Vahel lisab ta oma näitustele sõnalisi seisukohavõtte, mida on alati pisut üllatav ja väga meeldiv lugeda. Tean, et need on kirjutatud täiesti siiralt üsna pika järelemõtlemise tulemusena. Kui kuulsin teda viimaste näituste eel Klassikaraadios rääkimas, süvenes mõte, et tegu võib olla ehk Eesti viimase pühendunud ja siira modernistiga.
Abstraktne geomeetria ja minimalism, ent midagi veel
Mall Parisel on kindlasti oma publik, kellele tema näitused on kujunenud omamoodi maali hingepeegliks. Ent ka lihtsalt galeriisse sisseastujale on ta üks Eesti omanäolisemaid ja armastatumaid abstraktseid maalijaid. Esmapilgul sarnanevad tema õlimaalitehnikas kujundid kunstiajaloost tuttava geomeetrilise käsitlusega, ent sisaldavad enamasti ka midagi muud, kohemaid määratlematutki. On jälgi minimalismist ja poeetilisest arte povera’st. Oma empaatilisel moel poetiseerib ta elustiili ja kunsti, mis on välja kasvanud kõige kasinamatest vahenditest, ent tema maalidel on hea professionaalse maalikunsti tunnused. Kui Mall Paris oleks figuraalne maalija, võiks teda ehk oma vaimulaadilt kõrvutada Outi Heiskaneniga Soome modernismiklassikast. Mäletan üht Heiskaneni näitust, kus tema väikesed ofordid olid paigutatud vist lapsepõlvest pärit arhetüüpsesse ruumi, pragunenud värviga kulunud raamidega väikesesse klaasakendega kasvuhoonesse, kus elas ka vana mänguhobune, pea kaetud fileekardina narmendava tükiga. Meiegi vanavanaemad katsid selliste kardinatükkidega maal lindude eest sõstrapõõsaid.
Ühel Mall Parise isikunäitusel olid umbes viisteist aastat tagasi eksponeeritud vanad kulunud suusaninad. Umbes samal ajal eksponeeris ta ka seintele laotatud ja maalitud kartongist pakkekaste. Ilmselt ühe esimesena Eesti maalijatest seostub tema puhul peale suusaninade ning pakkekastide veel midagi väga isiklikku ja võõrandamatut. Ta on veetnud kogu elu Nõmme aedlinna vaikses eramurajoonis, kus leidub viimase ajani väärtustatud looduslähedast säästvat elustiili. Ka sel näitusel on maalidega kaasas midagi enesestmõistetavalt just sellise elustiili juurde kuuluvat. Tema selgi näitusel võib hoomata estetiseeritud argieluga seonduvaid fragmente, mis ilmselt puudutavad ka vaatajat ja tekitavad äratundmise. Kuivad ahjupuud on saetud väiksemateks tükkideks, ent siis jälle kokku liimitud ja mahedates pastelltoonides üle värvitud.
Vabaduse väljak Vabaduse galeriis ja palju sambaid
Vabaduse väljakul asuvad nii Vabaduse galerii kui ka Vabadussõja mälestussammas, mälestussammas on paratamatult küll meie esindusväljaku dominant. Sammas on läinud vaesel ajal rahvale hirmus kalliks maksma. Pärast selle haprast materjalist, ent tehniliselt ilmetu samba püstitamist on Eestisse saabunud alles õieti vaene aeg, masu. Üks ei ole küll teisega otseselt seotud, ent paratamatult on kallis sammas ka ajastu dominant.
Ka Vabaduse galerii maalidel on tegelikult kujutatud ju sambaid: näeme paljude nähtavate ja aimatavate sammastega väljaku ruumiillusiooni. Intensiivne sinistes toonides alumine maalikiht kumab pealmise pastelse maalikihi alt läbi, tekitades kummalise ruumimõju. Oleks nagu „tagurpidi” maalitud. Seejuures ei ole tema maalid ei pealetükkivad ega tüütud.
Mall Paris tekitab resonantsi nii maalijana kunstikontekstis kui ka kodanikuna just praegu oma kodumaal. Küll leplikult ja pastelselt naeratades, ent teraskõva kunstnikuveendumusega.
