Majandustegevuse eesmärgiks on heaolu. Riigi SKT või SKT inimese kohta on kõige tuntumad, aga mitte ainukesed sellekohased näitajad. Heaolu mõistel põhinevat analüüsi saab laiendada, tuues mängu nt selle, kuidas jaguneb heaolu põlvkondade vahel. Heaolu saavutamise vahend on majanduskasv. Heaolu kui eesmärgi ja majanduskasvu kui vahendi eristamine tundub vähetähtis, aga tegelikult see nii ei ole. Majanduskasvu sisuliselt ainsaks eesmärgiks seadmine võimaldab vältida suuremat osa arutelust tänaste probleemide üle või näha neid ainult tuleviku valguses. See on suhteliselt mugav viis vastutuse vältimiseks, sest tulevikus ei mäleta eriti keegi, mis põhjused olid ühe või teise otsuse taga, ning ebaõnnestumise saab veeretada ootamatutele ebasoodsatele välisoludele. Seda teadsid hästi juba kommunistid. Nüüd lähemale maksupoliitikale. Nagu muudegi küsimuste juures, on ka riigitulude ja kulude puhul olulised kaks mõõdet: majanduslik efektiivsus ja sotsiaalne õiglus. Teooria seletab, et neid kaht kadudeta ühendada pole võimalik (Arrow võimatuse teoreemid), nii et lahendid on kaldu kas majandusliku efektiivsuse või sotsiaalse õigluse poole. See võiks olla ka üheks aluseks nn parema-vasaku jaotusele.
Maksud ja efektiivsus
Maksukoormus sõltub mõningatest põhimõttelistest valikutest kulude poolel. Riigirahanduse teooriates jaotatakse riigi osalemine majanduses tinglikult kahe suure kulurühma vahel. Esimese moodustab nn minimaalriigi (Adam Smithi järgi öövahiriigi) tegevus: seadusandlus koos kohtusüsteemiga, avalik kord ja riigikaitse. Nende puhul ei tule turg kõne alla ning maksud on ainuke allikas. Teise suure kulurühma moodustab nn heaoluriik, mis hõlmab sotsiaalkindlustust, tervishoidu, haridust ja kultuuri ja mille puhul on võimalik kasutada nii maksude ja eelarveliste kulutustega kui turupõhist lahendit (seetõttu ei ole heaoluriigi mõiste kasutamine siin täpne). Siiski pole nendes valdkondades tegemist konkurentsiturgudega ning riigi sekkumine on vajalik ka siis, kui kasutatakse turulahendit (litsentseerimine ja kvaliteedikontroll, sotsiaalse ebavõrdsuse tasandamine jne).
Nende teenuste valik määrab suures osas maksukoormuse. Kui leida, et kõrgharidus peab olema tasuta (s.t rahastatud riigieelarvest), peavad olemas olema ka seda rahastavad maksud. Protsendina SKTsse on minimaalriigi osa 10–15%, heaoluriigi osa aga vahemikus 15–35%. Näiteks põhjendatakse ELi rikkamate riikide (EL15) kõrgemat maksukoormust USAga võrreldes just sotsiaal- ja tervishoiukulutuste erineva rahastamisega, s.t ELis valdavalt maksude ja USAs suurema vastavate teenuste tarbijate omaosalusega. Ka Eesti tulevase maksukoormuse seisukohalt on kõige kriitilisem valik seotud sellega, kuidas rahastada nn heaoluriiki. Maksustamise efektiivsus osutab, milline on maksustamise tõttu kaotatud heaolu, võrreldes sellega, mis maksulaekumise (ja avalike teenustega) tagasi antakse. Efektiivsuse kadu tuleb sellest, et maksustamine mõjutab (vähendab) maksubaasi. Maksustamine tõstab hinda ja hind ja nõudlus liiguvad üldiselt vastupidises suunas, s.t hinnatõusuga kallimaks muutuvat kaupa ostetakse vähem. Nõudluse elastsus hinna suhtes mõõdab seda, milline nõudluse muut kaasneb 1% hinnamuuduga. Efektiivse maksustamise teooria kohaselt tuleks maksustada kõrgemalt mitteelastse nõudlusega kaupu, mille puhul tarbijad loobuvad maksudega kaasneva hinnatõusu tagajärjel tarbimisest suhteliselt vähem. Efektiivsuse seisukohast tuleks maksustada eelkõige tegevust, kus maksustamine avaldab suhteliselt väikest mõju tegevuse mahule (maksubaasile), millelt makse korjatakse. Selle valdkonna oluline autor on Frank Ramsey, Nobeli preemia on 1980ndatel saanud James A. Mirrlees, hea teema kokkuvõte on esitatud Mankiew jt artiklis.1
Teooria kohaselt peaks maksustamisel lähtuma inimeste võimekusest (võimekaid tuleks maksustada rohkem, sest nende heaolu kaotus on maksustamise tõttu suhteliselt väiksem), maksustada tuleks lõpptarbimist, proportsionaalne tulumaks koos kindla summa siirdega on lähedal optimaalsele. Tegelik maksupraktika on segu teooria soovitustest (näiteks nõudluse elastsusest lähtuvat soovitust on puhtal kujul administreerimise keerukuse tõttu raske rakendada), praktilistest kaalutlustest ja poliitilisest valikust. Oma osa on ka rahvusvahelisel maksukonkurentsil. Üldiselt on vale mõnede Eesti poliitikute tihedalt korratav väide, et selle mõjul maailma rikastes riikides maksukoormus väheneb. Pigem toimub maksukoormuse ümberstruktureerimine, mille põhjuseks on tootmistegurite mobiilsuse erinemine. Kapital on teadagi mobiilne tegur. Tööjõud võib ka vahel osaliselt välismaale liikuda, ent on siiski suhteliselt paikne. Seetõttu ongi maksukoormus kapitalilt tööjõule nihkunud ning alanenud on kasumimaksud, kasvanud aga on sellevõrra kaudsed ja tööjõumaksud. Efektiivse maksustamise ülesandepüstitus selles seisabki, kuidas nendel asjaoludel poliitilise kokkuleppega määratud rahahulk majandust kõige vähem mõjutaval viisil kokku saada. Lai maksubaas ja ühtlased madalad maksumäärad (neutraalne maksustamine), maksukoormuse nihutamine kapitalilt sissetulekutele ja tarbimisele on selle lähenemisega kooskõlas.
