Olen Mallukat jälginud üpris sporaadiliselt – eelkõige tema blogipostitusi, vahel vlogisid Youtube’is. Peamiselt olen aga temast kuulnud ikka siis, kui ta on järjekordselt toonud nähtavale mõne avaliku elu tegelase rohkem või vähem problemaatilise käitumise. Mõne arvates on Mallukas lihtsalt üks esmajoones tähelepanu taga ajav tegelinski, aga need, kes tema tegemisi kas või natukenegi jälgivad, võivad öelda hoopis järgmist: tegemist on empaatilise inimesega, kes üritab oma kuulsusega ka midagi head teha, ja seda eeskätt ühiskondlikul tasandil. Ning jah, vahel võtab see suisa omakohtu mõõtmed, olgu selleks siis Tanel Padarist või Sass Hennost kirjutatud artiklid, Padariga käib ta parasjagu ka kohut. Päris kindlasti on ta inimene, kes on võtnud nõuks tõmmata järjepidevalt ja kartmatult avalikkuse tähelepanu muu hulgas lähisuhtevägivallale ja seksuaalkuri­tegudele.

Hiljuti andis Mallukas välja raamatu, kuhu on koondatud paljude naiste lähisuhtevägivalla kogemused. Seejärel avas ta koos abikaasaga veebilehe ettevaatust.ee, kus on avaldatud ja kuhu jätkuvalt lisatakse infot kohtulikult karistatud seksuaalkurjategijate ja lähisuhtevägivallaga seotud inimeste kohta. Eeskätt on tegemist n-ö preventiivse kaitse eesmärgil loodud naisi hoiatada püüdva veebilehega, mis on meedias, eriti aga ühismeedias, saanud väga suure tähelepanu osaliseks. Olen kuulnud ka sellist hinnangut, et vastloodud register on eeskätt hea turunduskampaania äsja välja antud raamatu tutvustamiseks. Johhaidii! Aga noh, isegi kui nii oleks (mina seda ei usu) – mis siis?! Kas ühiskonnas räägitakse praegu palju rohkem seksuaalkuri­tegudest, lähisuhtevägivallast ja ligipääsemisest kohtulikult karistatud isikute registritele? Jah, räägitakse! Juba see õigustab minu silmis Malluka tegemisi.

Kui jälgida Malluka Instagrami, jääb mulje, et register on avanud mingit laadi Pandora laeka. Üldistatult: väga paljud naised tunnevad, et teema, mis on tihti avalikus diskursuses häbimärgistatud ja vaiba alla lükatud, on nüüd kogu täiega „eetris“. Mallukas on pannud meid rääkima teemal, millest ühiskonnas tihtipeale rääkida ei taheta – või kui, siis sosinal või häguselt. Tõsi, register on ambivalentne, see võib valeandmete jms tõttu nii taasohvristada kannatanuid kui ka kogemata häbi­märgistada neid, kes seda tegelikult ei vääri. Ometigi on oluline, et me räägime nii tähtsal teemal, nagu seda on lähisuhte- ja seksuaalvägivald! Samamoodi on tähtis, et räägime eri registrite olemas­olust ja nende haldamisest ning riigi tehtust – ja eriti tegemata­jätmistest.

Riik (ja justiitsminister) võiks küsida: mida ütleb meie ühiskonna kohta nii tugev reaktsioon sellele ettevõtmisele? Asi ei ole ju pelgalt veebi­lehes ja mingite „pahalaste nimekirjade koostamise soovis“. Kas selle veebilehe külastajad (ja ülistajad) on omakohtu usku või ilmestab see pigem tõika, et inimesed ei usu, et praegune süsteem neid piisavalt kaitseks? Küsimus ei ole ka pelgalt sellise registri „seaduslikus loomises riigi tasandil“, vaid ennekõike mõistmises, miks üldse peeti vajalikuks selline veebileht luua ja miks mõjus see nii paljudele lohutavalt ja lootust­andvalt.

Jah, Malluka ettevõtmine ei ole ideaalne ja mina seda laadi „kõik pedofiilid, tapke end ära“ retoorikaga kaasa ei läheks. Tugevas ühiskonnas võiks muidugi olla võimalikult turvaline elada, aga võiks olla ka rehabilitatsiooni­võimalus – kui halba teinud inimestel on selleks valmidus. Sellekski peab riik olema loonud mingit laadi tingimused. Kahjuks on tõenäoliselt endiselt palju kurjategijaid, kel õnnestub materiaalsele või sümboolsele kapitalile toetudes kohtuteed vältida, seega on sellised registrid juba eos poolikud. Aga kas mitte ka see küsimus ei ole kerkinud seoses Malluka registriga?