Mängu mõiste on lai ja palju oleneb mängijate võimalustest. Mängu mõõtmeid on erisuguseid – pisikesest spontaansest mängulisest mõttest kuni maailma mastaabis toimuvani. Mängud võivad olla reaalsed ja sürreaalsed, kognitiivsed ja metakognitiivsed, positiivsed ja negatiivsed, ilusad ja inetud. Paljudel mängudel on varjatud tasandeid: kui mängija neid ei taba, jääb ta kaotajaks. Eetiline mäng on avatud, intelligentne, loominguline, improvisatsiooniline, täis põnevaid üllatusi, rõõmu, aga ka arendavaid pingeid, mis ideaalis lahenevad hästi. Pooldan nn serendipity-hoiakut: tervitan õnneliku õnnetuse võimalusi, s.t taipamist ja äratundmist. Mängida tuleks peale mõistuse ka hinge ja südamega ning kaaslastega, kellega ühendab miski lisaks mängureeglitele. Mäng võib olla tõsine või kerge – inimene peab aga saama ise otsustada, kuidas ta ennast selles tunneb.  

Minu mäng seisneb võrdses suhtlemises: selles, et mul on piisavalt võimalusi mõista, mida mängitakse ja millise rolli ma olen seal saanud (nõus olles või vastu tahtmist) või ise võtnud, millal tohin kõrvale astuda (vabatahtlikult). Loomulikult saab mõnesid mänge või mänguelemente mõista alles selles arenedes … Kas mäng on lihtsalt matkimine või panuste ja eesmärkide sihilik tagaajamine mis tahes hinna eest? Lapsed ja TI suured keelemudelid (ja nende loojad) matkivad meie kultuuri: mõlemal on omad reeglid ja eesmärgid. Mudel ise on mäng, see vaid esindab maailma. Lapsed mängivad füüsilise maailma ja keelega, TI-d seni vaid keelega – tegijate eesmärk on ühendada füüsiline maailm keelemudelitega. Keel, materiaalne aegruum ja kõrgem transtsendentne maailm on aga paraku keerulised. Miski, mis näib mänguna, lakkab ühtäkki olemast mäng ning mingist näilisest mittemängust võib saada hoopis kõrgemal tasandil mäng. Mängust olulisem on siin maailmas võime säilitada terve mõistus, hing ja süda ning mängu mis tahes tulemustest distantseeruda – jääda inimeseks ja eelkõige iseendaks.