios monteerida ja tema filmiringi tegemine ei olnud formaalne.

Üleüldse on ääretult oluline, et on olemas huviringid, kus noortel on võimalus ennast välja elada. Ükskõik mis loomeala või ringiga on tegu.

Aga leiva lauale toob sul ikkagi operaatoritöö?

Jah, operaatoritöö on professioon ja töö dokumentalistina on elukutse – näen seal teatavat erisust.

Mis suhe sul tekib inimestega, kellest sa dokke teed? On see kestlik või efemeerne, oma kindlat eesmärki täitev?

Kindlasti on see väga lähedane sõprus­suhe, aga omamoodi, omapärane, kummaline. Filmimist alustades panen ju lauale lepingu, kuhu inimene annab allkirjaga nõusoleku, et temast tehakse film. Selle paberi unustame mõlemad protsessi käigus ära. Nii et see on küll sõprussuhe, aga olen ma ju kohal mingi­suguse agendaga, kuulan-salvestan-protsessin kõik läbi. Filmitegijana on keeruline välja tulla teise inimese maailmast, see saab omaseks.

Eks filme tehakse väga erinevaid ja vaatenurgad on ka erinevad, aga ma ise valin alati oma kangelased sellised, kes on mulle endale sümpaatsed. Eks sealt tuleb ka teatav soojus ja helgus.

Eluteele satub ka inimesi, kes ajavad tuld täis ja marru, seal on väga palju isiklikku põlemist ja intriigi: noh, tee siis film! Aga ma ei saa. Selles on mingi paradoks. Kui peaksin ühest tõprast hakkama filmi tegema, siis muutuksin ise temasuguseks ja seda ma ei taha.

Kui sa vaatad tagasi oma dokfilmiloomingule, siis mis sind sütitab? Kas inimesed või teemad?

Ma võin öelda, et ma teen karakterikeskseid filme. Paralleelselt tegelen siis ka isiklike teemadega, kus ma teatavat äratundmist kogen.

Mulle on su filmidest kõlama jäänud üksilduse teema.

Jah, tõesti, minu filmides on üksildus ja igatsus kindlasti läbivad teemad. Üldinimlikud nende puhul, kes otsivad midagi enamat sellest, mis on nina ees või mida saab kohe suhu pista.

See ju kaasnebki värvikamate karakteritega.

Jaa, tegelased, kelles on oma teed käimist, oma peaga mõtlemist. Mis selle Andres Puustusmaa uue filmi pealkiri oligi? – „Ühemõõtmeline mees“. Selle vastand siis.

Kalju juurde tagasi jõudes: miks on nii, et inimene, kes otsib väga armastust, ei leia seda?

Näha on, et Kalju on väga õrn ja habras inimene, kui mõelda, et ta pole rohkem kui 30 aasta jooksul oma tütre äraviimisest üle saanud. See teeb ta minu silmis suureks inimeseks. On asju, millega ei saa leppida või on seda väga raske teha. On ju loomulik, et inimesed saavad järglasi ja kasvatavad nad siis ise üles. Kuigi on lause, et lapse kasvatab terve küla. Aga siiski.

Mulle läks film väga hinge just selle­pärast, et Kalju on kaotatud suhet nii kaua endaga kaasas kandnud ja see ütleb tema kohta mõndagi. Valmisolek pühenduda on väga ilus, aga emotsionaalsest avatusest jääb puudu. Ühelt poolt traagiline, teisalt väga kõnekas.

Jah, võib-olla pole Kaljul mingis osas emotsionaalset pingetaluvust. Ta on ju öelnud, et ei ole valmis kraaklema, vaid jookseb ära metsa, ronib puu otsa ja nutab seal. Nii on keeruline ühiseid raskusi ületada või suhet toimima saada, sest ilmselt on enamikus suhetes momente, mil üks või teine pool tunneb, et ühiselt enam edasi ei saa, tihtilugu on need mööduvad nähtused. Tänapäeval on väga palju killustunud peresid ja kärgperesid. Kannatlikkust on vähem.

Võib-olla on vara öelda, aga kas tajud selle filmiga kaasnenud tähelepanuga seoses ka seda, et „Torn“ võib Kalju kellegagi kokku viia? Või sa ei mõtle nii?