Maksud ja õiglus
Sotsiaalsest õiglusest rääkides arvestatakse maksupoliitika puhul eelkõige seda, millised tulud jäävad maksukohuslastele kätte pärast maksude maksmist, kuidas mõjutavad erinevad maksud tulurühmade elatustaset, kui kättesaadavad on elanikkonnagruppidele sotsiaalsed teenused. Eesti maksusüsteem on efektiivne, aga sotsiaalse õigluse pool on esindatud napilt. See on võimul olnud koalitsioonide nägu ja seetõttu võib öelda, et mingis plaanis on see maksusegu peegeldanud valijate poliitilist tahet.
See torkab silma ka siis, kui võrrelda majanduskriisi ajal ELi riikides rakendatud meetmeid. Paljud riigid on tõstnud käibemaksu, aga osa riike on üritanud midagi vastu anda ka väiksema tuluga rühmadele. Teiste riikide rakendatud meetmetest on võib olla mitmed sümboolsed ja kasu pole mitte alati jõudnud lõpptarbijat, vaid hoopis jaemüüjate kätte (nt toiduainete käibemaksu madalamad määrad).
Mõjuv analoogiline meede oleks Eesti puhul maksuvaba miinimumi tõstmine, näiteks miinimumpalgani. Õigluse alla kuulub ka küsimus maksukoormuse jaotamisest kodu- ja välismaiste majanduses tegutsejate vahel. Välismaalastele tehakse suuri eelistusi üldiselt siis, kui majanduskeskkond on ebakindel (kui näiteks nõrga õigussüsteemi tõttu on suur oht oma kapitalist ilma jääda). Kui seda probleemi ei ole, üritatakse välis- ja kodumaiseid majandusagente võrdselt kohelda. Kasumi maksustamata kujul riigist väljaviimise võimalus kuulub seda tüüpi liigse erikohtlemise hulka.
Maksud ja valimised
Erakondade esindajatelt tuleks valimisdebatis küsida vastust selle kohta, kuidas nad kavatsevad lahendada tervishoiu rahastamise? Üks arutelu all olnud teema nagu sotsiaalmaksu lagi tähendab kehtestamise korral teiste maksudega rahastatavaid lisakulutusi ja/või omafinantseerimise suurenemist. Mida see tähendab tervishoiusüsteemi tuleviku seisukohalt? Tasuta kõrgharidus tundub praegu olevat poliitiliselt efektne ja riskivaba loosung, kuna tulevaste õppurite arv väheneb. Mida tähendab see aga ülikoolide seisukohalt? Kas riigi tellimus laieneb nn pehmetele erialadele, kus suures osas rahastavad õppurid ise oma õpinguid? Mis saab välismaalaste õpetamisest? Mitmed Eesti ülikoolid kavatsevad suurendada n-ö eksporti. Kas nad hakkavad seda tegema Eesti riigi raha eest? Kas tudengitel langeb ära võimalus oma raha eest õppida erialasid, kus riigitellimus on napp? Selleks, et üliõpilased saaks täisajaga õpingutele pühenduda, on ka nn tasuta hariduse puhul vaja lahendada nende sotsiaaltoetuste probleem. Ja milliste lisamaksude eest seda kõike rahastatakse, kui seda teemat pärast valimisi ära ei unustata? Millal ja millistel tingimustel toimub Eesti regionaalset juhtimist puudutav reform? Astmelise tulumaksu ümber jahumise võiks tõesti ära lõpetada ja keskenduda olulisematele küsimustele.
1 G. N. Mankiw, M. Weinzierl and D. Yagan, Optimal Taxation in Theory and Practice. – The Journal of Economic Perspective 2009, Fall, Volume 23, No. 4, lk 147–174.
