Artur Alliksaare luuletuse „Kuskil ajajõe taga“ eelviimases salmis riimuvad äng ja mäng: „Pole põhjust meil kurta, / et meid lämmatab äng, / kuni südant ei murta, / kuni veetleb meid mäng.“ Kui elus napib loovat mängulisust, võib äng hõlpsamini võimust võtta. 

Teatris käivitub intensiivne kujutlusmäng, lava ja saali ühine looming. Teatrist kirjutades veetleb mäng sõnade ja mõtete, kujundite ja kujutelmadega. Lavastuse mängureeglite kinnipüüdmise ja lahtimuukimise, kirjeldamise ja tõlgendamise kütkestav hasartmäng. Igal etendusel algab see mäng uuesti. Vahel läheb koosmäng luhta: vaatleja ei suuda koodi lahti murda, võib-olla ei tunne selle mängu reegleid, kahmab siis oma pisuhännal natist kinni ja „arvustab palehigin seda“, nagu tabavalt sõnastas Vilde. Täidab Ludvig Sanderi kombel lehekülgi apokalüptilise tumedusega ja ootab pikisilmi Tiit Piibelehte. 

Iseäranis südamlik mänguteemaline luulelaul on Juhan Saare „Mäng on väikese inimese töö“. Raimo Kangro viisil kõlas see Nukuteatri laval Rein Aguri lavastuses „Väike Illimar“ (1975). Kirjutan viimase salmi siia oma teatrimälu järgi: „Päriselt ma elan sellel maal, / senikaua kuni kestab mäng. / Õhtuks tugevaks ja targaks saan, / aga siis mind ootab hoopis säng.“ Mäng ja säng riimuvad näiliselt imelihtsalt, lapse rõõmsa elupäevakesena – ometi heiastub õhtul ootavas sängis igavikuline tähendus. 

Samast luuletusest on tehtud ka reibas levilaul, kus lõpuread hoopis sellised: „Siin ma vägevaks ja suureks saan, / ainus mure on söömine ja säng.“ Seda kuuldes süda alati jõnksatab, sest mängu  sügav tähendus on lobedaks lihtsustatud. Aga eks mänge olegi mitmesuguseid. Usun, et lämmatava ängi eest kaitseb tõsine, loov mäng. Nii väikest inimest kui ka täiskasvanut, kes ei tee lapsele oma hinges haiget. 

Foto autor: 

Inna Grünfeldt