Kui igapäevastel tegemistel on juba rutiini maik juures, tuleb hakata mängima. Üks variant on mõelda, miks midagi tehakse, ja teha siis täiesti teistpidi. Alustada võib väikestest asjadest: näiteks koju minna tuttava peatänava asemel mitte nii tuttavate kõrvaltänavate kaudu või kasutada suvalistel päevadel eriliseks puhuks kapis varjul hoitud nõusid. Kui selliste asjadega on ots lahti tehtud, avardub maailm üllatavalt palju. Oma tegemiste ümbermõtestamise käigus võib ka juhtuda, et endist viisi enam talitada ei tahagi – jäägugi see siis nostalgilisemateks hetkedeks.  

Minu igapäevane mängumaa on peamiselt muusika, mis on ise üks suur mäng: paberil, instrumendil, laval. Muusika ei saa sündida rutiinist, sest hingetut teost, kui seda üldse teoseks nimetada, ei taha keegi kuulata. Küll aga peab iga väikese muusiku rutiini osaks saama harjutamine, sealjuures tuleb suuresti kasuks tema enda huvi ja initsiatiiv. Viimati nimetatute teket soodustab aga mänguline õppimine, mis kandub parimal juhul ka harjutamisrutiini, mis saadab muusikut päevast päeva – on tema elu lahutamatu osa. Ja kui sellest väikesest harjutajast peaks tulevikus saama muusik, kelle esinemistel on kontserdisaal alati välja müüdud, tuleb oskus harjutada mitmekülgselt igati kasuks.  

Millegagi iga päev tegelemine tähendab üldjuhul seda, et ala tuntakse süvitsi ja seeläbi osatakse ka sel teemal mõelda. See omakorda loob eelduse, et rutiini märgatakse ja tehakse vajadusel muudatusi. Seega on kasulik muuta oma elu teadlikult natuke mängulisemaks, sest miks mitte.