Üldlaulupeol ja massimeeleavaldustel Tartus, Tallinnas ja Viljandis on mõndagi sarnast. Mõlemal juhul kinnitan ma oma osadust: laulupeol oma keele ja kultuuriga, miitingul seltskonnaga, kellel on villand. Mõlemal juhul teen ma suu lahti selleks, et anda oma hääl. Kuid selle ühise nõustumise või jaatuse kõrval on meeleavalduse juures täpselt sama oluline eituse aspekt. Kuivõrd eestlaste ühislaulmisel on eituse ja jaatuse dünaamika läbi ajaloo kõvasti kõikunud, asendan selle näite siinkohal jalgpallimatši omaga. Ükski tõeline fänn ei lähe matšile vastaste heidutamiseks, vaid ikka omade toetuseks. Tribüünil hääletamine väljendab seega topeltjaatust ning mul pole mingit probleemi sellega ühineda ja oma hääl kähedaks kisada. Küll aga on mul probleem sellega, et nõustuda kooris väljendama eitust, rahulolematust kellegagi kusagil. Miks? Vaikimine tähendab ju ometi nõusolekut. Ja kui minu vaikimine lõikub välja kooris kõmisevast eitusest, märgib see nõustumist teadagi millega.

Esiteks võib olla, et mind häiribki nimelt sundseis, millesse ma miitingul satun: sa ei tohi vaikida, ei tohi pobiseda enda ette – sa pead! Teiseks ei nõuta minult loosungite kordamisel spontaanset emotsiooni, vaid steitmenti … milleni minu kaasaelamisvõime ei küündi. Märatsemine oleks palju lihtsam. Ja kolmandaks: ma tõrgun kordamast, järele mõtlemata järele ütlemast. Karismaatiline autoriteet on mulle ohu märk. Kui ta tõstab käed ja hõikab loosungi, on see etteütlus ehk diktaat, ja ma tean mitut samatüvelist sõna, mis mind tema suhtes ettevaatlikuks teevad.

Ja siiski on tema seal püünel minu esindaja. Siiski seisan ma väljakul, et ta mind esindaks. Väevõimuga meie riigis ikka kedagi ei esinda. Organiseerimatu vabakutselisena, peaaegu et lindpriina (ah, kuidas mulle meeldib selle sõna kõla!) julgen ma niimoodi arvata. Esindusdemokraatial pole head alternatiivi. Ise ma esinema ei kipu. Või kui, siis nii, nagu öeldakse, et „esineb sademeid”. Ja ma usun, et Eestis esineb veel ausust.

Mis aga puutub minu siseheitlustesse, siis paistab, et vastuoksusest väljamurdmiseks on mul siin kaks võimalust. Esiteks, kui jälle miitingule lähen, teen küll suu lahti, kuid hoolitsen selle eest, et minu hääl jääb mulle endale kuuldavaks, mulle endale kuuluvaks: karjun nii, nagu kõri võtab. See pole paha lahendus, mul on päris kõva bass ja see peaks koori häält tublisti võimendama. Teise võimaluse saan ma siin – öelda vaikselt ja tsiviliseeritult, ainult iseenda eest: mul on kõrini.