Mõtlen küll, aga Kalju on pärast esilinastust öelnud midagi olulist, ka valusat: kui film oleks valminud 30 aastat varem, siis oleks see tema elu muutnud. Nüüd võib olla juba hilja. Kindlasti muudab film teda avatumaks. Ta räägib sel teemal, mõtleb julgemalt, käib tütrega ja tütre perega rohkem läbi. On omad positiivsed suundumused tänu filmile. Aga seda, et film ta elu muudab, ei julge enam kahjuks arvata.

Kas Kalju loos peitub ka mingi moraal? Kuidas sa üldse suhtud filmi moraali?

Kalju on andnud iseendale mingeid lubadusi. Selleks et mitte käituda oma isa moodi ei joo ta alkoholi, ei suitseta. Kui üldse mingile moraalile siin filmis mõelda, siis võib-olla sellele, et ei ole mingit armastuse garantiid.

Kindlasti ei ole see film moraliseeriv, moraalilood on rohkem muinasjuttudes. Ma loen praegu õhtuti viieaastasele lapsele „Kuldsete lugude“ raamatut – kuidagi sobilik moraalilugusid ja elutarkusi enne und lugeda. Dokumentaalfilmid, vähemalt head, ei tohiks olla moraliseerivad, vaid võiksid teadmiste ringi suurendada ja pakkuda juurde veel rohkem küsimusi.

Millised inimesed või filmid sind mõjutanud on?

Lihtne oleks järjest hakata kõlavaid nimesid välja tooma, aga ma naasen selle juurde, et kuigi lapsel on ema ja isa, kasvatab teda terve küla. Mind on kindlasti kujundanud terve kobar ennekõike Eesti filmitegijaid. Alustades Sulev Keedusega, tema „Georgicaga“ (1998), samamoodi Andres Sööt, Mark Soosaar ja teised. Kindlasti on nemad mind kõige rohkem mõjutanud filmitegijad, kes samas piirkonnas, samas keskkonnas on püüdnud ümbritsevat mõtestada, siinseid lugusid jutustada, meie olemist sõnastada ja arusaadavaks teha pildis ja helis.

Mujalt maailmast kindlasti ka: Viktor Kossakovsky on üks, kelle filmid on mind mõjutanud. Ja siis näiteks Werner Herzog. Tema „Fitzcarraldo“ (1982) oli silme ees, kui suure torni ehitust jäädvustasin. „Fitzcarraldos“ on unelm džunglisse ooperimaja ehitamisest midagi sama füüsilist kui torni ehitus.

Kas sul on algajale režissöörile jagada mõni nõuanne, n-ö heureka-hetk oma dokilavastaja elust?

See, kes kangesti tahab hakata filme tegema, peab olema valmis selleks, et teda „ei ole vaja“. See ei ole selline amet või elukutse, et sind vajatakse. Filmitegemist õppima minnes tasuta kohti ei pakuta.

Minu meelest võiks 20% kooli vastu võetavatest olla tasuta õppel, see annaks võimaluse inimesel mingitest ringidest välja murda.

Selleks et sind vaja pole, tuleb valmis olla. Aga kui see tee on valitud, ei pea seda üksi kõndima. Raamatuid kirjutatakse üksi, aga ka seda tegelikult mitte, sest on toimetajad ja nii edasi. Filmide puhul on seltskond ümberringi suurem. „Torni“ puhul olen ma küll nii-öelda käila­kuju, aga meeskond on sama tähtis. Tuleb leida enda ümber targemad inimesed – see oleks see soovitus.

Kui ma filmitudeng olin, mäletan Ilmar Raagi ütlemas, et ühele noorele filmitegijale on oluline leida produtsent, kes tema ideedesse usub. See jäi mulle eredalt meelde ja nüüd olen ma kõik need rohkem kui 20 aastat teinud filme ühe produtsendi, Erik Norkroosiga. Sellel on omad plussid ja miinused, aga terve ports filme on valmis saanud. Erik on muidugi midagi enamat kui produtsent. Jah, ta on minust targem. Filmid võiksid nii ehk naa tegijatest targemad olla, aga sellesse peab kõvasti panustama.

Tahaksid midagi veel lõpetuseks öelda?

Võib-olla seda, et olen tõesti hästi tänulik kõigi oma filmide peategelastele, et nad mind endale ligi on lasknud. See on habras positsioon.